Filmiteooria asjatundja Linda Aronson: Eesti filmid loovad kohe alguses ohutunde
Eestit on külastamas mainekas stsenarist ja filmiteooria asjatundja Linda Aronson. Ta annab seminari Balti Filmi- ja Meediakoolis. Kultuuriuudistele rääkis Aronson talle silma hakanud eripärast Eesti filmide juures ja kinokunsti ees seisvatest väljakutsetest.
Kuidas Eesti kino erineb Põhjamaadest ja Venemaa filmikunstist, kui arvestada, et need on kaks peamist geograafilist mõjutajat?
Ma ei pea end ei Skandinaavia ega Vene kino eksperdiks, olen näinud vaid mõningaid näiteid, kuid tunnen ingliskeelse maailma kino. Ma arvan, et filmide juures, mida ma näinud olen, ja need on kaastootmisfilmid mõne teise siinkandis oleva riigiga ("Vehkleja", "Mandariinid", "Risttuules", "Eestlanna Pariisis"), kasutavad Eesti filmid teistsugust pingeloomise meetodit. Sageli loovad Eesti filmid ohutunde kohe alguses, seejärel minnakse edasi aeglaselt, kuid oht on olemas, sa kardad, et juhtub midagi halba.
See on väga huvitav, sest tihtipeale midagi halba ei juhtugi, aga sa tunned kergendust. See pole anti-kliimaks, see on võimas. Seejärel sa lõdvestud ja ühtäkki tuleb šokk. See on huvitav, sest siin kasutatakse teistsugust pingeloomise tehnikat ja kiirust ingliskeelse kinomaailmaga võrreldes.
Seega on hea, et meil on oma hääl, et igal kultuuril on siiski oma nägu?
Jah, see on erinev. Seetõttu soovin ma Eesti kinokunstiga lähemalt tutvuda, võib-olla on see lihtsalt liialdus või liiga varajane üldistus nende mõne filmi põhjal, mida ma näinud olen, aga ma arvan siiski, et siin on midagi. See huvitab mind, sest ma saan sellest õppida, olen ka ise stsenarist ja ma saaksin seda kasutada.
Seda ohu kasutamise võtet ja vaataja kaasatõmbamise ning hirmutamise viisi võib võrrelda õudusfilmide ülesehitusega. Kui sa tead, et midagi halba juhtub, kaamera liigub mööda koridori ja sa ootad, aga midagi ei juhtugi, siis sa rahuned. See on midagi sellist, kuidas pinget manipuleeritakse ning see on väga võimas viis vaataja kinnihoidmiseks.
Inglisekeelsetes filmides juhtub palju, aga neis Eesti filmides , mida ma näinud olen, pööratakse palju tähelepanu hoopis suhetele. Nad hoiavad vaatajat oma kütkes, sest sa oled ärevil ja mures, et midagi juhtub. See on väga huvitav, sest kui inglisekeelsed filmid püüavad olla aeglased, muutuvad nad igavaks ning kaotavad pinget. Pinge on aga oluline igasuguses narratiivis, olgu see või andekdoot.
Kuidas võib hooaegade, aastate peale venitatud lugu mõjutada kinofilmide narratiivi nagu me oleme sellega harjunud?
Ma arvan, et telesarjad on väga põnevad, ka mu eriala on mittelineaarsed filmid, mis hüppavad ühest ajapunktist teise. Olen ka juba pikka aega telesarjade stsenarist. Kui olen rääkinud tegijatega vaatajate huvi ülal hoidmisest, et neil säiliks järjestikuse vaatamise soov, siis üks neist asjadest on ebalineaarsete narratiivistruktuuride kasutamine, et sarja koos hoida. Näiteks kui alustame loo keskelt ja seal on mingisugune müsteerium, siis suudetakse hoida vaataja tähelepanu ka järgmise osa tarvis.
Ma arvan, et mingisugune erisus tekib Ameerika filmides ja ka teistes inglisekeelse kultuuriruumi filmides, sest rohkem huvi hakatakse pöörama suurema arvu kangelaste vastu. Hollywoodi mudel rajaneb ühel kangelasel, telesarjadel seevastu on mitu kangelast ja tegevusliini. Minevikus oli see suur vahe. Muidugi oli Ameerika filmides alati ka rühmalugusid nagu "Magnificient Seven", aga ma arvan, et neid tuleb juurde.
Telesarjad on Ameerikas hakanud rohkem huvi tundma karakteri ja tegelaste vaheliste suhete arendamisele. Alati on olnud tugev karakteriarendus Briti ja Austraalia telesarjades.
Paistab, et telesarjad võidavad, kui arvestada Hollywoodi suurfilmide lõputuid järgi või eelfilme, nagu seda on "Tähesõjad", mis pole muud kui katse järgida telesarjade toimimisloogikat?
Leian, et televisiooni draamasarjad on investoritele väga atraktiivsed, sest nad võivad kesta aastaid, võtame või "Halvale teele" ("Breaking Bad"), mis jätkus viis hooaega, see on unelm neile, kes tahavad sellesse investeerida.
Seetõttu võtavad telesarjad ka vaatajaid kinofilmidelt, kino püüab omalt poolt vastata n-ö brändinguga, näiteks "Teismeliste ninjakilpkonnade" mitu filmi, sest seda saab müüa rahvusvaheliselt. Kuid nende filmide hind on hiigelsuur, teledraama maksumus on küll märkimisväärne, aga mitte selline nagu Hollywoodi suurfilmidel.
Hollywoodis töötavad inimesed on mulle rääkinud, et suurte filmide tootmine on läinud sedavõrd kalliks, et neil on vaja brändingut ja kaubamärgistumist. Vajadus on järgede järele, et tagada endale vaataja. Selliseid filme, nagu olid 20-30 aasta tagused suhtedraamad Ameerikas, enam teha ei saa.
Kas kino jääb püsima?
Muidugi, aga ta korraldub ümber. Ma arvan, et see on põnev vorm, tuleb juurde alternatiivseid filme, sest oma levi võimaldab internet, võtame näiteks kasvõi Youtube'i televisiooni. Juba praegu on seal palju sellist, mis on tõesti väga hea ja algupärane, kuid on toodetud ainult veebile.
Teine asi, mis mind isiklikult huvitab, on virtuaalreaalsuse areng. Kirjutan stsenaariume ka VR-platvormile, kus on mitme tegevusliiniga tugevad lood ning minu arvates on see uus kino. Praegugi võid minna ja vaadata 360-kraadilist filmi sajakohalises saalis. Midagi juhtub selles valdkonnas, ma arvan, sest see läheb aina odavamaks.
Kino jääb püsima, ja ma arvan, et filme tuleb juurde, sest saad teha filmi väga odavalt, kasvõi oma nutitelefoniga. See tähendab ka seda, et tuleb palju kehvasid töid, kuid see aitab esile kerkida ka uutel talentidel ehk kinokunst on kättesaadavam kui varem ning see on suurepärane.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: ERR-i kultuuriuudised