Taskulambiga kuristiku serval ({{commentsTotal}})

Carolina Pihelgas
Carolina Pihelgas Autor/allikas: Maike Tubin

Helena Läksi intervjuu Carolina Pihelgaga märtsi Loomingust.

HELENA LÄKS: Kas sa motivatsiooniõpikut ei tahaks kirjutada? Sa oled „Värske Rõhu” peatoimetaja, luuletaja, tõlkija, kirjastaja, toimetaja ja ema. Selle kõige kõrvalt oled leidnud aega ka loomemajades viibida ja näiteks kogukonnaaia juures kaasa lüüa. Ja sa oled väga palju reisinud! Oled sa pigem plaanija või kulgeja? Ja kuidas kõik need erinevad identiteedid ühe inimesega klapivad — kas võiks öelda, et sa oled eelkõige luuletaja või midagi muud? Kui mõttekaks sa üldse pead selliseid määratlusi? 

CAROLINA PIHELGAS: Eelkõige olen ikka inimene. Ja see käib ilmselt minu inimliku loomuse juurde, et olen püsimatu ja tahan teha igasugu erinevaid asju. Kuidagi on niimoodi kujunenud, et tegelen tekstidega tööl, ja tekst on ka minu looming — olen saanud kirjandusele läheneda päris mitme rakursi alt. Alustasin loomulikult lugejana, olin hilise teismeeani kõigeneelaja, lugesin läbi terved raamatukogud. Siis tekkisid enda esimesed kirjanduslikud katsetused. Vahepeal reisisin paar aastat, käisin ülikoolis (aga ei õppinud kirjandust, mul oli juba aimus, et sellega jõuab niigi tegelda), siis hakkasin tõlkima, üsna samal ajal ka toimetama ja nii ta läks. Neid asju pole ma plaaninud, ehk ainult kunagi kartlikult lootnud, nii et see on siiski eelkõige loomulik rada ja kulgemine.

Kindlasti ei ole mul selgelt sõnastatud motiive, miks seda kõike teha. Eks ta ole segu sisemisest tungist, kohusetundest, tegemisrõõmust ja ilmselt ka muidugi edevusest. Ja noh, eks midagi peab ju tegema. Lapsena meeldisid mulle keeled — meeldivad muidugi siiani —, unistasin tollal, et saaksin kunagi ilukirjandust tõlkida (kirjanikuks saamisest ei julgenud mõelda). Luuletõlkekatsetustega alustasin keskkoolis, samal ajal võttis kuju minu esimene raamat, mis on puhtakujuline juvenilia.

Ilmselt dikteerib rollide arvukust ka praktiline elu. Romantiline kujutlus kirjanikust, kes muud peale kirjutamise ei teegi — käsi mulda ei pista, lapsi ei kasvata —, mõjuks vist üpris kentsakalt. Ainult kirjutamine on tegelikult tõeline luksus. Ega ma teagi, kas selline asi mulle üldse sobiks, võib-olla kunagi vanema ja rahulikumana. Praegu olen lihtsalt tohutult tänulik, et saan juba tükk aega teha asju, mis mulle meeldivad ja on ka ühel või teisel moel olulised.

H. L.: Õppisid sa hoopiski teoloogiat Tartu ülikoolis nagu minagi. Kas sa tõesti ei ole kunagi kahetsenud, et kirjandust ei õppinud? Mina tunnen kirjanduskriitikat lugedes pahatihti, et olen selle metoodikas ja terminoloogias väga piiratud, tahaks muidugi olla vähem piiratud.

C. P.: Seni pole küll kahetsenud, pigem on ikka olnud hea meel, et just usuteaduskonda sattusin, sealne meelsus ja vaimne õhkkond oli kuidagi vaba ja innustav. Usundite kaudu lähenedes on vaade kultuuriloole, kunstile ja ajaloole ilmselt veidi teist laadi. Aga kuna olin huvitatud tõesti kõigest, alates põlisrahvaste usunditest kuni keskaegse kunsti ja uususunditeni, siis see sobis mulle. Ma ei tea, kuidas praegu on, aga minu õpinguajal sai vabalt võtta kõiksugu aineid teistest teaduskondadest, nii et kuulasin muu hulgas ka kirjanduse, folkloristika ja etnoloogia ning kunstiajaloo kursusi. Õppisin usuteaduskonnas kuus aastat, ja välja arvatud päris lõpus, kui pühendusin magistritöö kirjutamisele, võtsin igas semestris vähemalt kolm võõrkeelt — heebrea, kreeka, ladina ja saksa keel olid õppekavas sees, aga peale selle olin ju alati tahtnud õppida hispaania, prantsuse, uuskreeka, läti keelt… Mitte et ma kõigiga oleksin ühekaugele jõudnud, aga igav küll ei olnud!

Kirjanduskriitikat kirjutades on teoreetiline arsenal väga vajalik, muljetavat kriitikat on piisavalt palju ja see on huvitav ainult mingi piirini, enne kui kriitiku muljed korduma hakkavad. Analüüsi tarbeks on vaja laiemat pilti, kuhu teos asetada. Aga lugejana pole ma seni tundnud, et kriitika mõistmiseks oleks pidanud kirjandust õppima.

H. L.: Toomas Haugi ja Marju Lepajõe „Loomingus” ilmunud vestluses inimese vertikaalist (mis on üks mu 2017. aasta lemmikintervjuusid) on juttu ka eesti kirjanduse luterlikust substraadist. Marju Lepajõe põrgatab selle küsimuse muuseas ka meie poole edasi, ja kuna see on hea küsimus, võiksime sellega ka tegelda. Ta ütleb: „On väga huvitav nähtus, kui paljud nooremad kirjanikud on õppinud või õpivad Tartu ülikooli usuteaduskonnas: esimesena meenuvad Meelis Friedenthal, Carolina Pihelgas, Helena Läks, Kristina Viin, Kaur Riismaa, Reeli Reinaus, Siim Lill. Võib-olla peaks neilt küsima teoloogilise substraadi kohta.”

C. P.: Kohe järgmises lõigus pärast sinu toodud tsitaati ütleb Marju Lepajõe, et „teoloogiline küsimus [on] juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa”. Ja sellega olen ma täiesti nõus, kirjutamine on pidev otsimine ja küsimine ja kahtlemine. Nagu kõnniks väga õhukesel jääl: kogu aeg miski murdub jalge all, aga minemata ei saa ka jätta.

Kirjutasin oma magistritöö sellest, kuidas rahvausundis on kasutatud meieisapalvet loitsuna. Ühelt poolt käis maarahvas kirikus, armulaual jne, kirik oli usuelu autoriteet, aga samas peeti oluliseks surnud esivanemaid, lauldi regilaule, kus maailm tekib munast, ning igapäevased kogemused olid tihti seotud üleloomulikuga. Kaks erinevat maailmapilti, kristlik ja maagiline, täiendasid teineteist, kristlusest võeti üle elemente ja loodi bricolage’i meetodil uusi tööriistu, et maagilises maailmas paremini toime tulla. Meieisapalvet kasutati nii iseseisvalt kui ka intertekstina teiste loitsudega koos; selleks et ravida, tõrjuda pahasid vaime, ennustada jne — palve allutati loitsija tahtele, see muutus millekski enamaks. Kui mõelda kirjandusele, siis mulle on kristlus üks selliseid lähtepunkte, mis on just intertekstuaalselt oluline ja mille tõeline vägi avaldub siis, kui sellega liitub kohalik vaatepunkt.

H. L.: See, kes kõnnib õhukesel jääl, ei tohi jääda seisma. Aga kas sul esineb teinekord kirjutamises ka toppamisi, seisakuid? Ja kas sa suudad end sellistest perioodidest „üle kirjutada” või tuleb ikkagi oodata (millegi muuga tegeldes) nende möödumist?

C. P.: Alati pärast raamatu ilmumist on vaja hingetõmbepausi. Viimaste raamatutega ongi olnud nii, et töötan teksti kallal viimase hetkeni, st trükkiminekuni välja. Tean, et ilmselt on mul oma „käekiri”, ja et mõned motiivid või teemad korduvad ikka ja jälle, aga mulle endale on tunnetuslikult kõik raamatud üsnagi erinevad. Ja selle uue keskme pean iga kord üles leidma. Täiesti tavaline on see, et ma ei kirjuta luuletusi mitu kuud või isegi aasta. Kui nii möödub paar aastat (sedagi on juhtunud), tekib juba kahtlus, kas üldse veel kunagi midagi kirjutan. Eks iga raamatuga kaasnebki teatav lõpetatusetunne, see on korraga nagu esimene ja viimane. Aga siis midagi juhtub, midagi inspireerib, vahepeal oled ise muutunud ja elu on muutunud, ja tekibki midagi uut.

H. L.: Aga kas su vaimsed otsingud on su ka mõne religiooni juurde viinud? Tartu ülikooli usuteaduskond on noorele otsijale ju natuke nagu assortiikarp, kust saab meki suhu nii põlisusunditest kui tänapäeva klientkultustest. Pealegi oli (ja on ehk siiani) Lea Altnurme uususundite aine läbimiseks vajalik sooritada osalusvaatlus — oleks nagu formaat, mis võiks ühele püsimatule inimesele ka väljaspool koolitööd huvi pakkuda.

C. P.: Vaatlused — muidugi! Kas on kirjanikku, kes ei tunneks inimeste vastu huvi? Mida nad räägivad, ja kuidas, millised on žestid, mida rõhutatakse, ja vastupidi, millest üle libisetakse. Kui tore on võõraste juttu pealt kuulata, juhuslikke lausekatkeid bussis või tänaval. See on nagu piiluda pimedal tänaval sisse valgustatud aknast ja näha üht või kaht detaili kellegi kodust — mõnda nipskujukest telekalaual, pitskardinate mustrit, kellegi argist ja segamatut olekut. Mind valdab näiteks ikka ja jälle kerge hämming ja vaimustus, kui juhtumisi pealt kuulen, kuidas teismelised omavahel räägivad — milline keel!

Aga kui rääkida usunditest, siis minu esimene religiooniga seotud osalusvaatlus toimus juba päris varakult. Olin ehk kümne-üheteistkümneaastane, kui sattusin nelipühilaste kirikusse. Tollal, 1990-ndate keskel ja lõpus käisid Eestis veel misjonärid. Elasin Mustamäel ja kodu lähedale pandi ühel suvel püsti suur misjonitelk. Meiegi postkasti tuli kutse, ja kuna misjonärid olid Inglismaalt (ühtlasi oli suvi ja midagi paremat teha ei olnud), siis nägin selles head võimalust keelt praktiseerida. Mulle tundus kõige huvitavam žanr palve, ja loomulikult on nelipühilastel olemas ka keeltes rääkimine. Kui misjonärid olid koju tagasi läinud, käisin päris jupp aega veel pühapäeviti kirikus, see oli Sakala keskuses, ja püüdsin oma arunatukesega mõista, mis see usk on ja kas kristlusel on mulle midagi öelda. Ühtlasi jõudsin niikaugele, et lugesin pühapäevakoolis eestpalvet ja praktiseerisin mingil määral isegi glossolaaliat (õpetajad olid vaimustuses!), aga mulle endale jäi sellest sisse kuidagi võlts tunne ja siis kadus ka viitsimine. Pärast seda ongi mul olnud usundite vastu ainult antropoloogiline huvi. Uususundid on kohati muidugi täiesti rajud! Aga toredad on nad küll ainult seni, kui vaatad neid kaugelt ega kohta katkiseid või vaimselt häiritud inimesi, kes on nõrkushetkel sattunud mõnda rangesse süsteemi. Kirik võib anda metsikult suure kuulumis- ja osadustunde, ja seeläbi ka turvatunde, aga mida väiksem usulahk, seda karmimad reeglid ja suurem kontroll inimese igapäevaelu üle. Ise olen religioossuselt tavaline eesti inimene — tähistan nii pööripäeva kui ka jõule, teen joogat, käin mõnikord hiies või allikal ja mediteerin iga päev viis mintsi.

H. L.: Su luuletustes on igatahes mingi vanade tekstide hingamine mu meelest. Mul on neid lugedes sageli tunne, et nad viivad mu millegi sellise lähedale, mis on aja- ja tekstikihtide all värske ja kosutav (just ikka see substraat!) ning milleni ei ole võimalik jõuda muudviisi kui süstemaatiliselt töötades või ilmutuse kaudu, kui veab. See keele- ja mõtteavarus (aga ka täpsus!) on vist osalt ka su hea võõrkeelteoskuse ja tõlkimiskogemusega seotud. Kas see on miski, mis puhastab taju?

C. P.: Alati on huvitav küsida, kui palju on loomingus ilmutust või inspiratsiooni ja kui palju tööd. Aga ilmselgelt ei piisa ainult ühest komponendist. See, millest mina kirjutan, see substraat, kui tahad niimoodi öelda, ei ole küll ainult raamatutest pärit, vaid ilmselt mingi üldisem elutunnetus. Mõnikord ma nimetan seda mäluks (mõeldes mitte ainult isiklikku mälu, vaid ka mingit kaugemat mälu, ükskõik kas seda nimetada liigimäluks või müütiliseks mäluks). See on kuristik, mille servi pidi kõõluda, ja hetkiti taskulambiga valgustada.

Keeleline külg on muidugi alati see, millega on võimalik töötada. Lugedes, tõlkides. Minu suhe keelde muutus oluliselt, kui hakkasin tõlkima. Ükskõik millise tekstiga tekib ju kohe igasugu tõlkeprobleeme, tuleb olla leidlik ja tundlik. Keelemasin läheb peas tööle. Väga hea on tõlkimine ka ses mõttes, et see aitab hoida keelt teravana ka siis, kui ise parajasti ei kirjuta, lisaks on alati teistelt kirjanikelt midagi õppida. Tõlkimine on ju alati ka süvalugemine. Mul on olnud õnn tõlkida peamiselt selliseid autoreid, kes on mulle isiklikult olulised.

H. L.: Aga milline on autoritruu (luule)tõlge? Milles see autoritruu-olek sinu arust seisneb? Mulle paistis vahepeal, et selles küsimuses jookseb mingi tugev põlvkondlik lõhe: vanemad, kellele on oluline just vormitruudus, nooremad, kes peavad olulisemaks tõlkida teksti hõngu või tunnet. Samas on teine võimalik lõhe hoopiski tõlkivate luuletajate ja tõlkijate vahel. Ja muidugi on võimalik, et lõhet ei olegi! Viimast ei taha esimese hooga küll uskuda, ükski kirjandusmaastik ei saa olla nii harmooniline.

C. P.: Erinevaid arusaamu tõlkimisest on ikkagi rohkem kui kaks. Ja need ei jookse päriselt mööda põlvkondi, vaid on mõjutatud mitmest asjaolust: sellest, kas ise tõlgitakse, kui jah, siis mida; millised autorid ja tõlked on tõlkijat veel mõjutanud; üldisemast maailmavaatest jne. Ühe minu tõlkega seoses on olnud väike poleemika, kas lõppriimilist luulet võib tõlkida vabavärssi. Nüüdisaegne luulekeel on valdavalt vabavärsikeel ja kui mõelda sellele, et tõlge peegeldab oma kaasaega, ei ole sugugi imelik, et klassikalistest tekstidest võiks riimtõlke kõrval teha vabavärsilisi tõlkeid. Kui tõlge õnnestub, toob see lugejaid juurde (kui ei, siis ta unustatakse). Võib-olla olulisem veelahe on pigem see, kas arvatakse, et tõlkida tohib ainult ühtmoodi või et võib tõlkida mitut moodi.

Vormi traditsioonilisim osa on värsimõõt ja riim, aga enamasti ei ole meetrum autori peamine omapära. Baudelaire’i omapära pole aleksandriin, nii nagu ka Shakespeare’i omapära ei seisne viiejalalises jambis. Mõne autori puhul võib küll vormi pidada täiesti lahutamatuks tema tekstidest, sel juhul on muidugi parem tõlkimata jätta kui loobuda vormist. Veel on oluline küsimus, kas tuleks kopeerida värsimõõtu või pigem jäljendada rütmi. Äsja ilmus Emily Wilsoni ingliskeelses tõlkes „Odüsseia” (Homerost on inglise keelde tõlgitud palju, aga Wilson on esimene naine), kus mõõduks on viiejalaline jamb. Tõlge on ühtaegu tänapäevane ja samas siiski kindla rütmiga, nii et seda on hea lugeda ja eepilisus pole kuhugi kadunud.

Eestis leidub ka selliseid noorema põlvkonna proosatõlkijaid, kes oma tõlkes peavad oluliseks säilitada näiteks lähtekeele süntaksi. Ma võin seda isiklikult mitte õigeks pidada, aga see on tõlkija valik ja vastutus. Sest mingeid valikuid peab alati tegema. Nii et eelkõige peabki tõlkija jääma truuks iseendale, seejärel saab olla truu ka autorile. Autoritruudus ongi minu meelest kõigepealt austus teksti vastu, et ei kaldutaks põhjendamatult tekstist kõrvale, säilitataks parim tahe tõlgitava teksti ja autori suhtes.

H. L.: Räägime natuke ka kirjastamisest! Sul on ju Hasso Krulliga kahe peale kirjastus „Kaksikhammas”, millelt ilmus hiljuti ka sinu viies luulekogu „Pimeduse pisiasjad”. Ja lühikese ajaga päris bestselleriks kujunenud „Ikkagi on tore olla Bukowski” on samuti teie tegu. Mis pani oma kirjastuse loomise kasuks otsustama ja miks just „Kaksikhammas”?

C. P.: Kuna mingi hetk hakkas mulle tunduma, et kahe peale ilmub aastas ikkagi omajagu raamatuid, nii enda omi kui ka tõlkeid, siis tekkis mõte, et võiks proovida ise kirjastada. Suurem osa tööst tuleb niikuinii ise ära teha: sisu, koostöö kujundajaga, korrektuur, raamatu trükki saatmine, esitluste korraldamine. Suurim eelis on ehk piiramatu hulk autorieksemplare; miinuseks see, et näed oma silmaga, kui vähe raamatuid päriselt ostetakse, ja kodu võib kiiresti muutuda laoks. Eks näis, kui kaua selle eksperimendiga jätkata jaksab.

Kirjastusele nime leidmine on muidugi parajalt keeruline. Kaksikhammas on sammal, Eestis kasvab seda teadaolevalt 14 liiki. Samblad on ühed toredamad taimed, pehmed ja sitked. Ja muidugi on siin allusioon kaksikkirvele.

H. L.: See on üks hea avar nimi! Oma raamatuid ise välja andes on vist märgatavalt rohkem aega käsikirja kallal toimetada ja ka kujundajaga ideid põrgatada. Kas „Pimeduse pisiasjad” sündis sellest tulenevalt su eelmiste raamatutega võrreldes kuidagi paremas rütmis? Luuletused panid sa kirja vist üsna lühikese aja jooksul, muuga ei oska ma seletada sellist terviklikkust.

C. P.: Kirjastajad luuleraamatuid just pikisilmi ei oota, nii et tähtaegu ei seata ja ses mõttes ei ole küll erilist vahet. Raamatud küpsevad täpselt sellises tempos nagu vaja. Pigem on vist mõne kirjastusega isegi vastupidi, raamatu ilmumine võib hoopis pikalt venima jääda (kuigi mul endal pole seda probleemi olnud). Ka kujunduse ja illustratsioonide valiku asjus on mul enamasti olnud vabad käed. Olen juba pikemat aega väga head koostööd teinud kujundaja Maris Kaskmanniga, kes kujundab ka „Värsket Rõhku” ja leiab alati isikupärased, aga tekstiga sobivad lahendused. „Pimeduse pisiasjadele” tegi kunstnik Lilli-Krõõt Repnau imehead graafilised vahelehed ja kaanepildi, mis sobivad tekstidega nagu valatult.

Põhiosa „Pimeduse pisiasjade” luuletusi on kirjutatud vähem kui poole aasta jooksul, aga seal on ka mõningaid vanemaid tekste. Ma ei kirjuta kogu aeg, aga kui tööle asun, siis üsna intensiivselt. Viimast kahte luulekogu pean tõepoolest terviklikeks raamatuteks. Need ei ole küll päris otseselt luuletuste seeriad, aga samas ei ole nendes raamatutes ka lihtsalt aja jooksul kogunenud tekstid kokku pandud.

H. L.: Muide, minu meelest on sel raamatul surmahirmu lahustav toime. Lõplik ja lõpmatu on ilusti lepitatud, „Puulehtede soontes vasardab värske elu” („Hapruseköis”). Kas sa võiksid rääkida natuke sellest seisundist või ideest, millest lähtudes sa „Pimeduse pisiasjad” kirja panid?

C. P.: See on tore, sest ma ise kartsin, et ehk jäävad valitsema liiga pessimistlikud meeleolud. Aga eks lugeja leiab üles selle, mida ta otsib. See ongi vist päris oluline vahe proosa ja luule vahel: proosas antakse palju rohkem ette (kontekst, kirjeldused, dialoogid jne); luulet lugedes on lugeja panus mõnevõrra suurem, ta peab iseend teksti sisse lugema, saama ise tekstiks. Kindlasti oli selliseid lepituslikke meeleolusid mu varasemates luuletustes enamgi — noore inimese kindlust, et kõik läheb veel hästi. Praegu on rohkem kahtluste ja varjude sasipuntraid.

„Pimeduse pisiasjade” puhul oli esiteks oluline jõuda tiheda, kontsentreeritud kujundikeeleni. See tähendas seda, et luuletusi kirjutasin kohati lausehaaval. Teisalt püüdsin jõuda lähemale teemadele, mis on mind pikka aega saatnud. Näiteks mälu ja mälestused, see, kuidas kanname endaga kaasas mitte ainult kõigi oma päevade kajasid, aga mingil kujul ka tervet ajalugu, oma juuri ja esivanemaid. Püüdsin raamatut kirjutades liikuda ühtmoodi valu joont mööda ja ka mõttelabürintides, ikka kindlal sammul, pimesi nagu süütamata latern, esimese elusolendi jõuetusega. Kirjutamine on viis, kuidas jõuda lähemale iseendale ja sellele vaikusele, mis kasvab ühtaegu mahajäetud linnupesades ja linnasüdametes.

H. L.: Viie aasta jooksul tegid sa „Loomingule” intervjuusid väga paljude kirjutavate inimestega. Kas sellest ajast jääb kõlama ka mingi refrään? Kuidas sulle paistab meie kirjanduselu hetkeseis?

C. P.: Eesti kirjandusega on kõik päris hästi, arvan ma. Seda küsimust armastatakse ikka esitada kuidagi kummaliselt mureliku tooniga, et kuidas on seis noortega, kuidas on seis luules jne. Mulle tundub, et väga palju paremini ei saagi olla. Olemas on Kultuurkapital. Kirjutatakse ja avaldatakse rohkem, kui lugeda jõuab. Jagatakse igasugu auhindu, ka kriitikud ja toimetajad on oma auhinna saanud, ehk saavad ka luuletõlkijad. Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon korraldab teist aastat tõlkevõistlust noortele tõlkijatele, suvekoole. No olgu, lugejaid võiks olla rohkem. Ilmselt kerkib aina enam esile küsimus, kuidas kvaliteet­kirjandust paremini reklaamida ja turustada.

Aga intervjuusid „Loomingule” oli küll väga huvitav ja tore teha. Hääled ei kõla kindlasti kõik koos ühes refräänis, vaid ikka polüfooniliselt. Küsisin tihti eri inimestelt üsna sarnaseid küsimusi, alati natuke lapsepõlve tausta, kindlasti midagi keeletunnetuse kohta jne. Kõik vastused ja rõhuasetused olid täiesti erinevad, mis muidugi ongi ootuspärane. Püüdsin küsimused hoida pigem napid, et jääks võimalikult avar vastamise ruum. Kui see ei toiminud, siis vahel natuke ka provotseerisin. Midagi ajale omast ilmselt nendest tekstidest välja joonistub, aga mis see täpselt on, selgub küllap veidi hiljem.

H. L.: Mis sul praegu käsil on? Ja mida sa veel kindlasti tahaksid teha?

C. P.: Tahan ikka jõudumööda edasi kirjutada ja tõlkida. Kirjutamist ma väga planeerida ei saa ega oska, aga tõlkemõtteid on omajagu. Praegu püüan leida aega, et jätkata suurt Pablo Neruda kogu, mis on juba mitu aastat mõttes ja töös olnud. Sealt edasi on veel igasugu ideid, aga alati on küsimus ajas — kas jõuab teha, ja millal.

Aga muidu tahaksin ikka liikuda radadel, mis ristuvad sipelgate omadega, näha vahel merd ja sooja pimedust.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: