Arvustus. Naisi madaldav sotsiaalporno ({{commentsTotal}})

Liina Trishkina-Vanhatalo
Liina Trishkina-Vanhatalo "Võta või jäta" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinodes

"Võta või jäta"

Režissöör Liina Trishkina-Vanhatalo

Osades Reimo Sagor, Nora Altrov, Emily Viikman, Liis Lass, Adeele Sepp

6/10

2004. aastal kirjutas Priit Hõbemägi Päevalehes lahti sotsiaalporno mõiste: "Sõna "sotsiaalporno" tuli Eestisse Soomest, kus seda hakati kasutama teatud sorti dokumentaalfilmide kohta. Nii tähistati seal ajakirjanduslikke lugusid, mis inimlikke kannatusi detailselt kirjeldades suurendasid vaatajate hulka või väljaande läbimüüki. Sotsiaalporno dokumentaalides näidati kerjuseid, kodutuid, tõrjutuid, vaeseid, totakaid ja haigeid. Hiljem liideti neile veel narkomaanid, sugupoolevahetajad, igasugused erinejad, mõrtsukad, bioloogiliste sugulaste otsijad, hüljatud, loomapiinajad, ellujääjad, tülitsejad ja abielurikkujad."

Eks ole omamoodi paradoksaalne, et värske mängufilmi režissöör Liina Triškina-Vanhatalo varasemad tööd kuuluvad dokumentalistika valda, sel alal on ta seni olnud peamiselt stsenarist ja monteerija. Niisiis on see tema esimene töö režissöörina ja esimene töö mängufilmi vallas. Olgu mainitud, et kõnealune film saadetakse Eesti kandidaadina püüdma võõrkeelset Oscarit. Debüüdi kohta märkimisväärne saavutus.

Film on realistlik ja argielu kujutav ning peaks vähemalt kodumaal kõnetama laiu masse, kõiki neid, kes on kokku puutunud laste kasvatamisega, kes on läinud lahku, kelle kaasa on töötanud välismaal, kes peavad kasvatama üksi last või kes on mingil põhjusel sunnitud elama lastest lahus. Peategelaseks on Soomes töötav ehitaja Erik (Reimo Sagor), kes saab ootamatult teada, et on isaks juba sündinud lapsele. Tema endine tüdruksõber Moonika (Liis Lass) soovib lapsest loobuda ja teebki seda. Nüüd seisab Erik silmitsi raske valikuga, kas hakata last üksi kasvatama või samuti loobuda. Mees otsustab lapse enda hoole alla võtta ning saab omal nahal tunda kõiki üksikvanema vintsutusi. Alguses pole tal oma eluaset, siis pole enam rahagi, ta on sunnitud tööd otsima, auto müüma ja kogu olukord on hulluksajavalt ränk.

Ehk teisisõnu - ekraanile on toodud korralik sotsiaalporno, täies hiilguses. Loo lõpu poole tuleb sisse veel üks ootamatu pööre, nii et pinget ikka jätkub ja kogu vaeva kõrval on siiski ka näidatud rõõmu, armastust ja nunnudust.

Minus üksikvanemana tekitas see film palju äratundmismomente. Rutiin, vangistuse tunne, väsimus, rahatus, suluseis, meeleheide - seda kõike on filmis ohtralt. Filmi meespeategelane peab seljatama kõiki neid probleeme, millega maadlevad igapäevaselt sajad üksikemad. Jah, selliseid naisi, kes erineval põhjusel oma lapsi imikust saati üksi kasvatavad, on kuhjaga nii Eestis kui välismaal. Miks siis selles filmis on sellesse olukorda pandud mees, tekib õigustatud küsimus.

Kuulsin poole kõrvaga Raadio 2 intervjuud filmi režissööriga, kus Liina Trishkina-Vanhatalo ütles, et kirjutas mehele sellise rolli, sest soovis isadust rohkem au sisse tõsta. Selline avaldus pani mu kulmu kergitama. Miks ta seda isadust siis üksikvanema rolli upitada üritab? Miks ta teeb seda naisi madaldades? Ema Moonika on filmis episoodiline tegelane, enamuse ajast on ta vait, ta on kalk ja äraolev ning tema valikuid või hingeelu ei seletata lahti. Miks ta Erikust lahku läks, jääbki selgusetuks. Saame teada vaid, et oli suur tüli ja naine ei soovinud leppida. Kas mees oli vägivaldne? Sellele on filmis otsene vihje. Vahet pole, naine, ema on siin suur patuoinas ja ei vääri mingit tähelepanu. Eriku enda ema (Epp Eespäev) pole samuti kuigi heas valguses näidatud, ta on tulehark ja tänitaja, kelle pärast poeg koos lapselapsega kodust ummisjalu põgeneb. Isa (Egon Nuter) seevastu on hell ja mõistev.

Teinegi naine, Eriku ajutine pruut (Adeele Sepp) on hüsteeritsev mõrd, samas kui Eriku vend (Andres Mähar) ja ülemus (Mait Malmsten) on positiivsed kangelased. Lugu niisuguse pilguga analüüsides on tegemist stereotüüpse šovinismiga. Meestegelased on üllad ja tublid, naised aga - võta üks ja viska teist. Millest selline viha naiste vastu, (kulla nais)režissöör? Ei meeldi, kui öeldakse kulla või pannakse ette liide nais? Olgu. Kuid kuidas sa tõstad isadust rohkem au sisse, kujutades meest üksikisana. Igasugune üksikvanemlus erineb suuresti sellest, kuidas on kasvatada last paarina, emana ja isana. Isarolli au sisse tõstmiseks ei pea ju ometi teist sugupoolt maha tampima?

See selleks. Film on üles võetud dünaamiliselt, pilt on kaunis ja näitlejad tasemel, selles osas ei ole midagi ette heita. Eraldi ovatsioone ja kiitust väärib beebi filmimine, beebi roll on filmis tõesti kandev, teda on palju, teda on suures plaanis ja tema näoilmed on oskuslikult tabatud. Selle ees müts maha, igaüks niisuguse asjaga hakkama ei saa. Väga hea saavutus ja tore, et ei kasutatud imiku asemel vanemat last või sootuks nukku (paaris stseenis on nukk, arusaadavatel põhjustel).

Olustikku on filmitud dokumentaalse täpsusega, kodused peresisesed dialoogid on edasi antud hea tunnetusega. Realismi kui žanri vallas on tegemist ehk lausa šedöövriga, film võiks samahästi tõepoolest olla dokumentaalne, mingeid suuri kunstilisi liialdusi siin pole, kui eelpoolmaninitud naiste süstemaatiline tampimine maha arvata. Kuid eks võib oletada, et paljud vaatajad ei pane seda tähelegi, sest niisugused arvamused ja hoiakud on ühiskonnas sügavalt juurdunud.

Filmis rõhutatakse mitmel korral, nagu naine oleks "sünnitamiseks loodud", "sündinud ema", "teab neid (lapse)asju" jms. Teate, ei ole ja ei tea. Naised kasvavad samamoodi emaks kui meestegelane kinolinal, sünnitus ei pruugi olla mingi käkitegu ja emainstinkt ainuüksi pole midagi sellist kosmilist, mis muudaks naise malbeks emaks, kes ei tunne väsimust, soovi karjuda, põgeneda kasvõi üheks ööks või kes saaks lapsega mängeldes üksi hakkama, lihtsalt seepärast, et on naissoost.

Kurb, et filmis süvendatakse seda klišeed, justkui naistel oleks kõik see, mida mees filmis kogeb, kuidagi kergem, või tegelikult - selles filmis isegi ei pakuta välja versiooni, et naine võiks üldse kogeda lapse kasvatamisel samasuguseid raskusi nagu üksikisa Erik. Filmi üksikema on ju Eriku kõrval täielik rikkur ja tal ei näi oma lapse kasvatamisega üldse mingeid raskusi olevat. Kokkuvõttes võib öelda, et film on tehniliselt täpne ja hästi teostatud, kuid sisulise poole pealt on kogu lugu kahetsusväärselt vanu stampe kinnistav sotsiaalporno. 

 



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: