Peeter Helme raamatukommentaar: Igor Kotjuh, "Loomulikult eriline lugu" ({{commentsTotal}})

Igor Kotjuh
Igor Kotjuh Autor/allikas: PM/Scanpix Baltics

Igor Kotjuh - "Loomulikult eriline lugu"
Tlk. Aare Pilv. Tuum, 2017. 86 lk.

Igor Kotjuh on enda raamatu "Loomulikult eriline lugu" tiitellehele lisanud veel määratluse "luuletused proosas" ning seda tuleb võtta programmilise avaldusena. Eriti kui lisada, et tekstid on sündinud algselt vene keeles ning eesti lugejale vahendab neid Aare Pilv.

Eelnev väide vajab väikest selgitamist, mistõttu võib-olla pole üldse paha alustada Kotjuhi teose lugemist lõpust, Jan Kausi kirjutatud 8-leheküljelisest saate-esseest "Harjutada ja kaotada tasakaalu". Kohe üsna alguses ütleb Kaus järgmist: "Pole sugugi tähtsuseta, et Kotjuh on püüdnud oma vabavärssi – millel pole kaasaegse vene luule kontekstis nõnda enesestmõistetavat positsiooni kui eesti omas – nihutada luule traditsioonilistest vormidest kaugemale..." (lk 79).

Nõnda see tõesti on – ühelt poolt on Kotjuh keelest ja keskkonnast sõltumata eksperimentaator, teiselt poolt on ta tõesti võtnud enda südameasjaks ajada vene vabavärsi asja – kusjuures sedagi teeb Võrus sündinud autor keelest ja keskkonnast sõltumata.

Luulest räägib Kotjuh ka oma tekstides, mida on siin raamatus 70 lehekülje jagu. Kuid iga lehekülge katab tekstiosa maksimaalselt kolmandiku, tegelikult vist isegi ainult neljandiku ulatuses. Need on, nagu öeldud – proosaluuletused. Proosa jutustamislaad kohtub neis luule tihedusega. Mõnel juhul aimub tekstist isegi rütmi.

Lisaks on "Loomulikult eriline lugu" omamoodi päevik. Jan Kaus võrdleb Kotjuhi teost saatesõnas Tõnu Õnnepalu raamatuga "Kevad ja suvi ja", lisades, et ülesehituslikule sarnasusele vaatamata "on Kotjuhi hoiak Õnnepalu omast üsna erinev" (lk 86).

Nii see tõesti on. Kuigi kahte autorit on raske võrrelda, võib siiski öelda, et kui Õnnepalu mõte keerleb sageli ülemaise ümber ega hooli kuigivõrd ajalikust ilmast, siis Kotjuh hoolib sellest väga. Kotjuh valutab meie maailma pärast südant. Kohe raamatu 16. juuliga dateeritud avatekstis mainitakse ära "inimesi lömastav veoauto nice’is ja parlamendihoonet pommitav helikopter türgis” (lk 7), mis võimaldabki panna teose alguse täpselt paika – selleks on 2016. aasta suvi. Raamatu lõpus on taas kätte jõudnud juuli.

Muidugi ei ole tegu siiski terrorilöökide ja igasugu muude inimlike õuduste kataloogiga, vaid Kotjuh räägib siin kaante vahel ka palju oma mõtetest ja tunnetest ning arutleb selle üle, mis temas ja temaga toimub. Nii näiteks mõtiskleb ta 7. augustil oma vanuse üle: "nelikümmend aastat kui mingi ekvaator, mis jagab eluloo eelnevaks ja järgnevaks, optimismi täis minevikuks ja ettevaatlikuks tulevikuks, paberile tulvavateks sõnadeks ja sõnade ebaehtsust nägevaks kogemuseks..." Järgmise aasta 8. märtsil küsib ta aga endalt: "kuidas peaks elu olema korraldatud, nii et vaataksid kella alles 22:22 ja 0:00?"

Jah, kuidas? Ega Kotjuh sellele enda "Loomulikult erilises loos" ei vasta, kuid need algselt Facebooki-sõpradele kirjutatud tekstid on tõesti korraga luule ja proosa. Tundub, et selline lähenemine aitab päris hästi kirjeldada tänapäeva maailma üha irratsionaalsemaks muutuvaid suundumusi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: