Kui raske otsus oli Sulle Eestist lahkuda ja perega asuda elama teise riiki [Oksana Tralla elas 2012–2018 Brüsselis – toim]? Olid ju RO Estonias tööl tantsijana ning koreograafina väga viljakas ja kõrgvormis.

Otsus minna uude kohta sündis väga loomulikult. Tundsin, et see on miski, mida ma pole saanud kunagi teha. Ülikooli ajal ei saanud ma minna välismaale õppima, kuna esiteks polnud ERASMUS programm veel nii laialt levinud, teiseks töötasin ma täiskohaga Rahvusooper Estonia balletitrupis, kolmandaks, koreograafina oli piisavalt palju huvitavat tööd ning polnud aega midagi muud igatsema hakata. Pärast lapse sündi avanesid mingis mõttes uued perspektiivid, nägin ennast uue nurga alt. Brüssel tundus tantsukeskuse ja elukeskkonnana oma suuruses ning tundmatuses atraktiivne ja intrigeeriv.

Räägi enda tantsutegemistest Brüsselis.

Saabusin Brüsselisse värske emana ja see asjaolu paljuski määras ka elutempo ning -valikud. Tugistruktuuri ja töövõrgustiku puudumine lõi ellujäämiseks päris karmid tingimused. Kärutasin üheaastase lapsega võõras linnas ringi ja tundus, et vaatlen ennast kõrvalt, sest kohalikus elus osalemiseks polnud justkui mingit reaalset alust ega ajendit. Ajaga aga loksus kõik paika. Tagasi vaadates tundub sellisest "tühjusest" võimaluste ja kontaktide loomine üsna äge – ju siis oli taoline "suurpuhastus" mulle vajalik. Kohe esimese asjana läksin Dancecentrumi nimelisse avatud õpikeskkonda tantsutundidesse, kus noorte andekate tantsijate hulk oli tõeliselt muljet avaldav ja mõtlemapanev. Üks endine kolleeg oli Brüsselis minust ees ning tänu tema julgustamisele alustasin eesti lastele balleti ja loovtantsu õpetamisega. Sealt edasi viis tee Brüsseli Rahvusvahelisse Balletikooli, kus õpetasin viimase astme õpilasi pea viis aastat. See oli üks põnevamaid ja ootamatumaid väljakutseid, kuna balletiprofessionaale polnud ma varem õpetanud. Tundus, et Eestis omandatud oskused ja teatritöö kogemus olid seal väga teretulnud.  Lisaks õpetamisele õppisin ka ise. Osalesin mitmetes töötubades ja kunstiprojektides. Kaasaegsetest tantsuprojektidest pean kõige olulisemaks Christian Bakalovi performance-installatsioonis "Pure" osalemist.
Tegelikult, pole ma kunagi lõplikult Eestist lahkunud. Nende aastate jooksul sidus mind Eestiga alati mõni suurem või väiksem koostööprojekt: "Püha öö"(Kanuti Gildi SAAL), "Ma võin ise alustada" (HTF), "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas" (MIMprejekt, RO Estonia, Kanuti Gildi Saal) ja teised.

Kui kerge oli tagasi tulla? Kas Eesti tantsukunsti sukeldumine oli kerge või keeruline?

Teadsime, et tuleme ühel päeval tagasi. Sellegipoolest, otsustada, et just nüüd on õige aeg, polnud üldse kerge. Brüsseliga kokkusulamine oli toimunud nii erialaliselt kui eluliselt. Lapsed käisid lasteaias-koolis – toimiva süsteemiga hüvastijätmine pole kunagi lihtne. Tallinna Ülikool otsis tantsukunsti (balleti) lektorit. Ma kandideerisin ja osutusin valituks. Tundus, et äkki on õige aeg.