"Võta või jäta" on nüüd kinodesse jõudnud, aga kuidas tundub, kas tahaksid veel mingite peenmehaanikat paika keerata? Kas sa oled filmiga rahul?

Enam kindlasti seda nokkida ei saa, sest see aeg on möödas. Ma arvan, et praegu ei ole ma eriti adekvaatne hindama, sest olen filmi liiga palju ise näinud ning iga hetkega kaasneb mingi üleliigne info. Loodetavasti ühel heal päeval tuleb see hetk, kui ma saadan vaadata ka vabama pilguga.

Kui mitu korda sa lähema kahe nädala jooksul erinevate esilinastuste tõttu pead filmi veel vaatama? Või põgened saalist?

Ega ma ei tea, mõnes mõttes on päris publikuga täiesti teistmoodi kogemus. Päris esilinastusel ma püüan ise saalis olla, et emotsioone jälgida, mitte niivõrd filmi, vaid just seda, kuidas publik reageerib. Kuna neid linastusi on päris palju, siis kõigil ma otsast lõpuni kindlasti ei istu, sellel pole vist mõtet ka.

Kas sa oled juba esimest kriitikat ka lugenud? Pigem on seni vist kiitev olnud?

Olen lugenud ja ütleme niiviisi, et valdav osa on päris positiivne, mis on tore, aga ühte ma olen lugenud, mis kõige positiivsem ei olnud. Samas oli ka hea, et see tuli, sest muidu oleksime liialt kõrvust tõstetud.

Kuidas sul kriitikaga suhe on? Kas sa kardad seda?

Ma arvan, et see on täiesti subjektiivne, igal inimesel on erinev maitse ning üks ja sama asi ei saagi kõigile meeldida, kuigi ma arvan, et igas inimeses on sees lapselik soov kõigile meeldida. Mõistusega võttes pole see aga võimalik.

Millal "Võta või jäta" projekt arenema hakkas, kui pika aja taha see jääb?

Päris algus oli umbes viis aastat tagasi, kui tekkis mingi idee, mis veidi marineerus, ja siis kuulutati see EV100 konkurss välja, kuhu ma oma algse mõtte saatsin.

Film räägib üksikisadusest ja veel mitmetest allteemadest. Kuidas sulle tundub, kas viie aastaga, mil film töös oli, on selles vallas midagi muutunud?

Isadusest ja isadest räägitakse iga päevaga rohkem õnneks, see on küll muutunud. Samal ajal tundub mulle, et negatiivses mõttes on laste üle kemplemist ka järjest rohkem.

Kui keeruline on praegu Eestis debüütfilmi teha? Kas peab end kangesti tõestama või võetakse kuidagi loomulikult?

Ma mõtlesin just üks päev hilistel õhtutundidel, kui ropult mul vedas. See EV100 konkurss oli seda, et kõige esimene voor, kuhu tuli esitada ümbrikus oma filmi sisu, oli anonüümne. Ma ei oska öelda, kas see lugu oleks osutunud valituks kõigi nende kahesaja seast, kui neil oleks kohe nimed all olnud. Vähemalt esmapilgul tundub see geniaalne võimalus selekteerida välja lihtsalt head lood.

Autor: Siim Lõvi /ERR

Mis sa arvad, kas ilma EV100 projektita oleks ka see film tehtud saanud?

Ei oska öelda, seda ei tea keegi. See on selge, et mul lihtsalt väga vedas.

Nüüd, kui sinu debüütmängufilm on valmis, kas kogu see protsess oli keerulisem kui sa ette kujutasid?

Ma olin enne korduvalt mängufilmide tegemise juures olnud, aga mingil hetkel tundsin küll, et upun sellesse töömahtu. Mitte, et mingi üksik asi oleks eriti raske olnud, vaid just kõik kokku. Võib-olla oli see seotud ka sellega, et mul sattus endal kodus kasvama väga väike laps. Ei saaks öelda, et oli jube kerge, aga teisalt oli väga mõnus ka.

Kas praegu on selline tunne, et teeks teise filmi ka?

Jah, hammas on verel.

On mõtteid ka juba, mis see teine film võiks olla?

Midagi siin vaikselt idaneb jah.

Kas see ülim realism, justkui dokumentaalne aspekt, mis paistab "Võta või jätast" välja, oli sul kohe plaanis?

Päris dokumentaalfilmi ma teha ei tahtnud, aga usutavus ja see, et kunstiliste kujunditega ei läheks liiale, oli taotlus küll. See on omaette ooper, kuidas kaasaegset realistlikku draamat teha niimoodi, et see oleks lõppkokkuvõttes mängufilm, et sellel oleks kunstiline väärtus ja et ta oleks ka kinematograafiline. Oli suur väljakutse leida, kust see piir jookseb.

Sa kasutad ilusat mõistet realistlik kaasaegne draama, aga kas sul on ka mingid eeskujud, kellelt šnitti võtsid?

Vennad Dardenne'id on need, kes mulle isiklikult on pikka aega väga meeldinud. Ja teisalt on viimase kümne aasta üks suurimatest lemmikutest Alejandro González Iñárritu "Biutiful".

Üks asi, mis filmi vaates silma jääb, on see, et kogu film koosneb lähivõtetest ja üldplaane väga ei ole. Kas see oli kohe mõttes?

Mul oli selline mõte algusest peale, et ma ei tahaks kasutada mingeid aadressplaane ega vastupidi ka näpuganäitavaid detailplaane, ainult siis, kui see on hädavajalik. Kui selline lähteülesanne on, siis see seab oma piirid.

Meil leidsime, et kui on mingi üldisem plaan, siis see peab olema põhjendatud, see pole ainult selleks, et anda õhku või näidata kohta, vaid see on koos peategelasega. See on selleks vajalik, et näidata tema meeleolu või paiknemist ruumis.

Loodetavasti oleme selles õnnestunud ega muutunud teledraamaks.

Otsisime operaator Erik Põllumaaga pikalt seda esteetikat ja rütmi. Ja lähtusime põhimõttest, et lihtsalt igaks juhuks mingeid suundi ja kaadrisuuruseid me ei filmi. Et dünaamika peab tekkima muust kui kiiresti vahelduvatest kaadritest. Väga palju kasutasime sellist jälgivat ja tegelasega kaasa liikuvat ja hingavat kaamerat. See näib jube lihtne, et mitte öelda dokumentaalne, tegelikult on selle taga kogu kaamera-, valgus- ja kunstiosakonna ja režiigrupi suur töö ja võib-olla pisut suurem paindlikkus kui keskmiselt.

Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas see hirm seda filmi tehes oli, et muutuda teledraamaks?

Jah, seda nii žanri, meeleolu kui ka visuaalses mõttes. Ma ise loodan, et ma suutsin sellest punasest niidist tugevasti kinni hoida, et ta ei kalduks, eks targemad inimesed oskavad öelda, kas see õnnestus või mitte.

Ma olin algusest peale teadlik, et seal on peenhäälestamise küsimus, kui ta kaldub natukene paremale, siis kisub igas mõttes melodramaatiliseks telefilmiks.

Rääkisid ka sellest, et filmis on palju väikeseid kinniseid ruume. Kas oli keeruline neid meeleolule sobivaid paiku leida?

Kerge ei olnud, sest mul oli soov, et vaadates poleks kogu aeg tunne, et vau, milline koht. Ma ei tahtnud, et vaataja pööraks erilist tähelepanu kohale või kunstnikutööle või visuaalsele poolele, aga paljud filminimesed on harjunud, et kui minnakse võttekohta otsima, siis pigem vanast harjumusest otsitakse ägedaid kohti. Ma pidin seda ägedust alguses kõvasti maha tõmbama. Kuskilt jooksis muidugi piir, sest tegemist on ikkagi mängufilmiga ning päris plass ka olla ei saa.

Kõige keerulisem oli korteritega. Meil olid pikad dispuudid selle üle, mis teeb ühe väikese korteri usutavaks ja realistlikuks, just nii, et oleks ka minimaalne filmilikkus saavutatud. See oli keeruline etapp, lisaks praktiline pool, et neid kortereid leida, sest sellist kohta meil praktiliselt polnud, kus me mitte midagi muutunud poleks, võib-olla vanematekodu, sest me lihtsalt leidsime sellise koha.

Võiks ju arvata, et sa teed kaasaegset filmi, võtad lihtsalt olemasolevat asjad ja hakkad tegema, et mis siin keerulist on võrreldes sellega, kui peab mingi ajastu ehitama või fantaasiafilmi tegema, aga kaasaega kujutada oli isegi raskem.

Kui rääkisime, et keeruline oli leida kortereid, siis veel keerulisem oli ilmselt leida vastsündinut, kes keskset rolli mängib. Kas mingil hetkel oli tunne, et ei leiagi beebit ja jääb film tegemata?

Me alustasime sellest, et üritasime värvata tegelikult lapsevanemaid. Alustasime varakult ja minul oli idee, et see kindlasti võiks olla selline pere, kus see pole esimene laps ja nad on esimese ehmatuse üle elanud, pigem teine, kolmas või neljas laps. Käiku läksid Facebookid ja kõik muu, aga ei näkanud.

Kuna ma ise ka vahepeal sünnitasin, siis oma ämmaemanda kaudu leidsin ühe pere, kes oli nõus, neil oli sündimas neljas laps. Laps sündis küll õigeaegselt, aga meie jaoks natukene vara, ta oleks olnud selleks hetkeks, kui meie pidime filmima sünnitusmaja, natukene liiga suur. Siis me jätaksime otsinguid.

Meil oli selline varuplaan, et Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemandad olid meile abiks, kes ka moosisid rasedaid. Hädaolukorras mõtlesime isegi, et sünnitusmaja stseenide jaoks räägime kellegi praktiliselt päev enne ära. See oli viimane võimalus.

Aga siis Tiina, kes tegeles värbamisega, leidis loetud päevad enne võtteid Nora, kes oli just sündinud. Nora oli paari päevane, kui me Narva kohvikus kokku saime, ja nad olid nõus.

Kui ei oleks nõus olnud, siis oleks keeruliseks läinud?

Väga. Ma olen seda korduvalt öelnud, aga see väärib ikka ütlemist, et Nora oli jackpot ja seda igas mõttes. Ta oli harukordselt rahulik imik, selliseid ei ole lihtsalt. Meil oli teisi beebisid ka filmis ning kõik need olid toredad ja keskmisest rahulikumad, muidu nad ei olekski suutnud seal vastu pidada, aga Nora oli klass omaette. Tema vanemad ka muidugi.

Kuidas sa üksikisadusest nii palju tead? Kas sa uurisid palju selle kohta või see, kuidas sa teemat portreteerisid, on lihtsalt sinu ettekujutus?

Ma isiklikult ühtki üksikisa ei tunne, ma küll lugesin nii palju, kui lugeda andis, aga olles kursis sellega, millega üleüldse värsked lapsevanemad kimpus on, siis ma enamvähem oletasin, et sellises olukorras kõik lihtsalt võimendub. Osadel probleemidel ja rõõmudel ei ole ilmselt vahet, kas sa oled üksikisa või üksikema, kõige suurem mure on just üksiolemine.

Üks probleem, mida sa filmis esile tõstad, on hooldusõiguse küsimus. Kas sa leiad, et selles teemas on Eestis suuri probleeme?

Ma arvan, et 20 või 50 aastat tagasi ei olnud üldse sellist terminitki nagu hooldusõigus. Nii palju on soorollid muutunud, et isad nõuavad ka oma osa ja see on suurepärane ning täiesti loomulikult tänast päeva arvestades. Teisalt ma tean, et paratamatult igasugune õigus- ja kohtusüsteem võtab aega, see on mingis mõttes kange, kohati võib-olla ei käia ajaga nii kiiresti kaasas kui võiks ja see on ka arusaadav, sest seaduseid ei tehta uisapäisa ja üle öö.

Nii palju, kui mina olen aru saanud, siis kohtud on umbes, lood muudkui kestavad ja kestavad ning seal on täidesaatva võimuga probleemid. Kohus võib määrata igasugu asju, aga seda lihtsalt ei suudeta ellu viia. See on suur teema ja ilmselt ka selle pärast, et inimesed lähevad rohkem lahku kui varem.

Autor: Siim Lõvi /ERR

Ega "Võta või jäta" ei ole just mugav film, mida vaadata, kohati pidin isegi silmi peitma ja läksin tegelaste peale närvi. Kas see oli taotluslik?

Jah, see oli taotluslik. Esiteks teenib see eesmärki, et me kõik teeme vigu, keegi ei ole perfektne, kõik võivad olla mingil hetkel nii nurka aetud, et sa teedki rumalusi, mis võivad lõppeda halvasti. Selline üksindaolek kindlasti on veel soodsam pinnas selleks. Samas jällegi ma loodan, et kui sa lõpuks need raskused ületad ja kasvad inimeseks, siis seda vääruslikumad on saadud kogemused.

Mis sa arvad, kes võiks olla selle filmi vaataja? Minul ei ole lapsi, aga mulle see mõjus, peaosatäitja Reimo Sagoril pole samuti lapsi. Kellele see võiks korda minna?

Ma loodan, et see läheb võimalikult paljudele inimestele korda. Kui ma filmi kirjutamist alustasin, siis ei olnud ka minul endal lapsi. Samal ajal on siililegi selge, et meil kõigil on vanemad, kellel on halvem, kellel parem suhe, samuti mõtleb iga täiskasvanud inimene sellele, milline vanem ta kunagi olla võib. Ma loodan, et see on üldinimlik ja suhteliselt universaalne teema ja lugu. Ta on kindlasti sellises Eesti ja Ida-Euroopa kastmes. Loodetavasti leiavad tee kinno igasugused inimesed, sest need teemad ei ole liiga kunstilised ja metafoorsed, see räägib ikkagi meie elust siin ja praegu.

Reimo Sagorist on intervjuudes palju räägitud ning mainitud ka seda, et tema oli peaosasse ainus kandidaat, aga kas oli mingeid kõrvalosasid, kuhu tuli kaua näitlejat otsida?

Naistega oli keeruline, sest see, mis teeb Reimost Reimo, on see, et tal on tugev päriselu tunnetus alles. Vaatamata sellele, et ta elab päevast päeva mingis fantaasiamaailmas, esitab teatrilaval erinevaid rolle, siis on tal ikkagi alles reaalse elu tunnetus, mis on suur kingitus.

Naised olid seega liiga näitlejad?

Meie koolituses lähtuvalt olid nad ilusad, targad, õrnad ja intelligentsed ning seda oli paljudes kandidaatides nii palju, et ma tundsin, et ei suuda seda lihtsalt piisavalt maha kraapida.

Liis Lassis ei olnud seda liiga palju?

Oli muidugi, aga me pidime kõvasti tööd tegema. Huvitaval kombel oli kõigi kõrvalosatäitjatega rohkem tööd kui peaosatäitjatega.

Üks aspekt, millest "Võta või jäta" juures ei ole eriti räägitud, on filmimuusika, mille on teinud Sten Sheripov. Kuidas see koostöö sujus?

Koostöö Steniga sujus väga hästi, lihtsalt me pendeldasime väga pikalt selle vahel, kas panna filmi üldse muusikat. Sten Sheripov oli valmistanud juba mingid demod, teinud tööd ja näinud vaeva, aga siis ma tundsin jälle, et ei, muusikat ei ole filmi vaja. Mingi hetk me tulime ikkagi selle juurde, et teatud kohtades see muusika sobib. Kartus muutuda sentimentaalseks pärssis mingil hetkel võimet aru saada, kas ja kuidas.

Stiiliga tegime ka päris palju otsinguid alates täiesti elektroonilisest kuni klassikani. Sten on selles mõttes väga mitmekülgne inimene, kes suudab teha muusikat sümfooniast trance'ini välja. Noore põlve heliloojatest ei tea mina teisi, kes oleksid nii mitmekülgsed.

Kus te selle tasakaalu lõpuks leidsite? Kui ma filmile tagasi mõtlen, siis esimest korda panin muusikat tähele lõputiitrite ajal. Kas panite rohkem või vähem muusikat filmi?

Kindlasti on muusikat keskmisest vähem, me lähtusime sellest, et nii vähe kui võimalik. Sellel on erinevaid põhjuseid, sest filmis ei ole avarust, aga suur muusika vajab avarust ja aega, ka filmi lugu ja esteetika on sellised, et väga palju ei ole kohti, kus oleks võimalik see muusika suureks paisutada.

Sellele olin mina kindlalt vastu, et ta oleks mingi selline õhuke kiht, mis kataks tervet filmi. Seda ma kindlasti ei tahtnud.

Kuidas sulle praegu Eesti filmi olukord tundub? Mis elu Eesti film elab?

Selge on see, et ta elab paremini kui kunagi varem, sest saab teha oluliselt rohkem ja see annab kohe tunda. Tuleb palju rohkem erinevaid filme, mis ongi äge. Erinevad inimesed saavad teha täiesti erinevaid žanre, mis lõpus päädib loodetavasti sellega, et Eesti filmi renomee kohalike inimeste silmis tõuseb ja igaüks leiab midagi. Selles kirevuses peitub jõud.

Enam ei saa rääkida sellest n-ö Eesti filmist kui žanrist ja klišeedepuntrast?

Ma loodan, et me teeme nüüd lihtsalt filmi, loomulikult paigutame oma lood Eestisse, kes minevikku, kes tulevikku, kes praegusesse aega ja ise oleme siin olnud ja kasvanud ning räägime seda keelt.

Muidugi me teeme Eesti filmi ja "Võta või jäta" on ka väga Eesti film, seda juba ka seetõttu, et meil ei ole rahvusvahelist koostööd. Ainus täielikult välismaine komponent on kunstnik Markku Pätilä Soomest ning ka helirežissöör on Eestis elav soomlane Seppo Vanhatalo.

Õnneks on tulnud nüüd need ajad, kus enam ei saa lihtsustavalt ja üldistavalt öelda, et Eesti film on selline. Minu arvates polegi meil mõtet üritada kedagi kopeerida, vaid pigem leida see, mida meie tahame ja oskame teha, kus meie olud on pigem plussiks. Oluline on ka see, mis Eesti inimest kinno tooks ja kus ta ennast ära tunneks.

Kust filmi pealkiri "Võta või jäta" tuli? Kõigile meenub kohe Alari Kivisaare juhitud telesaade.

Mulle meenus ka kohe see saade ja ma olin sellest teadlik. Kui ühel hetkel pidi hakkama selgitama, miks ma tahan sellist filmi teha ja anonüümsus kadus ära, siis ma kirjeldasin, miks see on "Võta või jäta". Tegelikult on võta või jäta olukord päris mitmes mõttes selles filmis.

Ma tahtsin, et pealkiri oleks selle filmi moodi, et ei oleks väga deep. Kui ühel hetkel hakkasid tulema need kommentaarid, et see on ju see saade, kus poolpaljad näitsikud pakuvad kohvriga raha, siis ma ütlesin, et nojah, aga nii ongi. Kui seal saates said raha võita, siis siin võid elu võita. See on teadlik valik.

Meil olid pikad diskussioon ja ajurünnakud, aga lõppkokkuvõttes tundub see mulle ainuõige pealkiri.

Kas te lähete "Võta või jätaga" ka välisfestivalidele? On midagi sellist plaanis?

Läheme küll, juba sel sügisel, aga täpsemalt praegusel hetkel veel rääkida ei saa.

Mis sa arvad, kas sealsele publikule läheb film peale?

Üldse ei oska arvata, võiks ju eeldada, et vanemluse mured ja rõõmud ei ole võõrad kellelegi.