Jüri Reinvere: Paavo Järvi on dirigendina tõusnud peadpööritavatesse kõrgustesse
Seoses Pärnu muusikafestivaliga vestles Ia Remmel helilooja Jüri Reinverega dirigent Paavo Järvist ja orkestrimuusikast laiemalt.
Paavo Järvi juhitaval Pärnu muusikafestivalil tuleb esiettekandele Jüri Reinvere orkestriteos "... ja väsimus õnnest nad tantsima viis". Teos käsitleb tänapäeva valusaid ja murettekitavaid probleeme, muuhulgas seda, kuidas väsime iseenda õnnest ja heaolust ja ei oska seda enam hinnata.
8. augustil Pärnu kontserdimajas toimuvat kontserti, kus teos esiettekandele tuleb, näitab hiljem Jaapani keskne telekanal NHK koos sissejuhatava dokumentaalsaatega ja ETV. 12. septembril pühendab kontserdile, Paavo Järvile, Jüri Reinverele ning tema uudisteosele tunniajase saate Saksamaa suurim riiklik klassika raadiojaam Deutschlandradio Kultur.
Jüri Reinvere ja Paavo Järvi proovis Autor: ajakiri Muusika
Kuidas tekkis mõte kirjutada nüüd Pärnu muusikafestivalil esiettekandele tulev orkestrilugu?
See oli Paavo Järvi soov, et ma talle teose kirjutaksin. Meie mõlema eestlusest johtuvalt tahtis ta seda just oma Festivaliorkestrile. Istusime ükskord temaga Berliinis koos ja panime paika, millises mahus ja vormis see teos peaks olema. Tema soove järgisin kuni kirjutamise lõpuni. Muus osas jättis ta mulle vabad käed.
Millele viitab teose pealkiri "... ja väsimus õnnest nad tantsima viis"?
Alates ooperist "Peer Gynt" olen tegelnud ennekõike ühe järjest ohtlikuma teemaga, mis on meie praeguse ühiskonna ennasthävitava jõu aluseks. Keskne komponent selles on kultuuriväsimus. Olen sageli rääkinud – ka oma esseistlikes kirjutistes –, et me ühiskonnana toetume kahele "jalale": majanduslikule, millest koosneb makrotase, mis meid toidab ja materiaalsed tingimused loob, ja kultuurilisele, mis juhib meie mõtlemist ja valikuid. Kui üks neist lonkab, hakkab kogu tervik lonkama. Oleme jõudnud sellisesse ajajärku, kus oleme oma kultuuri muutnud ühiskondlikuks tarbekaubaks, mitte enam meie väärtusi juhtivaks aluseks. Taustal on aga "kultuuriväsimuse" fenomen, millest on palju rääkinud ameerika-prantsuse filosoof George Steiner, meie endi küllastumine ja väärtushinnangute lagunemine seoses sellega, et me selles "väsimuses" ei taju enam väärtuste tegelikke omadusi ja ei taju oma tegelikku seisu. Sellest siis ka see tohutu tänamatus selle suhtes, mis meil on ja millegi kriisklev ihkamine, mis meil peaks olema. Teose pealkiri vihjabki kogu sellele temaatikale. Ühtlasi tajusin ka, et mu teoste hulgas peaks olema ka üks lugu, mis on ajendatud meie tänasest päevast, praegusest ajajärgust ja mitte igavikulistest teemadest. Soovisin selle ajajärgu enne üha peale tulevaid uusi teoseid ja ees ootavaid tööaastaid ka ühe suurema teosega lõpetada.
Väljaspool Eestit elades – millisena paistab Paavo Järvi tegevus maailmas dirigendina?
Paavo Järvi on kahtlemata praeguse aja kõige tuntum eesti muusik klassikalise muusika tippringkondades. Tegelikult võib öelda, et tema ning Neeme ja Kristjan Järvi õlgadel seisabki üldse suurim osa eesti muusika mainest maailmas. Viimasel kahel-kolmel aastal on Paavo tõusnud klassikalise muusika mõistes peadpööritavatesse kõrgustesse. Ta on igas mõttes tippdirigent. Ja ta on eriline muusik: oma isalt on ta õppinud kõige vajalikuma orkestripsüholoogiast, dirigendi tehnika täpsuse. Kuulsa isa pojana pole ta aga jäänud tema "kingadesse", vaid arenenud kaugele, kaugele sealt edasi. Ja see pole selliste dünastiate puhul sugugi iseenesestmõistetav.
Milline tähendus on orkestril ja orkestrimuusikal tänapäeval?
Orkester on nagu ühiskonna peegel ja orkestrimuusikale avaldab mõju erinevate ühiskonna nähtuste ja gruppide kooseksisteerimine. Luua orkestrimuusikat tähendab mõelda integratiivselt ajal, mil ühiskonda ähvardab lagunemine, ajal, mil on nii palju individuaalset egoismi. Seetõttu on eriti oluline ikka ja jälle orkestrile kirjutada, et kasvatada ja toita ideed ühiskonna ühtsusest. Orkestri suurus võimaldab käsitleda suuri probleeme ja need peavad kõnetama võimalikult paljusid. See on nagu festivaliprogrammi koostamine: ka siin on kunst just selles, et kuulajaskonda mitte laiali tõmmata, vaid kokku tuua. Selleks on just Pärnu suurepärane koht.
Praegu Frankfurdis elav pika rahvusvahelise kogemusega helilooja Jüri Reinvere on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis Lepo Sumera juures, täiendanud end Varssavi Chopini-nimelises Muusikaakadeemias ning saanud magistrikraadi heliloomingu alal Soome Sibeliuse Akadeemias. Reinvere tuntuimad teosed on Soome Rahvusooperi tellimusel loodud ooper "Puhastus" (2012) ning Norra Rahvusooperi tellimusel kirjutatud ooper "Peer Gynt" (2014). Sel aastal tuli esiettekandele ka tema Göteborgi Filharmoonikute tellimustööna Ingmar Bergmani 100. sünniaastapäevale pühendatud festivalile loodud orkestriteos "Through the Lens Darkly". Paavo Järvi on helilooja Reinvere kohta öelnud: "Eesti muusikas on palju tugevaid ja erineva käekirjaga heliloojaid, ometi on kõigis mingi sarnane joon. Aga Reinvere muusika on teistsugune. Võibolla on see tingitud sellest, et ta ei ela pidevalt Eestis ja liigub Eestis elavate heliloojatega võrreldes teistes suundades."
Toimetaja: Daniel Tamm