Nagu inimkatsed näitavad, kehitab enamik mu tuttavatest kirjanikunime Kir Bulõtšov peale õlgu. Küll aga ilmub nägudele naeratus ja äratundmine kohe, kui ütlen, et see on ju see mees, kelle teosel põhineb "Kolmanda planeedi saladus". Jaa, Alisat teatakse. Aga Bulõtšovi teoseid vist väga paljud siiski lugenud pole.

Nüüd andis kirjastus Fantaasia sarjas "Orpheuse Raamatukogu" välja Bulõtšovi raamatu "Kosmoselaevastiku agent". Eesti keelde tõlkis selle Tatjana Peetersoo ja siin on ühtede kaante vahele pandud kaks Bulõtšovi romaani: "Kosmoselaevastiku agent" ja "Nõiakoobas", neile on omakorda lisatud sarja koostaja Raul Sulbi saatesõna "Vene ulme suurmeister Kir Bulõtšov eesti keeles ja ekraanidel". Kokku veidi üle 300 lehekülje. Seega üsna korralik lugemine.

Ilmselt võiks neid romaane nimetada noorteulmeks, kuid samas – mis selle nimetusega ikka peale hakata? Jah, siin ei ropendada ning ei sisalda need teosed ka midagi muud kõlvatut, armastus on valdavalt platooniline, vägivalda küll jagub, aga selle kirjelduses puudub rõlgus ja naturalism. See kõik näitab, et autor on pidanud silmas nooremat lugejat, aga mis siis – kummagi teose problemaatika on väga põnev ja ilmselt igikestev: nimelt satub läbiv peategelane, kosmoselaevastiku agent Andrei Bruce – mis vahva nimi, eks? - mõlemas teoses tsivilisatsioonide kokkupõrke keskele.

Esimesel juhul peab kodusõdadega harjunud ning osalt omal jõul, osalt välise abi toel tööstus- ja kosmoseajastusse sammuv planeet tulema toime sisemiste pingetega, mille vallandavad just tsivilisatsiooni näilised hüved, mida tõtatakse ära kasutama võimuintriigide ja sõjapidamise heaks.

Romaani "Nõiakoobas" sündmused on aga isegi hoogsamad ja jaburamad: satutakse kiviaegse inimasustusega planeedile, kus esmapilgul evolutsiooniseadused ei toimi – uusi liike tuleb mühinal peale, aga vanad ei taha lavalt lahkuda. Nii kohtabki Andrei mastodoni jahtivaid pitekantropusi, stegosaurusel ratsutavat hõimupealikku, inimesi ründavaid pterosaurusi ja muid elukaid, kes ei peaks kuidagi ühte aegruumi kokku mahtuma.

Ometi nad mahuvad ja Andrei püüab saladuse jälile jõuda. Eks ta jõuab ka ning kuigi teose lõpus selguv selgitus pole ehk ülimalt originaalne, pole see kindlasti mitte ja paha. "Nõiakoobas" mõjubki ehk planeedi Maa minevikust pärit olustiku viimisega kaugesse kosmosesse suhteliselt noortekana, aga mis siis. Romaan on tõesti hoogne ja põnev ning hoiab lugemas. Liiati ei puudu ei "Nõiakoopas" ega "Kosmoselaevastiku agendis" ja sotsiaalne, kultuuriline ja psühholoogiline moment.

Saatesõna annab ülevaate varasematest Bulõtšovi tõlgetest eesti keelde ning neid ikka leidub, nii et huviline saab soovi korral päris kena ülevaate autori loomingust, keda põhjusega nimetatakse suurimaks vene ulmekirjanikuks vendade Strugatskite kõrval. Ning saatesõnas öeldakse veel, et peagi on tulemas lisa senistele Bulõtšovi eestikeelsetele teostele lisa ning peaks ilmuma  paarikümnest loost koosnev jutuvalik. Eks jääme siis ootama.