Liisa-Helena Lumberg: milleks meile kunstiteadus? ({{commentsTotal}})

Kunstiteadlased Hilkka Hiiop, Rael Artel, Virve Sarapik, Kadi Polli, Tiina-Mall Kreem ja Anu Allas EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi kevadisel sünnipäeval.
Kunstiteadlased Hilkka Hiiop, Rael Artel, Virve Sarapik, Kadi Polli, Tiina-Mall Kreem ja Anu Allas EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi kevadisel sünnipäeval. Autor/allikas: Darja Jefimova

Möllav visuaalia on igapäevaselt nii dominantne, et vajadus selle tõlgendamise, uurimise ja kriitilise analüüsi järele on suurem kui kunagi varem.

Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudil (KVI) on täitunud kakskümmend viis tegutsemis­aastat. Kevadel pidas instituut juubelile pühendatud seminari, kus olnu ja oleva üle arutlesid veerandsajandi jooksul osakonda juhtinud kunstiteadlased, reflekteerivate ettekannetega esinesid Linda Kaljundi ja Krista Kodres. Sel sügisel avatakse magistriõppes uus, museoloogia õppesuund lisaks olemasolevatele kunstiteaduse ja visuaalkultuuri ning kuraatorluse suundadele. Kahasse Tallinna ülikooliga pakutakse rahvusvahelist õppekava "Kirjandus, visuaalne kultuur ja film" ("Literature, Visual Culture, and Film Studies").

Mis see siis on?

Kui guugeldada ükskõik kas eesti või inglise keeles "kunstiteadus Eestis" või "art history in Estonia", tuleb esimese vastena välja eesti- või ingliskeelne KVI veebileht. Väike väljavõte lingi all annab teada, et "1992. aastal loodud kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut (KVI) on Eesti juhtiv kunstiteaduse uurimis- ja õpetamiskeskus"1. Nõnda on KVI laulatatud eesti kunstiteaduse tuumaga, see aga tähendab ka suuremat vastutust eriala edendamisel ja järelkasvu loomisel.

Arvuliselt on instituudi lõpetajaskond olnud kunstiteaduse tarvis ehk suur, kuid nii nagu igal erialal, ei jää ka iga kunstiteaduse lõpetanu oma valdkonda tööle. KVIs on kahekümne viie aasta jooksul lõpetanud 166 bakalau­reust, 70 magistrit ja 15 doktorit. Lisaks on olnud tudengeid, kes küll lõpetamiseni ei jõudnud, kuid võtsid ehk kaasa kogemuse, hüpoteetilise inspiratsiooni ja teadmisi kunstiteadusest. Suurem osa lõputöödest on mõne üksiku erandiga käsitlenud eesti kunsti, kusjuures domineerib XX sajandi teine pool. Kunsti kõrval uuritakse arhitektuuri, aga ka visuaalkultuuri laiemalt. Et seda paremini peegeldada, ajakohastati 2016. aastal kunstiteaduse instituudi nimetus kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudiks, KTIst sai KVI.

Ka KVI määratleb ennast uurimiskeskusena: seda kinnitavad aktiivne uurimistegevus, personaalsed ja institutsionaalsed toetused. Käimasolevate uurimisprojektide alla kuuluvad teiste seas "Koguteose "Eesti kunsti ajalugu" koostamine ja väljaandmine" (1999–2019), "Kunsti ajaloostades: kunstiajaloo-alane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengute ühisväljal" (2015–2018), "Eksperimentaalsed praktikad ja teooriad XX ja XXI sajandi Eesti visuaal- ja ruumi­kultuuris" (2015–2020) jm.

Tavapäraselt on KVIs saadud õppida kunstiteadust, praeguse õppekava järgi kunstiteadust ja visuaalkultuuri uurimist. Bakalaureusetasandil (ja ka dokto­rantuuris) jätkatakse samamoodi, magistritasandil saab spetsialiseeruda ühele kolmest õppesuunast: kunstiteadus ja visuaalkultuur, kuraatorlus või museoloogia. Kuraatorluse õppesuund on kasvanud välja varemgi õpetatud kureerimise ja galeristika kursustest, sellest aastast on lisandunud ka museoloogia. Mõlemad uued õppesuunad on ajendatud soovist pakkuda üliõpilastele elulisemat väljundit kui seda võimaldab üksnes kunstiteadus, mis võib mõnele kunsti mõtestamisest huvitunule tõesti liiga teoreetiliseks jääda. Kuna kumbki õppesuund on üpris uus, ei saa tulemuste pealt veel otsustada ega tagasiulatuvalt analüüsida, kuid ilmselt on nende avamine nii tööturu kui ka tudengite praktilisi vajadusi arvestav ja mõistlik.

Kuidas mujal?

Üldjoontes tunduvad uued õppesuunad varasemast veidi rohkem Soome haridusvõimaluste moodi. Ka Aalto ja Helsingi ülikoolis on õppekavad, mille eesmärk näib olevat koolitada pigem praktilisi professionaale kui klassikalisi kunstiteadlasi ehk rõhuda kunstikorraldamisele, ettevõtlusele, kureerimisele, kunstikriitikale ja mitme kunstivaldkonna integreerimisele. Sellise suunitlusega õppekava on ka Leedus Vytautas Suure ülikoolis. Kunstiteadust saab Soomes õppida veel Turu ülikoolis BA ja MA tasemel ja Lapi ülikoolis kõrval­erialana. Leedus on kunstiteadlasi koolitatud Vilniuse kunstiaka­deemia juures 1970. aastatest, kuid praegu saab seal kunstiteadust õppida ainult magistrantuuris.

Kõige sarnasem on meie kunstiteadlaste õpe ja KVI positsioon siiski Lätiga. EKA kunstikultuuri teaduskonna analoogina on Läti kunstiakadeemias kunstiteaduse teaduskond, mille alla kuuluvad kunstiteaduse instituut ja konserveerimisosakond. Nii nagu meil antakse välja Kunstiteaduslikke Uurimusi, nii ilmub Lätis ajakiri Mākslas vēsture un teorija (Kunstiajalugu ja -teooria). Ka seda annab välja sealne instituut. Läti kunstiakadeemia kunstiteaduse ja teooria osakond hakkas tegutsema 1959. aastal, KVI sünniaasta on 1992. Enne seda koolitati Eestis kunstiajaloolasi Tartus, kunstiajalugu saab ka praegu õppida Tartu ülikoolis.

Milles siis asi?

Kuivõrd KVI (varem KTI) ümmargusi tähtpäevi on Sirbi veergudel kajastatud varemgi, on neid artikleid nüüd huvitav taas lugeda ja mõelda, millised on olulisemad muutused või kas samad probleemid on jätkuvalt õhus. 2002. ja ka 2007. aastal nimetas tollane KTI juhataja Mart Kalm, et tihedamalt käiakse läbi Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonnaga2. Nüüd see enam samamoodi ei ole, pigem võetakse lisaaineid TLÜlt. Võib palju arutleda küsimuse üle, kas kunstiteadlastel on parem õppida ülikoolis, kus on rohkem humanitaaraineid, või kunstiakadeemias, kus ollakse tihedamas kontaktis kunstnikega. Kõigis Baltimaades on kunstiteadlaste ettevalmistus koondunud eeskätt kunstiakadeemiatesse, aga sellest kasu lõikamiseks on muidugi vaja kunstnikega suhelda (ja ka teiste ülikoolidega koostööd jätkata). Viimastel aastatel on omavahelist suhtlust pärssiva faktorina toodud välja EKA oma maja puudumine, sel sügisel probleem lõpuks laheneb ja kunstiakadeemia hakkab loodetavasti ühtse organismina tööle.

2002. aasta tähtpäeva pühitsemist (KTI 10) kirjeldas toonane üliõpilane Rael Artel rahuliku refleksioonina, kus arutleti kunstiteadlase rolli üle ja muretseti lõpetajate võimaluste pärast tööturul. Samad teemad kõlasid ka sel aastal. Arteli meelest kummitas aga kogu üritust endassesulgunud olek, mida võimendas "asjaolu, et KTI sünnipäevale EKA aulasse olidki kogunenud vaid kunstiteadlased, külalisi pea polnudki. Jäi mulje, et kunstist kirjutamise ja selle teoreetilise mõtestamise temaatika ei huvita ei kooli, mille katuse all instituut tegutseb, juhtkonda ega kunstnikke, rääkimata galeristidest või päevalehtede kultuuritoimetajatest."3

Üksikürituse külastatavust ana­lüüsides tuleb küll alati arvestada võimalikke arbitraarseid ja proosalisi mõjutegureid ning sel aastal oli külalisi siiski mõnevõrra rohkem, aga üldjoontes ei ole see problemaatika vahepeal kadunud. Kas ongi võimalik, et kunstiteaduse instituudi sünnipäevast huvituks laiem üldsus? KVI, üldse eesti kunstiteaduse põhiküsimus ei seisne mitte sisulistes vajakajäämistes, vaid selles, kuidas oma lugusid teistele edastada. Pühendunud teadlastel ei pruugi olla aega ega energiat (või ka soodumust) tegeleda ühtaegu teaduse populariseerimisega.

2002. aastal vahendati ka sünnipäevaüritusel kõlanud mureavaldust, kas "kunstiteadus on distsipliin, mida ei vaja õieti keegi peale kunstiteadlaste endi ja mis on igapäevaelu seisukohalt kümnendajärgulise tähtsusega"4. Kas masendav, aga realistlik väljavaade? Kas see peab endistviisi paika? Kardan, et hüpoteetilises ühiskonnas võiks halvemal juhul see seisukoht esineda, veidi paremal juhul ka stiilis "seltsimees kunstiteadlast oleme valmis kuulama tundide kaupa". Kas see tähendab, et kunstiteadus on küll heas esituses põnev, aga niivõrd marginaalne, et piisab sellest, kui karismaatiline kunstiteadlane vahel suu avab?

Aga milleks üldse?

Võimalik, et viimase viieteistkümne aasta jooksul on siiski toimunud murrang koos üldise visuaalse keskkonna muutumisega. Möllav visuaalia on igapäevaselt nii dominantne, et vajadus selle tõlgendamise, uurimise ja kriitilise analüüsi järele on suurem kui kunagi varem ja käed tuleb lüüa antropoloogia, sotsioloogia ja muude valdkondadega. Kui kunstiteadus suudab sellega sammu pidada, nagu pilditeaduse ja visuaalkultuuri uuringute areng lubab loota, võiks tänapäeva kunstiteaduse käsi hästi käia.

Näiteks on Andres Kure ja Epp Lankotsa 2014. aastal kaitstud ja kultuurkapitali autasu pälvinud doktoritööd näidanud, kuidas on lähiminevikus mõtestatud meid ümbritsevat ruumi, kuidas mõistetud modernsust. Sel aastal Kumus toimunud Tiina-Mall Kreemi ja Linda Kaljundi kureeritud ajaloopiltide näitusega uuriti rahvusliku ajaloonarratiivi visuaalset esitust, mis ulatub vanadest ajaloomaalidest õpikuillustratsioonideni. Need ja paljud muudküsimused, millega kunstiteadus on viimasel ajal tegelenud, ei ole ühiskonnas sugugi marginaalsed, vaid moodustavad märkimisväärse osa üldisest mõttekultuurist.

Samuti näitab nn uus kunstiajalugu, mis tegeleb varasematest stiiliküsimustest enam kunsti sotsiaalse kontekstiga, just kunsti tihedat põimumist ühiskondlike tõekspidamiste, majandus- ja poliitilise elu ja palju muuga nii tänapäeval kui ka minevikus. Kunsti funktsioonide ja sõnumite uurimine näitab nii mõndagi ühiskonna kohta, kus need teosed loodi. Ajaloo uurimine omakorda võiks aidata paremini, nüansseeritumalt ja mitmekesisemalt mõista ja mõtestada meie endi tegevust. Uus kunstiajalugu on ühiskondlikult igati relevantne, meie asi on seda sellisena ka näidata.

1 Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut. Eesti Kunstiakadeemia. https://www.artun.ee/erialad/kunstiteadus/ulevaade/ (külastatud 12. VIII 2018).

2 Mart Kalm, Pealelend. Kuidas olete rahul kunstiteadlaste ettevalmistamisega? – Sirp 18. X. 2002. Mart Kalm, Kuidas saada kunstiteadlaseks? – Sirp 2. III 2007.

3 Rael Artel, Palju õnne, KTI! – Sirp 1. XI 2002.

4 Samas.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: