Moraliseeriva kunstikriitika õigustatus on pidevat arutelu vääriv teema ja enamasti laiemalt kui soospetsiifiliselt, antud juhul siiski tuleb seda teha eraldi sooteadlikkuse vaatenurgast, sest Piret Karro artikkel ei täida artikli alguses antud lubadust teemat analüüsida, pigem on tegemist sooteadliku kriitika metakriitikute lõdvalt seotud musta nimekirjaga. Karastunud uulitsafeministina kasutan võimalust ja toetan omalt poolt tähelepanekute-soovitustega feministlike literaatide õiglast üritust.

Esimene soovitus võitlevale feministlikule literaadile on mitte liialt põdeda tsensuuri-teemaliste etteheidete korral, vaid rõhutada (enese)tsensuuri loomulikkust ja põhjendada selle vajalikkust struktuurse ebavõrdsuse kõrvaldamisel. Tsensuurinõuet toetavaid argumente leiab Lääne akadeemilisest kirjandusest ohtrasti.[i] (Enese)tsensuuritaotluse kui ka tsensuurisüüdistuse tundlikustamine Piret Karro artiklis mõjub kohatult, arvestades, et Karro on varem kutsunud üles Tiit Ojasoo lavastust kunstiväliste asjaolude tõttu boikoteerima, samuti avaldab autor oma tekstis otsesõnu tsenseerivat survet väitega, et sooteadliku retseptsiooni metakriitikud tahes või tahtmata panustavad naistevastase vägivalla marginaliseerimisse. Miskipärast peab Karro demokraatliku, vabadusi suurendava tsensuuri vajaduse selgitamise asemel vajalikuks sellist taotlust maha vaikida. Asjatult. On oluline, et teadvustataks demokraatlikus ühiskonnas rakendatava (enese)tsensuuri nõude olemuslikku erinevust autoritaarse ühiskonna tsensuurist. Õiguslase eesmärk on väljendusvabaduse piirangute seadmisega tagada, et väljendusvabadus ei muutuks ise repressiooni õigustuseks. (Enese)tsensuuri-etteheite (ükskõik, on see alusetu või mitte) sisulisest käsitelust hoidumine hoiab võrdõiguslikkuse eest võitlejat tahes-tahtmata pooleldi kaitseasendis, milles ta ei peaks olema.

Vajadusel tuleks seda tsensuurinõuet selgitada ka selle hinnaga, et näidaksegi sellena, kes tahetakse olla: võimestatud, jõulise õiguslasena.

Teine soovitus sooteadlikule kultuurikriitikule on tõsta sooküsimus esile ainult siis, kui see kuidagi teosest endast nähtub või lähtub ja kui juba tõsta, siis teha seda nii, et see ei mõjuks kohustuslikus korras teema markeerimisena. Võrdõiguslikkuse probleemi pelk markeerimine keset arvustust ei jõusta naisküsimust, vaid tekitab kahtlusi õiguslase enda pühendumuses. Toon ühe näite hiljutisest Sirbi kunstiarvustusest, kus Rebeka Põldsam keset arvustust nendib, et "Siinjuures pole põhjust jätta märkamata, et naiskunstnike näitustele antakse Eestis palju vähem ruumi, ja Tallinna Kunstihoone näituse puhul ka palju vähem aega, kui meesklassikute näitustele."[ii] Kui see väide tõele vastab, on see oluline küsimus, mis vääriks veidigi avamist või laiendamist. Selle asemel läheb autor arvustusega edasi, jätmata lugejale ühtki viidetki mõnele teisele artiklile, mis väidet sisustaks, näitlikustaks, tõendaks. Arvustuse üldpildis mõjub lause nukra ja jõuetu teemanäppimisena, aga teema on liiga oluline, et seda lihtsalt möödaminnes koolilapselikult näppida. Teise taolise formalistliku feminismi näitena jäi silma Põldsami artikkel sajandat eluaastat tähistavast kunstiteadlasest Heini Paasist.[iii] Artikkel on südamlik ja ilus, aga miks on sisukale õnnitlustekstile rubriigimääratlusena pähe surutud võrdõiguslikkuse taotlust tähistav "Roosa müts", jääb tekstis endas põhjendamata. See mõjub sisulise selgituse puudumise tõttu suisa vägivaldse katsena kellegi sajandipikkust elu õigustusena kasutades naisõigusluse teemat reklaamida. Kunstiteose instrumentaliseerimine mingi laiema ühiskondliku võitluse huvides on õigustatud ainult juhul, kui see kuidagi nähtub teosest endast, vastasel juhul on lihtne süüdistada kriitikut meelevaldsuses. Piret Karro jätab selle aspekti oma artiklis kahjuks adresseerimata. Ebaadekvaatne arvustus on ebaadekvaatne arvustus, olgu ta kirjutatud ühiskondlikult aktuaalsel teemal või mitte. Võitlev hoiak retseptsioonis on õigustatud, aga iga võitlejat diskrediteerib pikapeale see, kui ta üritab kindlust vallutada loopides selle seinu nt kaalikatega, sest need lihtsalt sattusid talle kindluseäärsel peenramaal kätte.

Suurepärane näide teosest lähtuvast võitlevast sooteadlikust retseptsioonist on Tõnis Kargu (jep, Kark on mees, politseikaplan, näitleja Tõnu Kargu poeg, ennekõike aga vaimukas kriitik) arvustus filmile "Võta või jäta" oktoobrikuises "Teater. Muusika. Kinos".[iv] Autori võitlevat võrdõiguslikku (ka naisõiguslik) positsiooni tugevdavad kritiseeritava teose enda lõimed. Teost ei aktualiseerita kuidagi väliselt või kohustuslikus korras, ometi on tegu võitleva arvustusega. Kõrvalise, aga mitte väheolulise omadusena olgu ära mainitud autori soe huumor, mis tema võitlevat positsiooni legitimeerib. Võitlev feminist – olgu mees- või naissoost – ei tohiks unustada huumorit. Soe huumor annab eriti pingelistel teemadel aruteludele nii-öelda värsket õhku peale, lubab vahepeal osapooltel hinge tõmmata, et oleks jaksu edasi madistada.

Kolmas heatahtlik soovitus võitlevale feministile on diskrimineerimise-väiteid veenvalt põhjendada. Sedasama R. Põldsami artikli väidet naiskunstnike süsteemsest diskrimineerimisest ei olnuks raske Tallinna Kunstihoone näitel verifitseerida või siis viidata mõnele varasemale uurimistööle, aga miskipärast seda ei tehta. Ka Piret Karro piirdub oma metakriitikute loetelu koostades näidete loetlemisega, aga milles täpsemalt seisneb mh minu metakriitiliste reaktsioonide valikulisus ja eriline selektiivsus sooteadlikule kriitikale reageerimises, ei põhjendata. Minu kohta käiva diskrimineerimisväite asjakohasust saanuks artikli autor üsna vähese vaevaga verifitiseerida: selleks sobib kasvõi lihtlabane võrdlus mu varasemate, (sh metakriitiliste) arvamusavaldustega. Minu puhul on üsna selge vaevaga tuvastatav, et olen ise sarnaselt Piret Karrole moraliseeriva kunstireptseptsiooni agar praktiseerija[v] (mis tekitab mõistagi küsimuse, et miks ma siis naisküsimuse puhul seda omakorda taunin, aga lugege järgmist lauset, saate teada) ning ärgitanud laiemalt kultuurimeediat enamale ühiskondlikule ärksusele kunsti retseptsioonil[vi]. Samas olen aktiivselt varemgi vastustanud moraliseeriva kunstiretseptsiooni (retseptsiooni all pean silmas nii teose autori või loomeorganisatsiooni enda väiteid teose kohta kui ka kriitikat) moondumist loomevabaduse piiramise vahendiks[vii] ning – mis antud juhul olulisim - pidanud puuduseks seda, kui teose retseptsioon või selle retseptsiooni kujundamise üritus on meelevaldne ega lähtu teosest endast[viii]. Vikerkaare artiklis toodud näited mu seisukohtadest on igati kooskõlas mu varem avaldunud kriitiliste hoiakutega kunstiteose meelevaldse, teosest endast olulisel määral mitte nähtuva või lähtuva retseptsooni suhtes ning nende serveerimine sooteadliku kultuurikriitika erikohtlemisena on alusetu nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses plaanis. Minu küsimus ei olegi siin kõige olulisem, olen olnud oma arvamusavaldusis (ka teistel teemadel tasapaksult) emotsionaalne ja sestap võin (nagu mõnelgi korral varem) tõdeda, et "I had it coming". Olulisem on see, millise põhjenduskireta võtab Piret Karro väita, et sooteadliku kriitika metakriitika ise võrdub naistevastase vägivalla marginaliseerimisega.

Eelnevast hoolimata tänan ajakirja Vikerkaar ja Piret Karrot üles näidatud söakuse eest, ka rafineerimata kriitilised aktid on harivad juba puhtalt emotsionaalsest aspektist, kasvatavad empaatiat, võimaldavad ehk ka mainitud musta nimekirja sattunud inimestel ühe "X-inimeste" filmist pärit tegelase kombel tõdeda: "I've been a lab rat. I know, when I see one".[ix]  

[i] Väga hea ülevaate sellealasest akadeemilisest arutelust saab nt Jerrold Levinsoni artiklikogumikust "Aesthetics and Ethics: Essays at the Intersection", Cambridge University Press, 1998

[ii] Rebeka Põldsam, "Abstraktsioon kui selgus", Sirp, 28.09.2018

[iii] Rebaka Põldsam, "Roosa müts – Palju õnne, Heini Paas!", Sirp, 05.10.2018

[iv] Tõnis Kark, "The Beat Is On Repeat", Teater.Muusika.Kino, oktoober 2018

[v] Meelis Oidsalu, "Miks ma hoidun Amy seisukohta arvustamast", Sirp, 24.11.2011; "Kultuurimõnu voogudes. Eesti algupärane näitekirjandus aastal 2012"; Looming 6/2013; " "Ka võimukriitika võib olla ebamoraalne", Teater.Muusika.Kino, märts 2015; "Komöödiavõte ühiskonnakriitikana",  artiklikogumik Eesti näitekirjanduse 20 aastat. Koostanud ja toimetanud H. Aadma ja O. Karulin. Tallinn, 2014.

[vi] Meelis Oidsalu, "Kultuurimeedia kui ajakirjanduse kõhupuhitus", Sirp, 25.11.2016; "Milles seisneb kultuurilehe poliitilisus?" Postimees, 21.11.2013; "Teater ja väärtused" Sirp, 05.04.2012

[vii] Vt "Kenderi protsess. Meelis Oidsalu: transgressiivse kunsti üks eesmärke on teha seda, mida varem pole tehtud"; ERR kultuuriportaal, 31.01.2017.

[viii] Meelis Oidsalu, "Instapilt kultusfilmist", ERR kultuuriportaal, 20.05.2018; "Kampaaniameister koolipapa nahas", Sirp, 16.01.2015; "Gustav Suitsu õudusunenägu", Sirp, 31.10.2013.

[ix] "Tunnen laboriroti ära, sest olen ise olnud laborirott"