Maria Mölder: kuidas muusika ja lennujaam ajavad ühte asja ({{commentsTotal}})

Muusikapäeva eesmärk on Eestis olnud jõuda ka sinna, kuhu akadeemiline muusika (ja mitte ainult klassikaline) muidu ei pruugi jõuda, üllatada inimesi ootamatutes paikades. Tänavu anti muusikapreemiad üle lennujaamaPiloodilt saab Kultuurkapitali helikunsti
Muusikapäeva eesmärk on Eestis olnud jõuda ka sinna, kuhu akadeemiline muusika (ja mitte ainult klassikaline) muidu ei pruugi jõuda, üllatada inimesi ootamatutes paikades. Tänavu anti muusikapreemiad üle lennujaamaPiloodilt saab Kultuurkapitali helikunsti Autor/allikas: Rene Jakobson

Muusikapreemiate tseremoonia rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril Lennart Meri Tallinna lennujaamas
Kunstiline juht Kristjan Hallik (ERSO, Eesti Muusikanõukogu)
Lavastaja Robert Annus
Näitlejad Janek Joost ja Katrin Pärn (Tartu Uus teater).

"Muusika on värav eri maailmade vahel – samuti lennujaam. Ka lennujaam viib meid erisugustesse reaalsustesse. Ainult et kontserdisaalis ei küsita passi – veel. [—] Lennujaam on parim koht, kus populariseerida muusikat," lausus piloodiks kehastunud Janek Joost muusika­preemiate tseremoonia õhtujuhina.

Juba kohavalikuga oli tänavuse rahvus­vahelise muusikapäeva auhinna­tseremoonia ootused seatud viimaste aastatega võrreldes kõrgemale. Muusika­päeva tähistama kutsutud külalised tulid kokku lennujaama, mis sümboliseerib kenasti Eesti vabariigi sajanda aastapäevaga seotud harilikust suurejoonelisemat panust eesti muusika rahvusvahelistumisse. Jah, muusikud, ansamblid ja orkestrid on sel aastal "suurtel kiirustel ja hulgakaupa" käinud välismaal oma suurt kunsti demonstreerimas, sõlmitud on palju uusi kontakte ja loodetavasti ei oota ees nende algatuste ja kontaktide sumbumine.

Muusikapäeva tähistamise algatas 1975. aastal tollane rahvusvahelise muusikanõukogu president, viiuldaja Yehudi Menuhin ning Eestiski on muusikapäeva 1. oktoobril muusikapreemiatega tähistatud juba 2002. aastast. Kultuurkapitali aastapreemiad on välja antud alates 1995. aastast ning juba tükk aega antakse muusikanõukogu ja kultuurkapitali preemiad üle ühisel tseremoonial.

Muusikapäevast sai üle-eestiline tõeliselt laiahaardeline, kümneid ja kümneid muusikuid ning kontserdipaiku hõlmav kontserdiprogramm 2013. aastal. Eesmärk on olnud jõuda ka sinna, kuhu akadeemiline muusika (ja mitte ainult klassikaline) muidu ei pruugi jõuda, üllatada inimesi ootamatutes paikades. Näiteks meenub üks (meedia)tähelepanu haaramiseks mõeldud eksperiment ooperilauljaga bussijaamas. Muusikapäeva selline tähistamine on olnud suurepärane viis propageerida laiemalt klassikalist muusikat (vähemal määral ka džässi ja pärimusmuusikat), ent on endiselt väga palju head ja põnevat eesti muusikat, mis ei saa selles programmis kunagi tähelepanu.

Muusikapreemiate tseremooniat on peale Estonia kontserdisaali peetud muu hulgas näiteks Škoda jäähallis, üldjuhul on aga kohavalikud olnud tagasi­hoidlikumad, ehkki ruumipaigutus võib ka Niguliste muuseum-kontserdisaalis olla ebaharilik ning lavastus võib Estonia ooperimajaski olla piirekompav. Tõepoolest, midagi nii ekstreemset, et "torumehed" ronivad aktuse (seda sõna kasutati tänavuse lavastuse stsenaariumis korduvalt) pärast evakuatsiooniteed tõkestama, ei olegi vist varem ette tulnud.

Üldjuhul ja eriti just viimastel aastatel on muusikapäeva lavastused olnud haigutama ajavad ja midagi muud kui üksluist teksti vaevu paberilt maha veerivad näitlejad ei ole neist mällu sööbinud. Niiviisi avalikkuses muusika kõikvõimsat sõnumit ei levita, saate telereiting ei ole nähtavasti midagi erilist ja nõnda paistab, et see üritus on teles eelkõige selleks, et pidulikust hetkest saaksid osa ka need muusikavaldkonna inimesed, kellele ei ole kutset laekunud. Muide, muusikapäeva lavastus on Eesti vabariigi aastapäeva kontsertlavastuse kõrval üks väheseid formaate, kuhu on kaasatud nii muusika kui ka teater. 24. veebruari sündmused koos "pingviinide paraadiga" on muidugi alati kordi suurema tähelepanu all, sest seal ei katkesta auhindade üleandmine kunstilist tervikut ja nõnda on see parem platvorm muusika kui rahvusliku uhkuse ja hetke­mõtte kombinatsioonide esile toomiseks. Kahju, et muusikapäevas nähakse seda potentsiaali hoopis väiksemana.

Helikunsti sihtkapitali aastapreemia pälvinud löökpillimängija Madis Metsamart ütles muu hulgas oma kõnes, et kõige alus on rütm. Selle lavastuse rütm oli kahtlemata parem kui varem – ja eelkõige olen tänulik, et üldse oli vaevutud tegema üle hulga aja üritusele läbimõeldud lavastus –, aga mõned muud komponendid läksid siiski käest ära. Kohati jõuti huumoriga pisut labase laupäevaõhtuse meelelahutusliku paroodiasaate tasemele. See oli selline vanabaskinlik huumor, mida Vanalinnastuudio hiilge­aegadel tehti kindlasti kvaliteetse meelelahutusena, ent tänapäeval on seda raske ette kujutada süvamuusikaga tõsiseltvõetavas kompositsioonis. Süvamuusika ja lihtsakoelise huumori ühendamine paistis aga olevat kontseptsiooni tuum. Läbiv liin oli selline, et ERSO läks Frankfurdis kaduma, aga on siiapoole teel. Nüüd asuti orkestri muusikuid mööda lennujaama taga otsima ja ERSO muusi­kutest koosnevad ansamblid (vahva, kuidas Olav Ehala loodud muusikapäeva signatuur kõlas eriilmelistes seadetes!) astusidki üles nii otse publiku ees kui ka kaamera vahendusel. Välja ilmusid ka lennujaama tehnilised töötajad, keda millegipärast kujutati stereotüüpselt veidi nupust nikastanutena, rääkimata sellest, et kõik klassikalise muusikaga seotu oli neile ääretult võõras ja tingimata oli tarvis ka viiul ja tšello sassi ajada. Seda palaganiks kiskuvat osa (kogu tekst seda kindlasti ei olnud) oleks võinud asendada nutikam ja teravam, kas või muusikute eneste pihta suunatud huumor, mis praegu oli nõrgavõitu. Või leiavad ehk muusikud ise, et on tõesti nõnda tõsised inimesed, et nendes huumoriainest sugugi ei leiduks?

Unistan sellest, et muusikapreemiate lavastusega suudetaks edaspidi kokku sobitada ka pisut eesti nüüdismuusikat, mida maailmas hinnatakse, aga millega paljud meie klassikalised muusikud ei oska kahjuks midagi pihta hakata (paljud laureaadid aga just eesti nüüdismuusika edendamise eest oma preemia saidki).

Tänavune tseremoonia oli suure­pärane illustratsioon olukorrale, kus Eesti muusikanõukogu on sisuliselt interpreetide liidu laiendus, ehkki teoreetiliselt peaks justkui olema paljude muusikainstitutsioonide ühendus. On uskumatu, et ühegi auhinnatud helilooja muusika sel tseremoonial ei kõlanud ja see näitab suhtumist, hoolimata kõikvõimalikest tehnilistest ja eelarvelistest takistustest, mis võisid tekkida. Jüri Reinvere sõnavõtu üle mõtiskledes võiks öelda, et eesti praegusaja helilooming on muusikanõukogu mõtlemisest praktiliselt isoleeritud: küllap Arvo Pärdist kõlbaks rohkem rääkida ja tema kohalolekut pikemalt nautida, kuid pikemaks looks, mille esitust nautida, sobib siiski paremini Chopin või midagi muud romantismiajastust.

Õnneks sai laureaatide hulgas kokku heas mõttes hulle ja avatud inimesi, kes tõid ka koos helisid kuuldavale. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia saanud Jaak Sooäär ning Collegium Musicale dirigent Endrik Üksvärav tegid pisut koos häält, enne kui esitusele tuli Veljo Tormise "Pulmaliste saabumine" suurtsükli "Unustatud rahvad" "Vadja pulmalauludest".

Mitmes mõttes väärib mainimist aga Endrik Üksvärava kõne. "Olles liikunud viimastel suvedel unustatud rahvaste radadel, on saanud selgeks see, et saja-aastane Eesti vabariik on üks suur ime. Meie ümber ei ole enam ühtegi liivlast, nukker on seis ka teiste väikeste hõimurahvastega. Ma ei taha, et meiega läheb nii. Ei taha, et ükskord on ainult laulud, mis meist räägivad: et olid kord eestlased, kes leiutasid Skype'i ja pidasid laulupidusid. Ma tahan, et me jääksime püsima. See aga nõuab ühist arusaamist, et eesti keel ja kultuur ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Kui meid enam ei ole, siis ei ole ka enam muudes valdkondades vägikaikaid vedada. Seega, hoidkem Eestit ja toetagem eesti kultuuri!"

Endrik Üksvärava juhatatav Collegium Musicale on hõimurahvaste teemasse tõesti üha rohkem süvenenud ja sellest saab väikese ülevaate septembri algul ETVs näidatud dokumentaalfilmi "Unustatud rahvaste jälgedes" vahendusel (soovitan soojalt!). Põhiküsimus on aga, kuidas viia laiemasse teadvusse, et eesti kultuuri hoidmiseks ja arendamiseks on vaja teha läbimõeldud otsuseid ja et igaüks võiks vahel selle nurga alt oma tegemistele mõelda. See puudutab ka eesti kultuuri arengut edasi viivaid institutsioone.

Ehkki nalja oli tehtud kogu tunni vältel, saabus tseremoonia lõbusaim ja erakordselt vabastav hetk siis, kui lõputiitrite ajal lennureisijad üle "lava" koridori sammusid. Publik aplodeeris tseremoonia lõpu puhul, reisijad olid pisut segaduses, mõned lehvitasid lahkelt. Ilmselt jõudis kohalviibinutele alles siis päriselt kohale, kui haruldane sündmus on sellise aktuse korraldamine lennujaama non-Schengeni alal.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: