Tuntud ja tunnustatud psühholoogilt Jüri Allikult ilmus raamat "Väldi igavaid iinimesi ja olukordi", kus autor avab teadlasekarjääri köögipoolt, teeb ekskursi nõukogudeaegsesse Tartu Ülikooli ning peatub ka erinevatel psühholoogiateooriatel.

Mahukas teos koosneb umbes pooleks spetsiifilisemast teadlasetöö kirjeldusest ning psühholoogia ideede või olulisemate psühholoogide avastuste kirjeldustest. Teose sihtrühm näib paraku üsna ahtaks jäävat, arvestades, et bibliograafia, akadeemiline viitamine, Google scholar, h-indeks jms, tavalugejat ja akadeemiakauget inimest ilmselt eriti ei köida. Pikad kirjeldused viitamissüsteemis, teadlaste edetabeli positsioonidest ja muudest akadeemikukarjääri iseärasustest mõjuvad liigse ballastina ning muudavad lugemise pigem vaevaliseks. Köitvam on teos neis kohtades, kus tuleb juttu konkreetselt psühholoogiast või siis näiteks nõukogudeaegsest Tartu Ülikoolist koos õppejõudude ja erinevate viisidega, kuidas muidu süsteemile alluvas asutuses siiski ka vaba mõtet levitada ja arendada.

Tänuväärselt on Allik pööranud tähelepanu paljudele tema isiksust ja kujunemist mõjutanud ja suunanud isikutele. Nõnda saab lugeja pildi ka Linnar Priimäe, Madis Kõivu ja loodud legendaarsest Goethe-gümnaasiumist. Lugeja saab huvitava läbilõike Alliku nooruspõlves ilma teinud haritlastest ja mõtlejatest ning sidemetest siinse ja välismaailma teadustegevuse vahel.

Allik tutvustab oma olulisemaid teooriaid, pöörates eraldi tähelepanu okupatsiooniteooriale. Allik toetub erinevatele teaduses tuntud põhimõtetele, mis on aidanud karjääris ette tulevate hüpoteeside eksperimentaalset tõestamist hõlbustada. Näiteks tõdeb autor, et keerulist ülesannet lahendades tuleb see jagada lihtsamateks alaülesanneteks, mille lahendused moodustavad superülesande lahenduse.

Teosest leiab ka üldinimlikke tõdemusi ja soovitusi, nagu näiteks: „Ka teaduses võib hajutamine olla tulus strateegia. Raske on ennustada, millises valdkonnas saadab edu seda, mida sa teed. Seepärast on kaval töötada mitme erineva teema kallal, millest üks võib osutuda edukamaks kui teised.“ (lk 121) Lisaks demonstreerib tekst selgelt Alliku eruditsiooni ja tema mõtlemise haaret: mitmes kohas on lisaks psühholoogidele viidatud ka paljudele olulistele filosoofidele, kultuuriuurijatele ning neuroteaduse avastustele. Huvitav on ka see, kuidas autor tutvustab erinevaid sotsiaal- ja kultuuriteadustes käibel olnud diskursuseid ja kirjeldab ka sealseid paradigmasid ja nende nihkumist vastavalt teaduse avastustele ja teaduse arengule.

Raamatu vahest tähtsaim teene on näidata Jüri Allikut lisaks isiksuseuurijale tugeva eksperimentaalpsühholoogina: Allik kirjeldab oma tegevust nägemise ja nägemistaju uurijana, enne kui pöördus isiksusega seotud teemade uurimise poole. Nii saab teosest ülevaate nii silma liikumisest, kiiruse, arvukuse ja liikumise tajumisest nägemismeele abil, kui ka erinevatest, silma ja nägemismeele tööd mõõtvatest ja uurivatest eksperimentidest, millega Allik oma töös kokku puutunud on. Lugeja jaoks on kindlasti huvipakkuvad konkreetsed illustratsioonid ja skeemid (näiteks lk 248, 267), mille toel ka raamatut lugedes oma nägemistaju proovile panna ja lihtsamaid katseid ise läbi teha.

Teost julgen soovitada eelkõige psühholoogidele, kuid ka kõigile neile, kes kaaluvad või on alustamas akadeemilist karjääri ka mõnel muul erialal. Teoses on hulgaliselt praktilisi näpunäiteid ja soovitusi noortele teadlastele, kellele lisaks teadlasekarjääri üldistele nüanssidele võib olla huvitav tutvuda ka mitmekümne aasta taguse ülikooli – ja teaduseluga.