Poodud beebidega teose "100" autor kunstnik LAURi: ma ei taha sellega kuidagi Eesti kunsti labastada ({{commentsTotal}})

Foto: NOAR

Tallinna kunstihoones on võimalik vaadata Eesti kunstnike liidu 18. aastanäitust "Juubelikevad 2018" ja sel aastal on kõigil huvilistel võimalus neid töid pärast näituse lõppu ka endale hankida. Ühes tööst, ilmselt näituse kõige skandaalsemast räägiti täna hommikul lähemalt ka "Vikerhommikus". Teose autor LAURi sõnas, et idee selliseks teoseks oli käinud temaga kaasas pikka aega ja seda ta ei arva, et sellise lahendusega kuidagi labastab Eesti kunsti.

"[See idee] tekkis esmalt, kui me tegime Haapsalu linnagaleriis näitust. Ma tegin koos oma kursakaaslastega näitust ja meie näitus kandis nime "Kui ma elust peaks ärkama". See pidi olema unenäoline ja kandma endas hirmude, salasoovide absurdihõngulist sõnumit, mis oleks justkui unenäoline, aga samas kannaks ka endas mingisugust sügavamat sisu. Täpselt enam ei oska öelda, kust see mõte tekkis, aga see kujund on minuga kaasas käinud juba varem. See mõte tuli kuidagi väga loomulikult ja protsessi käigus. Ta sobis sinna, sest ka selle teose idee on seotud kõige rohkem hirmude ja soovidega," rääkis kunstnik LAURi "Vikerhommikule".

Põhjus, miks LAURi kasutas just tapetud lapse motiivi, oli selleks, et tekitada inimeses emotsioon, et ta tunneks hirmu, õudust, jälkust, viha ja küsida, miks temas tekkisid sellised tunded, mis on selle teose taga ja miks on selline asi tehtud.

"See ongi võib-olla [põhjus], miks ma ei ole andnud väga seletust varasemalt, et mida ta [see teos – toim] minu jaoks tähendab, et iga inimene saaks ise otsustada, mis see tema jaoks tähendab. Ja nagu ma olen siin netikommentaaride seas näinud, siis on väga huvitavaid tõlgendusi sellele küsimusele," selgitas LAURi.

"Üks huvitavam kommentaar, mis mulle saadeti, oli et, miks need lapsed, kes on üles poodud, on valged, et miks ei ole teist värvi lapsi. Mina üldse ei tulnudki selle mõtte peale kordagi, ja keegi tuli ja kirjutas sellise kommentaari."

Ta ei mäleta, et keegi tema kursusekaaslastest oleks tema idee peale teha selline teos öelnud midagi halba. "Vastupidi, kõik olid väga soojad ja positiivsed ning arutasime seda, miks ma seda teost tahan teha ja me tegime psühhoanalüüsi, et mis see mulle võib tähendada, et mul on sellised kujundid elust läbi käinud."

LAURi märkis, et kuigi see võib olla temast egoistlik, on tema teos "100" päriselus ikka väga võimalus. "Inimesed, kes seda nägid, kergelt ahhetasid, et väga äge ja see andis mulle isegi natuke energiat juurde. Ei ole ainult negatiivsed kommentaarid, vaid oli ka väga palju positiivset. Just kunstiinimeste seast tuli seda positiivset tagasisidet, kes ütlesid, et äge, pigem just inimesed, kes kohapeal käisid vaatamas, ütlesid, et väga äge."

Teda ei solva inimeste tagasiside nagu taoline teos labastab kunsti. "See on inimestele korda läinud, mis ongi ju kunstis äärmiselt oluline, et see puudutaks vaatajaid mingil moel. Pikalt on siin räägitud, et kaasaegne kunst ei puuduta enam tavainimest. Ma võin nüüd väita vastupidist, et vägagi puudutab ja ma võin öelda ka seda, et ma ei tahtnud selle teosega Eestit kuidagi labastada."

LAURi nõustus, et tavapublikuni jõudmiseks tuleb natukene šokeerida, sest selline asi jõuab ka kergesti meediasse. "Aga ma rääkisin mingi päev oma isaga, kes on täiesti kunstivõõras inimene, ja ta ütles mulle väga huvitava asja, et võib-olla ei ole tänapäeval enam probleem kunstis, vaid selles, et inimesed tahavad kunstina näha ilusat pilti ja ei taha mõelda, mis on kunsti taga. Ka kole pilt võib kunst olla, kui sellel on mõte ja otsida seda mõtet sealt," rääkis LAURi.

Selline mõtteavaldus kunstivõõralt inimeselt oli tema jaoks üllatav. "See liigutas mind natukene. See, et kunstivõõras inimene tuli sellise asja peale näitab tegelikult, et inimesed tunnevad huvi. Võib-olla on mingisugused muud põhjused, miks inimesed ei käi kaasaegset kunsti vaatamas ja tegelikult ma arvan, et päris paljud käivad ka, aga massideni jõuab kunst tänu meediale ilmselt, ja meedias kajastatakse ilmselt pigem intrigeerivaid asju, millele on võimalik panna hea pealkiri."

LAURi töö hind on 24 000 eurot. Aga tema taotlus ei olnudki seda kunsti müüa, vaid näitusele saada.

"Ma pidin mingisuguse hinna välja mõtlema, ja kuna ma seda kommiraha eest müüa ei tahtnud, et tahtsingi panna sellise hinna, et kui keegi väga hullumeelselt tahab, siis saab. Aga mitte midagi äärmuslikku, võib-olla see on päris äärmuslik. Aga igal juhul, kui keegi tahab, siis ta peab ikka asja vastu tõsiselt huvi tundma, et mitte naljategemiseks selle ära ostma. Ma ei kujuta ette, kuhu ta sobida võiks. Ilmselt galeriiruumidesse ta sobib päris hästi. Ma ei tea, äkki kellelgi on kodus galerii."

Kunstnik ise ei ole mõelnud selle peale, et teda nüüd edaspidi aastaid ja aastaid teatakse kunstiringkondades kui Laurit, kes 100 beebit üles poos.

"Ma arvan, et ma tegelikult nii palju huvi ei paku, et see kellelegi väga kauaks meelde jääks. Ma ei ole ikkagist avaliku elu tegelane, ma olen kunstnik ja mul tulevad uued asjad peale ja eks ma olen ka noor alles, et ma jõuan veel võib-olla kuhugi ilusamasse kohta välja, vähem intrigeerivasse kohta välja. See on ka mingil määral enese leidmise teekond, kui nii võib öelda."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: