Märt Väljataga: eesmärk polnud inglise luule kaanonit kõigutada
Märt Väljataga koostas ja tõlkis mahuka luulevalimiku "Väike inglise luule antoloogia", mis ilmus kirjastusest EKSA ja mida esitletakse 12. septembril kell 18 Tallinnas kirjanike liidu musta laega saalis kirjanduslikul kolmapäeval. Kultuuriportaal kannab esitluse üle, selle eel aga vastas Väljataga mõnele küsimusele.
Antoloogia ei olegi nii väike: kuus sajandit, 56 autorit, üle kahesaja teksti, 422 lehekülge. Järelsõnas ütled, et idee tuli kümmekond aastat tagasi, kui avastasid, et juhuslikult ja eraldi tõlgituna on juba pool läbilõikeantoloogiat koos. Räägi palun oma valikutest koostajana.
Mulle on igasugused luuleantoloogiad alati väga meeldinud, eriti võõrkeelsed ja kronoloogilised. (Temaatiliste antoloogiatega ei oska ma suurt midagi pihta hakata.) Mõned antoloogiad võivad olla subjektiivsed ja ekstsentilised või üritada kaanonit ühes või teises suunas ümber kujundada. Minu taotlus koostajana oli pigem vastupidine: anda üsna konventsionaalne läbilõige inglise luule krestomaatilistest autoritest ja luuletajatest.
Nii on siin luuletajaid, kes on mulle südamelähedased olnud, kõrvuti kohusetundest ja esinduslikkuse tõttu tõlgitud autoritega. Aga ka viimased on tõlkimisel tihti lähedaseks saanud. Umbes pool tekste ei ole spetsiaalselt selle antoloogia jaoks tõlgitud, vaid tõlgitud juba varem, näiteks luuletuse teema pärast Vikerkaare avaluuletuseks.
Kogumik on mitmekesine, luuletusi on kõigis žanres ja eri teemadel. Seda kindlasti. Aga tõlkinud oled ka erinevatest inglise keeltest. Tundub, et arvestasid tõlkides ka ajastu ja luulekultuuri eripärasid, raamat sisaldab õnneks ka eestikeelseid sõnu, mida argielus ei kasutata. Räägi palun valikutest tõlkijana.
Kui Chaucer välja arvata, siis on kõik esindatud luuletajad kirjutanud uusinglise keeles, aga 16. sajandi inglise keel ja 20. sajandi inglise keel on kaunis erinevad. Tõsi, mitte küll sama erinevad, nagu 16. sajandi ja 20. sajandi eesti keel. Šotikeelseid või -murdelisi tekste ma raamatusse tõlkinud, sest ei saa neist hästi aru. Kiplingi "Danny Deever" on originaalis mingis sõduriinglises. Üldiselt ma olen püüdnud tõlkimisel vältida selliseid sõnu ja väljendeid, mida kohtabi peamiselt ainult luuletõlgetes: "sulnis", "hurm", "melu", "tend" (tähenduses "teda") jne.
Samas vormipiirangute tõttu, kuid mitte ainult, olen kasutanud ka haruldasemaid sõnu ja koostanud neist igaks juhuks väikese sõnastiku.
Selles sõnastikus teose taga on haruldasemate sõnade seas ka "naasma", "hurm" ja veel mõni, mis on minu meelest täitsa tavalised, ehkki kenad sõnad. Kas meie argikeelest hakkavad sünonüümid kaduma?
Ega tänapäeval saa päris kindel olla, milliseid sõnu lugeja tunneb ja milliseid mitte. Näiteks sõna "õgvendama" kasutatakse iga teine kord valesti ja mõnda sõna ei tarvitseta tunda. Mõni sõna võib olla ka mu enda väljamõeldis, "äärima" või "väärdama" näiteks. Loodetavasti on nende tähendus läbipaistev, aga igaks juhuks on need ka sõnastikus sees.
Üldiselt ma eriline aaviklane ei ole ja püüan uudissõnu pigem vältida, kuid mitte väga kinnismõtteliselt. Lapsepõlves meeldis mulle väga 1967. aasta Loomingu Raamatukogu Baudelaire'i vihik, kus ju samuti sõnastik taga, peamiselt Laabani ja Orase tõlgete pärast, aga mitte ainult.
Luule saab sõnavara rikkuse osas aidata, aga selleks peaksid inimesed luulet lugema. Kas "Väike inglise luule antoloogia" on eelkõige kirjanduse asjatundjatele või võiks see olla sissevaade inglise luulesse laiadele massidele?
Asjatundjad loevad inglise luulet originaalis. Filoloogiline vaim ju niikuinii tõlget suurt ei usalda, ammugi siis mitte luuletõlget. Nii et mu tagasihoidlik lootus on, et raamatut tarvitaksid laiad massid või vähemalt nende luulesõbralik vähemus. Eesmärk, iseasi kuidas see ka õnnestunud on, oli ikkagi tekitada juurde teatav hulk häid ja meeldejäävaid eestikeelseid luuletusi.
Ütle palun neile, kes ei ole järelsõna veel lugenud, kolme lausega: mis on inglise luule? On see ka Uus-Meremaa ingliskeelne luule?
Selle antoloogia mõistes on inglise luule Briti saarte ehk Suurbritannia ja Iirimaa elanike kirjutatud ingliskeelne luule. Laiema määratluse järgi võiks nimetada ka uusmeremaalaste või kas või eestlaste kirjutatud ingliskeelset luulet inglise luuleks, aga käesolev valik on kitsam. Samas sisaldab see ka mõne iirlase, waleslase ja šotlase loomingut. Raamatu oleks vabalt saanud nimetada ka "Briti luule antoloogiaks", aga tundub, et see fraas pole meil veel päris juurdunud.
Eks inglise asjaga olegi lood keerulised – Donald Trumpki avastas äsja, et kord räägitakse Inglismaast, kord Suurbritanniast, kord Ühendkuningriigist, ning mine sa võta kinni nende erinevus. Ja minu meelest pole eesti pruugis selget kokkulepet, mida tähendab "anglosaksi" ja mida "angloameerika" – mõlemad on vähemalt kahemõttelised fraasid.
Muidugi on teoses Blake ja Chaucer ja Shakespeare ja Keats ja Dylan Thomas ja teised, aga keda võiks lugeda üllatavaks valikuks, keda ehk mõni teine poleks antoloogiasse pannud? Ja kas mõni Inglismaal tähtis poeet jäi ka välja?
Päris üllatavaid valikuid ei tohiks ollagi. Võib-olla ühe väikse lauluga esindatud Oliver Goldsmith on natuke marginaalne valik, kuigi temagi figureerib paljudes antoloogiates. Või üks 18. sajandi hulludest luuletajatest Christoper Smart. Tõeliselt suuri on välja jäänud kolm: Shakespeare, kes õigupoolest on esindatud ainult ühe sonetiga, Robert Burns ja T. S. Eliot, sest kõik nad on heades tõlgetes eesti keeles juba loetavad, pealegi Burns kirjutas šoti keeles ja Eliot oli sünnilt ameeriklane.
Valikus võinuks olla esindatud veel teist sama palju nimesid: Elizabet I-st ja Thomas Trahernest kuni Basil Buntingi ja Thom Gunnini. Läbilõikeliselt on kõige hõredam vist 19. sajandi lõpp: puudub Elizabeth Browning, Swinburne, Arthur Symons, A. H. Clough. Rohkem küll kahetsen seda, et esindatud luuletajad figureerivad sageli vaid kahe-kolme tekstiga, millest võib autori iseloomu tabamisel väheks jääda.
Kui tihedad on inglise luule seosed eesti luulega? Järelsõnas kirjutad, et Kreutzwaldist arbujateni on inglise luule eestikeelset mõjutanud, kuidas on olukord tänapäeval?
Järelsõnas tsiteerin mõnda Ants Orase väljatoodud üsna kunstlikku seost. Tegelikult on inglise luule eesti luulet – või üldse muude maade luulet – mõjutanud äärmiselt vähe, erinevalt ameerika luulest, mille jälgi võib mitmelt poolt leida. Kolmveerand sajandit tagasi kirjutas George Orwell, et inglise luule jääb rohkem "perekonnanaljaks". Võib-olla antoloogia aitab seda perekonda nüüd mõnesaja võrra suurendada.