Plaadil kuuleb teie oma tõlgendusi suurklassikute teostest. Kuivõrd suure ettevaatlikkuse ja julgusega selle ülesande ette võtsite?

Suur on rõõm, et see plaat lõpuks valmis sai, olles lükkunud erinevatel põhjustel aastaid edasi. Kogusin siia kokku kõik klassikatöötlused mu repertuaaris. Lood siin plaadil on peaaegu nagu mu oma teosed. Ainult meloodia on laenatud. Need on autoportreed, lihtsalt – nagu plaadi pealkirigi ["Selfid klassikutega"] ütleb – on need pildistatud klassikute taustal. Mis aga puutub ettevaatlikkusse, siis see ei ole mulle omane. Julgust aga, ma mõtlen muusikas, on mul piisavalt. Jääb ülegi, nagu öeldakse.

Millised on need põhimõtted, kuidas neile klassikateostele lähenesite?

Siin pole ühiseid põhimõtteid, sest need töötlused pole loodud korraga. Olen enda töödeldud klassikateemasid – juba alates oma kahekümnendatest – aeg-ajalt esitanud. Seaded on muidugi aja jooksul muutunud, loodetavasti paremaks. Osa siin on ka uuemad, viimastel aastatel tehtud. Seega põhimõtted, lähenemised on väga erinevad. Kõik lood on pikkamisi välja kujunenud just improviseerides, nii omaette kui laval. Hiljem olen – mõjuvama, tihedama tulemuse saavutamiseks – nad põhilises osas ka noodipaberile kandnud. Arvuti abil muidugi. Siiski – mingi improvisatsioonilisus on neis kõigis alles.

Kust jookseb teie jaoks kellegi teise teosele oma tõlgenduse andmisel piir austusavalduse ja rüvetamise vahel?

Nii vastandlike mõistetega ma ehk tõlgendusi ei eristaks. Klassikaline interpreet, samuti kui improviseerija, peaks minu meelest esiplaanile seadma ikka iseennast. Kasutades – vajaduse korral – enese väljendamiseks ka teiste kirja pandud muusikat. Ma loobusin kuskil 7 aastat tagasi teiste heliloojate originaalis esitamisest. Austus ja rüvetamine – need mõisted võivad olla eelarvamustega kuulaja peas, mina neid pooluseid nii kaugele ei nihutaks ja sooviks, et ka kuulaja seda ei teeks. Austusavaldus ongi see, kui olen valinud mingi meloodia töötlemiseks, et ta on mind köitnud. Ja rüvetada – ei teagi, kuidas see oleks muusikas võimalik. Paroodia, jah, nii võib teha küll, kuid mu plaadil seda pole.

Kas muusikaga – olgu see siis iseenda või kellegi teise loominguga – on võimalik üle eksperimenteerida?

Eksperimenteerimisega seostub eeskätt nn kaasaegne muusika. See pole mulle kunagi sobinud. Olgu seal siis mingid eksperimendid või hoopis leplik traditsioonide järgimine. Kuid seevastu – meloodia ilu, harmoonia puhtus ja selged emotsioonid – need komponendid moodustavad minu jaoks tõelise muusika.

Heliloojana seisneb eksperimenteerimine selles, kui palju popmuusikat ma parasjagu mõnda klassikalistele pillidele kirjutatavasse teosesse üle kannan. Soovin olla võimalikult täpselt keskel, kuid ka see on paljudele tänapäeva tõsise muusika kontekstis vastuvõtmatu eksperiment.

Samuti võib mu improvisatsioonilises klaverimängus ehk üht koma teist eksperimendiks nimetada. Kõige ilmsem neist on ehk ajutine mäng n-ö klaveri sees, keeltel. Aga ka tuntud klassikateemast rütmi ära võtmist või selle muutmist võib vist eksperimendiks nimetada. Üle eksperimenteerida pole selles vallas võimalik, mida kaugemal originaalist teema äratuntavaks jäädes, seda põnevam.

Kui mõelda klassikalise muusika teostele ja esitustele, siis näikse, et need vajavad võrreldes muude žanritega palju rohkem "ruumi" kui neile suudab pakkuda üks füüsiline või digitaalne helikandja. Klassikalised teosed tunduvad olevat loodud ikkagi elavaks esitamiseks, vahetu elava-hingava vastuvõtjaga. Kuivõrd olete oma loomingu plaadistamisel taolisi raame tajunud?

Jah, olen tajunud. Juba teismelisena mõtisklesin selle üle, kas ikka kogu esitus mahub ja ulatub läbi mikrofoni helikandja peale. Vastust sellele ei tea ma tänini. Loomulikult eelistan, nii esineja kui kuulajana, elavat ettekannet. Kontserdil on minu jaoks kõige olulisem interpreedi tunnete ja mõtete võimalikult tugev projektsioon kuulajate teadvusesse. Selline aktiivne väljakiirgamise vajadus on olnud mulle alati omane. Aga olen lisaks huviga juurde õppinud, eeskätt kuulsaimaid interpreete võimalikult lähedalt, esireast jälgides, püüdes tunnetada, mida nad teevad teisiti, kui lihtsalt head esinejad.

Plaadistades üritan mängida samamoodi kui kontserdil, kutsudes esile seda sama, ülevat seisundit. Kuid mida rohkem ühte pala korrata, seda keerulisemaks see läheb. Kordamiste põhjuseid on erinevaid, meil Eestis kipub selleks olema kehvas tehnilises seisukorras klaver ülemängitud – püüad, et summutid keeltele langedes ei tekitaks ebameeldivat müra, ja mehhaanilised osad ei koliseks, rääkimata kõlast. Aga eks muidugi – otsid ju ka täiuslikkust esituses, lootes, et järgmine variant on ehk ideaalne.

Klaver on tundunud mu jaoks alati väga üksildane instrument, mis interpreedi jaoks võimaldab kogu ümbritsev esituse ajaks justkui tasa lülitada. Kuidas ise kirjeldate seda, mis tol hetkel juhtub, kui olete klaveri taga ja need esimesed noodid kõlavad?

See hetk, mida te ilmselt mõtlete, juhtub ikka enne, kui klaverit puudutan. Maagia toimub lavale astudes. Kehastun professionaalina juba automaatselt ümber. Lülitan sisse kõrgepinge, unustan reaalsuse, tõusen n-ö seitsmendasse taevasse jne.

Usun siiski, et kõik soolopillid võivad olla üksildased. Klaver on lihtsalt oreli kõrval ainuke pill, mis on n-ö heliloojapill, st millel saab – teistest sõltumatult – kõik muusika elemendid korraga ette kanda: meloodia, harmoonia, rütm, bass, saatefaktuur. Täielik iseseisvus ja kontroll, mida naudin.

Klaver on käinud teiega kaasas pea kogu teie elu. Põhimõtteliselt ihupill, kui võib öelda. Mida uut see teile pärast kõiki neid aastakümneid veel pakub?

Klaver on saanud osaks mu mõtlemisest, enese väljendamisest rääkimata. Ma ju ka komponeerin klaveril. Seega perekonnaliige. Kuna ma teisi pille mängida ei oska ega muid elukutseid ei valda, siis polegi küsimust. Olen igatahes valikuga väga rahul.

Uut tuleb leida ja ma leiangi ja esinemisest [tuleb] rõõmu tunda ka siis, kui mängida sama pala näiteks kümme tuhat korda. Ammugi siis klaveri kui lõputute võimalustega pilli puhul – pidevalt on kõik pisut erinev ehk uus.

Klassikaline muusika on ainult üks osa teie muusikalisest panusest, popmuusikal on pea sama oluline roll. Kuidas popp teie klassikalise muusika kuvandit täiendanud on?

Heliloojana ja interpreedina on minu jaoks kogu muusika üks, ühtne. Muidugi antakse erinevaid nimesid, näitkeks klassikalises muusikas: üks on prelüüd, teine pala. Kuid mis siis? Tegelikult on ju iga teos erinev. Aga žanrite vahelise vastuolusid ma ei tunneta. Jah, omavahel on veidi erinevad rock ja popp ja jazz, kuid oma äärte pealt sulavad nad kokku. Pisut erinev muust on rahvamuusika töötlemine rokiks, ja praegune klassikateemade töötlemine ma ei teagi milleks. Siin on mõjusid nii ambient-muusikast, popist, jazz'ist, klassikalisest virtuoossusest jne. Ühesõnaga kõigest, millega mu kõrvad ja näpud on elu jooksul kokku puutunud. Ja nii ma ei teagi, millisesse žanrisse see äsjavalminud plaat kuulub, kuid, nagu juba öeldud, mu enda jaoks pole vahet.

Lugusid siin plaadil ühendab see, et kõik nad kasutavad lähtepunktina kõige armastatuimaid, üldiselt võttes klassikalisi teemasid. Kogusin kõik sellised oma repertuaaris siia kokku. Aga tulemused on erinevad. Kaks neist on pikemad, 7-minutilised, nimetatud fantaasiaks ja variatsioonideks, nendes on algteemat rohkem väänatud ja varieeritud. Mitmetes teistes on aga meloodia noodid jäetud samaks kui originaalis, kuid kõiki teisi komponente on muudetud, seda alates juba meloodia rütmist.

Loomulikult on varem ka mu klassikalise muusika interpretatsiooni mõjutanud kogemused kergematest žanritest – eeskätt ehk publikuga kontakti otsimises. Ja vastupidi, mu popplaulud kipuvad olema tõsisemad, keerulisemad, n-ö klassikalisemad kui teistel, kuigi ma ei ole kunagi seadnud endale seda eesmärgiks. Minu soov on alati kirjutada nii lihtsalt kui võimalik.

Olete muusikaga tegelenud pea kogu oma elu ja seda sugugi mitte ühekülgselt. Kas teie suhet muusikaga on saanud alati kirjeldada vastastikuse armastusena? Millises faasis on see omadega praegu?

Kindlasti armastan mina, aga kas on tegu ka vastuarmastusega, seda peab ju sellelt teiselt küsima – muusikalt niisiis. Kuidas ma ise tunnen? Ma arvan, et kõigil on vahel kahtlusi, nii ka minul – kui midagi kohe esimesel hetkel ei õnnestu, kas interpreedi või heliloojana. Kuid loodan, et mu tegevuse tulemustest paistab välja, et nii klaver kui ka muusika armastavad mind ikka vastu ka.

18. aprillil kell 19.00 on Uudistemaja 1. stuudios (Kreutzwaldi 14) "Selfid klassikutega" esitluskontsert, mida saab kohapeale kuulama tulla ja mis kantakse üle ERR kultuuriportaalis ja Klassikaraadios.