Kuulad esimest lugu "Star Treatment" ja mõtled, haa, alustavad aeglase iroonilise palaga, "I just wanted to be one of The Strokes," laulab Alex Turner. Aga siis teine … kolmas… neljas samasugune lugu? Mis hetkel vajutatakse gaas põhja kaubamärgiks saanud kiirete riffidega? Seda hetke ei tulegi.

Arctic Monkeyse uus plaat meeldib palju enamatele Arctic Monkeyse austajatele, kui nad ei tea, et selle plaadi autoriks on märgitud Arctic Monkeys. Kui tosin aastat tagasi suure pauguga ilmunud album "Whatever People Say I Am, That´s I'm Not" püstitas Suurbritannias parima müügiga debüütplaadi rekordi, sai bänd tuntuks plahvatuslike ja energiliste rocklugudega. Julgemad ennustasid neist uut messiast, kes toob tagasi britpopi hiilgeaegade bändide menu, aga päris nii see muidugi ei läinud. Ei tule enam pungiajastu, ei tule disko, ei tule ka britpop, tuleb miski muu.

Järgnenud paariaastaste vahedega ilmunud neli plaati jätkasid võrdlemisi sarnases stiilis, ei suutnud enam üllatada ilmselt suurt millegagi, aga kinnistasid Arctic Monkeyse mainet ja lülitasid ta sageli suurte festivalide plakatitel vähemalt teise või kolmanda rea esinejaks.

"Tranquility Base Hotel & Casino" on vapustavalt erinev plaat kõigest eelnevast. See ei ole rock, vaid pigem lounge-muusika (lounge'i vasteks on soovitatud eesti keeles kasutada "oleskit"). Palad on sündinud algselt Alex Turneri Steinway klaveril tema Los Angelese kodus ning kuna need olid ka bändi teiste liikmete jaoks suur üllatus, oli õhus plaan avaldada see hoopis Turneri sooloplaadina.

Tõsine Arctic Monkeyse fänn ilmselt laiutab seda produkti nähes käsi ja pigem laidab selle maha, tulemus on kõigest varasemast niivõrd erinev. Kitarre peaaegu et polegi, on klaverit, sünti, bassi, kohati lausa hiphopilike käike. Ei, seda ei maksa üldse võrrelda teiste Arctic Monkeysi plaatidega, see on midagi iseseisvat. Kujutage ette Metsatölli austajate reaktsioone, kes avastab, et uus plaat on unplugged-album Jaan Tättega või eesti disko Patuse Poolega.

Kui bändi nimi ära unustada, pole tegu sugugi halva plaadiga. Ilmselt võib sellist albumit nimetada ka kontseptuaalseks, sest kõigis lugudes on Turneri iroonilised sõnad kuulsuse, isikliku elu ja maailma asjade käigu kohta. Plaati on võrdlemisi raske edasi hüpates kuulata, pigem on see üks ühtlane voog, mis lainetades vaid kergelt meeleolu vahetab. Ilmselt on see voog kohati ka liiga ühtlane. Sümpaatseimana jäid kõrva plaadi nimilugu "Tranquility Base Hotel & Casino" ning "Science Fiction", kus võib tabada hea tahtmise korral ka kergelt davidbowielikke või davidbyrne´ilikke elemente.

Äärmiselt raske on uskuda, et ka järgmine Arctic Monkeyse plaat selles vaos jätkab, aga ilmselt meeldib see nii mõnelegi, kes ei ole Arctic Monkeysest seni eriti pidanud. Küllalt usutav, et järgmise sarnase albumi teeb Alex Turner pigem sooloplaadina.