"Võta või jäta". Režissöör ja stsenarist: Liina Triškina-Vanhatalo. Operaator: Erik Põllumaa. Produtsent: Ivo Felt. Helilooja: Sten Šeripov. Kunstnikud: Markku Pätilä ja Kirsi Lember. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Helirežissöör: Seppo Vanhatalo. Monteerija: Tambet Tasuja. Osades: Reimo Sagor (Erik), Nora Altrov (Mai), Emily Viikman (kolmeaastane Mai), Liis Lass (Moonika), Epp Eespäev (Evi), Egon Nuter (Mati), Viire Valdmaa (Imbi), Adeele Sepp (Katrin), Indrek Ojari (Toomas), Mait Malmsten (Ülemus), Priit Võigemast (Advokaat) jt. Mängufilm, värviline, kestus 102 min. ©Allfilm. Esilinastus 12. IX 2018.

Minu vanaisal Adolfil oli helesinine Moskvitš 401. Ta sõitis sellega veel 80-ndatel. Kord jäi ta laulva revolutsiooni päevil teel olles autoga räkiti kätte — kaagid astusid maanteeservas peatunud mehele ligi, nõudsid ta Moskvitši endale ja tahtsid, et vanaisa selle neile ka käima väntaks. Vanaisa ütles, et vänta pole ja üldse on masin nii rikkis, et ei sõida meetritki. Röövlid lõid käega ja kadusid. Vanaisa istus autosse, andis gaasi ja sõitis minema — auto oli nimelt kogu aeg tühikäigul tasa tuksunud, ainult nii tasa, et kaabakad seda sosinat ei kuulnud.

Liina Triškina-Vanhatalo uus mängufilm "Võta või jäta" tuksub sama vaikselt kui mu vanaisa helesinine Moskvitš ja on žanrimääratluselt sosinakino.

Sosinakino

… on põhjamaises filmikunstis ette tulev mängufilmi žanri alaliik, mille tehnilises teostuses on osatäitjate dialoogid esitatud hästi vaikse ja monotoonse häälega. Teksti andes peavad näitlejate näolihased olema võimalikult tuimad, silmad kiretud. (Autori definitsioon)

"Võta või jäta" konflikt on lihtne — Soomes töötav eesti ehitaja saab ootamatult üksikisaks. Lapse ema kaob ja kolmekümneaastane, õpitult abitu alfaisane pannakse kätki ette — võta või jäta!

Filmi teemast lähtuv potentsiaal on sotsiaalses plaanis kordades suurem kui kunstilises plaanis. See ei tähenda, et tegemist oleks kunstiliselt tahumatu teosega. Vastupidi, praeguse Eesti ühiskondliku tegelikkuse peegeldamisega on hästi toime tuldud, kuid ideoloogilises plaanis on teemaga täielikult kümnesse tabatud. See kiigub filmi teostuses paratamatult üles, tahmates veidi taiese kunstilist sära.

Mängufilmile omased tunnused on olemas, narratiiv jookseb, aga vägisi jääb mulje, et teema üldisem asetus on tähtsam kui tegelased, filmi sisu ja visuaal. Tundub loogiline, et meie maskuliinses ja patriarhaalses ühiskonnas on vaja teatud asjade selgeks rääkimiseks tõde ja elu suurelt ekraanilt peegeldada. Vägev, et selline asi sai toimuda Eesti Vabariik 100 kontekstis ja pidulikul moel. Millegipärast poleks ma üldse üllatunud, kui see film muudakski Eesti paremaks. Ma näeksin sellel meelsasti näiteks noortest ajateenijatest publikut ja miks mitte ka abituuriumirahvast, just poisse, kellele see võiks olla õppefilmiks. Isadus tuleb normaliseerida ja lõpuks ka deheroiseerida. Olla isa ei tähenda ei nõrkust ega tugevust — see on tavaline nähtus emaduse kõrval. Seda tuleb seletada muide ka emadele. Niisiis, ideoloogilises plaanis on film ühiskonnas aina aktuaalsemate inim- ja võrdõiguslusteemadega meeldivalt sünkroonis. Võib öelda — the beat is on repeat.

Võib-olla on "Võta või jäta" märgiks, et Eesti pole kunagi olnud avatum kristlikule ligimesearmastusele. Aeg on küps inimnäolise meessoo kujunemiseks. Tundub, et mehest peab saama inimene, maskid peavad langema. Jahvest saab Jeesus, kärkijast hoolija. Teatud mõttes on selliseks muutuseks valmis ka Eesti poliitiline hetkeseis. Aga poliitikast ei taha ma rääkida. Triškina kisub ehitaja mugavustsoonist välja, annab talle senitundmatu rolli ja staatuse, ehmatab ta täiesti ära. Teeb paanikasse sattunud kratist ema, kuni see taipab, et on vaid rinnalapse vanem ja lihtsalt isa. Kõik, mis seni on Erikut vee peal hoidnud, kogu tema macho mojo on korraga kasutu, mõttetu ja poseeriv. Tegelikult näitab see, kuidas ühiskond oma normide ja rollimängudega õpetab abitust, andmata seejuures eneselegi aru, kellele see lõpuks kasulik on. Upu või uju! Otsekui küpsuseksamiks üksinda laua taha jätmine, selline on Eriku robinsonaad viletsas magalakorteris. Tema ja laps. Abimehi tal palju pole, vaid vanemad ja mõni sõber, aga lõpuks on ta ikkagi üksi. Ja täpselt samas olukorras nagu tuhanded üksikemad, kes ka on esimest korda lapsevanemad. Ehitajaks võib õppida ehituskoolis, lapsevanem aga visatakse lihtsalt vette — ja see ei ole praktikakoht, vaid triljoniprojekt, luust ja lihast läbi lõikavalt kisendav beebi. Mõjuvaks sai stseen, kus noor laiaõlgne isa trügis lapse, lapsevankri ja mähkmekotiga Mustamäe kitsas trepikojas mööda etteheitva näoga vanadaamist. Mida kõike see stseen meile ei paku — soorollides kähmlev etteheide ja lisaks veel üleolev korralekutsuv pilk eakalt proualt. Ehitajast tänavakakleja, kelle autoriteet mõnel hilisel tunnil kusagil kõrtsis kerge vaevaga kellegi siniseks silmaaluseks vormub, tüüp, kelle stambid ajavad teistele gorilladele ja muidumeestele hirmu naha vahele, on korraga eidekesele alla jäänud. Kelle asi see lapse kasvatamine õige siin ühiskonnas on? Ja mis on see põhjus, miks me poole oma elujõulisest kodanikkonnast tite kasvatamisest eemale tõrjume? Kas on kasulik saata keskmikest mehed Soome ära? Või on see lihtsalt tööjõu vaba liikumine? Või miks me ilmtingimata tahame vaigistada aastateks meestest haritumaid ja nutikamaid naisi, sulgedes nad lastetoa nurka? Ole sa kui tahes tark ja osav, sealt edukas tööjõuturule naasmine on kolme-nelja aasta teema. Tänu Liina Triškinale on mul tunne, et Eestis on midagi kohe murdumas ja muutumas — jää hakkab liikuma, härrased vannutatud mehed; film on ikkagi mastaapne ruupor, selle lai kõlaväli peab isaduse normaliseerima ja emadusega võrdsustama. Igal juhul on see film üks suur ja punane tellis Eesti soolise võrdõigusluse kindluse kaitsevallis. Ka meeste poolt vaadatuna. Värisege, seksistlikud šovinistid — the beat is on repeat!

Ehitajast eikellekski

Filmis tõstatub ka teine sotsiaalne probleem, mis omakorda on vaadeldav narratiivi ajastutruu katteplaanina — Eriku töö Soomes ja laevarahva elu. Soome on nagu sahtel, kuhu meie mehed ära lükatakse, et nad jaksaksid oma pangalaenu maksta. Kuigi ega nad tegelikult ei jaksa. Puhaskasum, millega Kalevipojad lõpuks koju tulevad, kuivab põhjakaldal enne laevale minekut arusaadavatel põhjustel baaris ja kasiinos kokku. Kinnisvara hinnad ja korterite üür on Soomes väga kõrged, töö on ränk ja rutiinne, alkohol, baarikaklused. Paljudel on tekkinud aastate jooksul topeltpered ja laenukoorem. Traagiline on ka see, et Eesti riik, kelle tööhõivepoliitika ja palgavaesuse eest meie mehed Soome põgenevad, jääb saamata maksude tõttu sellest "kokkuhoiust" aina vaesemaks. Soomes teenitaval "suurel rahal" on töötajale optiline efekt — põhimõtteliselt kulub see, nagu juba öeldud, tööl käimisele enesele. Laevarahva allakäik Soomes ehitajast eikellekski võtab enamasti aega kaks kuni viis aastat. Probleemid algavad tavaliselt teisel Soome-aastal. Alguses on kõik väga kena, esimesel aastal saab ehitaja mingi väga hea pooleaastase otsa. Igal nädalavahetusel käib ta Eestis pere juures ja toob palgaraha koju. Poole aasta pärast selgub, et lahetagune töö jätkub, aga juba hoopis teisel objektil. Võib-olla palk ei muutugi, aga tekkima hakkab väsimus, enam ei jaksa igal nädalavahetusel koju naise juurde sõita ja puhkepäevad veedetakse nende samade soome sõpradega, kellega muidu pead-jalad koos kuuekesi ühes toas elatakse. Kuna töö on raske ja roiutav, otsitakse nädalavahetusel üles baarid, kus eestlased isekeskis ohtralt viina ja õlut joovad. Siin tekib seiklusi otsivale töömehele tavaliselt mõni eesti soost ja varem kodumaal lahutatud daam, kes tahaks uuesti mehele minna ja on valmis ses suunas ka vajalikke samme astuma. Komandeeringus ehitusmees oma Eesti perest uuele pruudile aga tavaliselt ei räägi ja nii on tal varsti kaks naist — üks Eestis, teine Soomes. Esialgu on kõik veel suur saladus ja naised teineteisest ei tea. Siis jääb aga uus kaasa lapseootele ja kahenaisemees on ennast sellega nurka värvinud. Kassi-hiire mäng Soome ja Eesti perega jätkub, kuni vale jalad liiga lühikeseks osutuvad ja siis läheb enamasti jälle hirmsaks joomiseks. Mõnel puhul ei julge mees enam ei Eesti ega Soome pere juures nägu näidata. Hirm ja pinged juuakse peitu. Alkoholiprobleem jõuab siis juba tööandja kõrvu ja Kalevipoeg vallandatakse. Seejärel visatakse ta enamasti välja ka ehitajate kuuekesi-ühes-toas-korterist, sest ta ei jaksa üüri maksta. Lõpuks möllib ta ennast viimases hädas kuskil ehitusel mustalt tööle. Siit edasi tuleb riskikäitumise süvenemine, allakukkumised ja muu, mis seotud kas või ohutusnõuete rikkumisega ehitusobjektidel. Ja siis lõpuks on see allakäinud ehitaja liiga "mees", et abi otsida, ja lihtsalt hävib... Kokkuvõtvalt võib laevarahva tegemiste taustal öelda, et "Võta või jäta" jätkab Eesti kinole viimasel kümnendil juba harjumuspäraseks saanud vaos, lahates täiskasvanud eesti mehe jamasid — the beat is on repeat.

Näitlejatööd

… on lugupidamisväärse minimalismini lihvitud. Ei looda karaktereid, vaid argirealismi halli pilti, mis kannab lugu edasi. Mitte mängida sündmust, mitte värvida tegelast, vaid olustikku (mis on tegelikult katteplaan) on jõukohale ainult professionaalidele. See on näitlejale sama raske kui püünelt luuletuse lugemine — rolli ei anta ja oledki alasti. Austan sosinakino rasket raami.

Filmi peaosas on Reimo Sagor. Režii võimaldab näitlejal kujutada noore ebaküpse ehitaja täiskasvanuks saamist nii, et filmi alguses on peategelane ebameeldiv jõmm, kuid filmi arenedes muutub kindlalt kõigi lemmikuks. Skeem on väga lihtne — kohe, kui kõhedust tekitav tüüp lõpetab kulmukortsutamise ja teiste inimestega sõimlemise, kui ta ei tule enam kallale, vaid hakkab selle asemel hoopis ootamatult sülle sadanud rinnalapse eest hoolitsema, muutub ta ümbritsevatele inimestele meeldivaks. Mina tahaksin endale sellist sõpra. Niisiis võib öelda, et politseipraktikas tuntud vahetu ohu aste määrab ära, kas antud karakter oleks suvalisele teepeole kutsutute nimekirjas või mitte. Mul oli näiteks varem üks suuremat kasvu krants, kellega jalutades oli alati superhea ükskõik kellega vestlusse astuda ja lihtsalt inimestevahelist heasüdamlikku jutuajamist nautides positiivseid emotsioone saada. Ühel heal päeval arvasin ma aga, et mu ainsal koeral võib üksi igav olla, ja võtsin veel teise samasuguse. Nüüd on mul koerakari, kaks koera, ja keegi ei taha minuga rääkida. Vähe sellest, inimesed, kes kunagi oleksid mulle vastu jalutades alati lahke pilgu saatnud, annavad nüüd ka teisel pool teed jalgadele valu, et mu karvase kaaskonna eest põgeneda.

Triškina annab peategelasele korraliku kodumaise kasvatuse ja eesti poiste tavapärase tausta. Tugev ema (Epp Eespäev), kes hoiab perekonda koos ja elus, ning absoluutsele sosinale üle läinud ja aastatega täielikult taltunud isa (Egon Nuter) moodustavad paljude arvates Eesti vabariigi selgroo. "Isa võib olla — ema peab olema," sosistab isa, kui selgub poja Eriku ootamatu üksikisaks saamine. Noorele antakse sellest perest kaasa korralik soorollide pakett ja kindel usk, et selles vallas maailmas kunagi midagi ei muutu. Isa sõnad pojale lubavad iidse jõe sängi jäämist: "Küll see Moonika ka ükskord aru pähe võtab, emainstinkt lööb välja ja ongi kõik korras." Ema sõnade kiuste — "Kas sa üldse tead, mida lapse kasvatamine tähendab; sa ei saa iseendagagi hakkama!" — saab Erikust endast sundseisu panduna see, kes tegelikult kõike muudab ja hakkama saab. Jõgi tõstetakse sängist välja ja pannakse teistpidi voolama. Nii saab ka elada ja olla veel lisaks õnnelikki.

Karakteri välise kujunemise poolelt on vahva jälgida peategelase muutumist Balta-tagusest kiilakast tätoveeritud ahvist moodsaks habetunud hipsterpapaks. Umbes poole filmi peal asendub maika T-särgiga ja lõpuks triiksärgiga — filmi finaaliks on meie Erik välimuselt "veel ilusam kui Valdo Pant". Tegelikult tean ma päris paljusid, kes on veendunud, et väikelapse 24/7 kasvatamise kõrvalt omaenese välimuse tuunimine on peaaegu võimatu ja et selline areng Triškina filmis on fiktsioon ja kuulub seega poeesia valdkonda. Kuid kokkuvõttes jätab Reimo Sagor vaatajale siiski usutava mulje ja olgugi et ta seekord filmi üldise suunitluse ja absoluutse realismi huvides eriti kirjut mängu ehitada ei saa, võib temas olla rohkesti teistele režissööridele ja loomulikult ka kinopublikule veel avastamata tänuväärset materjali.

Peategelast number kaks filmis ei ole. Liis Lassi kehastatav ronk-vamp jääb filmi narratiivi toetavaks aksioomiks, impulsiks peategelase arengule. Huvipakkuv on grimmi-ime, kus ühel oma eriti kuri olemise hetkel (tahab, kurivaim, kolm aastat eemal olnuna Erikult last tagasi) meenutab näitlejatar paaris kaadris kangesti näo poolest Taavi Eelmaad. Kinoga võib imet teha!

Kõrvalosi on toodud mängima kuulsad näitlejad

Madala vererõhu mäng (sosinakino) kõrvalosades — Võigemast, Ojari ja Malmsten — võib olla ka taktika ja soov mitte tüüdata kinopublikut juba ette ära, pidades silmas nende näitlejate võimalikke lugematuid tulevasi filmirolle. On selge, et leidub kolm-neli näitlejat, kes on pea igas Eesti filmis. Kui on vaja kellegi keskealist sõpra mängida, on olemas Ojari, ja kui on vaja lihtsalt ükskõik keda, pannakse Malmsten. See on väikese Eesti kino sümpaatne paratamatus; kunagi oli sarnane ütlemine Tallinnfilmi kohta — et too käivat karguga. The beat is on repeat.

Kõrvalosadest nii palju, et üha rohkem hakkab mulle veel vanuigi meeldima Mait Malmsten. Olles tema kui näitlejaga sisuliselt üles kasvanud, algas kõik muidugi Wikmani poistest, kus tema tegelaskuju Vinkel kehastas minu meelest Krossi ja kogu vanema põlvkonna ettekujutust eestluse Pätsu-aegsest vaimsusest. Just sellise koolipoisina tahtsin ka mina oma teklit Tallinna tänavatel kandes näida. Siis järgnes terve plejaad aastaid, mil Malmsteni liiga hea välimus ja eluperemehelikud rollid selle vaimustussuhte hägustasid. Nüüd, kui küpses keskeas teenekas näitleja on juba mõnda aega mänginud elule alla jäänud tegelasi ("Rohelised kassid") või vähemalt elulähedasi tüpaaže, on ta mulle jälle tõeliselt meeldima hakanud. Ma vaatajana tõesti usun Malmsteni töödejuhataja pilku Erikule, kui selgub, miks viimast kaua näha pole olnud.

Keegi ei suuda võistelda Egon Nuteriga paikapandud pereisa kehastamises. Filigraanne ja nauditav, minimalistlik ja soe näitlejatöö on üks selle filmi maiuseid. Epp Eespäev Eriku emana ja Viire Valdma Moonika emana loovad tugevad pisirollid ja moodustavad (filmis tegelikult kokku puutumata) omamoodi põlvkondade silla — veel võimsad, aga noorte lahingutesse enam mitte sekkuvad kaunid eesti naised. Enim rõõmustas silma Eespäeva Ema lakke suunatud pilk, kui ta, lapselaps süles, oma poega WCst arvatavasti juba mitu tundi tagasi oli oodanud.

Sosinakino muusika…

Filmi muusika on loonud helilooja Sten Šeripov. Seda minimalistlikku muusikat on kogu filmi jooksul kuulda umbes paari minuti jagu. Kohe tundub, et väheks jääb. Film algab ja lõpeb Šeripovi helidega, keskel on veel üks koht — maailmakorra taastumise stseen magava isa ja lapsega pärast hirmsat sõimu. "Võta või jäta" muusika loob veidra olukorra, kus justkui kaadrite alla mängitav voolav pala ei karga kõrva ega loo ühtegi iseseisvat mõttesuunda või hargnevust — ei saa selgust, kas tegemist on muusika või lihtsalt taustaga. Põhjalikumal kuulamisel tuleb välja, et ta on nii üks kui teine. Ja veel — Šeripovi muusika sulab filmi sisse ära. Ei lisa midagi, ei võta ära, vaid hoopis seguneb visuaaliga. Ühesõnaga meistriklass — nagu suusataja, kes Yasmina Reza näidendis "Kunst" libiseb üle valge maali lumiste maastike ja kaob... Helilooja loob lisaväärtust ja seda nii kaadrites, mille taustaks see muusika kõlab, kui ka kogu linateose ulatuses üldiselt.

Olen ikka mõelnud, miks meie filmidialoog nii puine ja kuidagi pressitud tundub. Film on ju päriselu peegel. Ehk me, eestlased, ei oskagi omavahel kõnelda muidu kui sunnitult või sosinal? Ma arvan, et asi võib olla traditsioonilises hajaasustuses. Kui metsas seenel käies kusagil kellegi võõrast jopet vilksatamas näeme, on häiritud ja torssis tunne — kuidas siis keegi veel siin tolgendab? Teine variant on, et kaasaegne nutikeskkond surub inimesed virtuaalsesse metsatukka ja näost näkku suhtlemine ongi vastik. Mõelgem kogu selle higi, tati ja pisarate peale, mis elavas argitasandi pläras kogemata pursata võib. "Tund…! on… tulnud…! tasuda…!" (Neil Simon, "Päikesepoisid") Kolmas ja kurb variant on, et head dialoogi ei osata kirjutada. Jah, see on ikka omamoodi fantastiline, kuidas Eesti Oscari-filmis näitlejad omavahel rääkima pannakse — muusikas kõlaks vist ainult üks noot. Vererõhk on kõigil madalamast madalamal, jutu tonaalsus ei tõuse ega lange, silmad on rippuvad ja tuimad, detsibellid varieeruvad vaid siis, kui läheb kellelegi kolki andmiseks või mõne senise mõttekaaslase mahatapmiseks. Mõelge korraks, kuidas räägib itaallane näiteks esimese sordi nisujahust. Kõik on jahused, sellega üleni koos ja rõõmsad. Aga eesti filmi karakter — manage nüüd samas kontekstis silme ette Indrek Ojari sõbralikult nasaalne visaaž... No ei ole eestlane nii vaikne ja õnnetu; ma keeldun seda uskumast. Muidugi võib arvata, et siin karikeeritakse konteksti — kui on Cyrano, siis on nina esimene asi, mida nähakse, ja kui on eestlane, siis peab olema vait nagu Vargamäel. Peab olema sosinakino, muidu arvavad asjatundmatud veel, et ehk on Bulgaarias mustlaste tehtud film.

Kõige ilusam kaader filmist on viimane. Umbes poolteise minuti jooksul liigub pilt Šeripovi muusika tuikes üksikisa ja tema lapse korteri aknast välja, riivab põgusalt mänguväljakul rapsivat räkitit ja hallide naabermajade paneele ning võtab siis suuna otse üles, et rännata soojale maale, sinna, kus kogu aeg on päike, odav toit, rõõmsad naised, justkui või sees mehed ja keegi ei sosista.

Viide:

¹ Muster kordub.