Arvustus. Ära kunagi kingi Celine Dioni (pigem Mitski)
Uus plaat
Mitski
"Be The Cowboy" (Dead Oceans)
8/10
See oli umbes 11. klassis, kui koolis otsustati enne jõule teha loosipakid. Ma sain loosiga ühe klassiõe nime ja olin hädas, sest mul polnud aimugi, mis talle võiks meeldida. Aasta varem olin klassivennale kinkinud kartonginoa, mille eest too oli väga tänulik (ma ei tea, kas selline kink oleks praegu üldse lubatud). Igatahes läks nii, et kuidagi ostsin talle lõpuks Celine Dioni kasseti, kus ilmselt oli iga teise laulu pealkirjas "südamevalu", "armastus" vms. Loomulikult selgitati kohe välja, kes kellele paki tegi. "Kas sa tõesti arvad, et selline asi võiks mulle meeldida?" oli mitte-nii-õnnelik kingisaaja siiralt üllatunud. Mul on piinlik ja ma vabandan, mis siis muud öelda.
Maailm on täis lauljaid, kes avaldavad üksildusest ja armuvalust kõnelevaid plaate, enamik neist on halvad. Paljud on lausa piinlik sodi, eiki-breiki haart. Mitski on üks neid, kes saab hakkama. "Be The Cowboy" on Mitski viies album ja senistest küpsem tervik. 14 looga ning kõigest 32 minutine plaat pole niivõrd indie-rock kui pigem art-pop.
Ka Mitski varasemad teosed, nagu 2014. aasta "Bury Me At Makeout Creek" ning 2016. aasta "Puberty 2" olid üsna isiklikud. Üks tuntumaid singleid "Your Best American Girl" rääkis isa poolt ameerika ja ema poolt jaapani päritolu Mitski isiklike kogemuste põhjal kahekultuurilise inimese kohanematusest teistsuguse taustaga inimeste ja peredega. "Be The Cowboy" läbiv motiiv on üksildus. Jah, osa sellest üksildusest on seotud armastusega: "Ma tean, et mina tegin sellele lõpu, kuid miks sa mind enam taga ei aja?". Armastuse projektsioon on nagu pea sees veereva pärli kõrin. "See kõik oleks sada korda lihtsam, kui oleksime endiselt noored," laulab vaid 27-aastane Mitski.
Kuid enamus sellest üksildusest ei ole lörriläinud armastusest tingitud, vaid üksildus iseenesest, nagu räägivad laused "Nobody fucks me like me" või "Mitu tähte peab särama mu taevas, et seda sobiks nimetada paradiisiks?" Mitski on ka üks neid artiste, kes võtnud sõna Donald Trumpi vastu, aga see pole vähimalgi määral poliitiline plaat, vaid nostalgiline ja kergelt tantsuline melanhoolia. Nagu PJ Harvey löönuks käed Lana Del Reyga. Albumi nael on pala "Nobody" (vaadake alt videot), mis kõlab kergelt 70ndate disko ja bossa võtmes Mitski maheda häälega ülimõjuvalt.
Vaid laulurida "Ma tahan, et mu nime mäletataks" vihjab nagu hoopis muule, muusikaga seotud ambitsioonidele. Mitski on endiselt kuulsuse mõttes indie-artist, kuid nüüd soojendab ta juba tuuntumaid tegijaid nagu Lorde, keda imetleb selle pärast, et nii on huvitavama muusika juurde sattunud ka neid inimesi, kes muidu kuulavad üksnes edetabelihitte.
1980ndatel hakati üha rohkem prognoosima, et peale meelelahutustööstuse hakkab tulevikus ka muu majandus enam seonduma noortele suunatud toodetega. Nagu praegu ümberringi vaadates näeme, pidas ennustus paljuski paika. Viimastel nädalatel olen aga järjest komistanud teema otsa, et tulevikus on üksildus ja üksindus maailmas üha tõsisem teema. Sel on pikk rida põhjuseid alates inimeste kasvanud individualismist ja piisavalt paranenud elujärjest, mistõttu pole enam eluliselt nii tungivat vajadust suhelda vastumeelsete inimestega. Hetkel moodi läinud argiprohvet Jordan Peterson näiteks süüdistab meeleldi just naisi, kes hindavat 85 protsenti mehi keskmisest viletsamateks, samas kui mehed olevat palju kergemini valmis valima "endast kehvema".
Vaevalt selline diskussioon saab mõistlikke vastuseid pakkuda, kuid nähtus on selgelt tõusmas. Laulud üksildusest on eraldi žanr, aga kui midagi teha hästi, on see ka lihtsalt hea muusika. Mitski on öelnud, et teda on pisut kohutanud kuulajate kirjad, kus kirjeldatakse tema lugude saatel nutmist. Võib ka nutta, aga lood on kirjutatud siiski oma kogemustest, mitte kellegi nutma ajamiseks. Kui sõnu mitte kuulata, ei pruugi plaadi nukrusest üldse aru saada.
Toimetaja: Valner Valme