Lauri Vasar rääkis "Plekktrummis", et ooperilauljana konkurentsis püsimiseks ei ole oluline ainult hea hääl. "Seal on nii palju tegureid, mis kokku tulevad. Ilmselt on ka ooperilaulja juures järjest enam tähtis, et tänapäeva lavastused lähevad üha liikuvamaks ja lavastajad ei taha enam näha suuri pakse kapina seisvaid ooperilauljaid. Tõepoolest on see, mida meie käest nõutakse, juba tihti täitsa draamanäitlejaga võrreldav. Staatilisi lavastusi on vähem ja vähem, ka publik tahab näha laval elavat tegelaskuju ja inimest, kellel on emotsioonid ja need peavad olema võimalikult ehtsad," selgitas ta.

Vasar leidis, et kanooniline ooperirepertuaar kõnetab publikut eelkõige just läbi inimlike tegelaskujude. "Mind üllatab ikka ja jälle, et see sama Wagner või Monteverdi – tegemist on lihtsalt inimeste emotsioonidega, need väga head heliloojad on selle ära tajunud, mida on vaja ühte ooperisse panna. Monteverdi "Orpheus", mida ma laulsin aastaid tagasi, kui palju seal on igapäevast inimese temaatikat, emotsiooni ja mõttekäiku sees. Kõik Mozarti ooperid, ka seal on suhtetemaatika sees. See on absoluutselt tänapäevane asi, maailmavaade pole enam küll nii naiivne, aga sealt leiab tihti palju rohkem kui arvata võib. Kui inimestel on arvamus, et ooper on midagi erilist, kättesaamatut, kauget ja abstraktset, siis tegelikult seda ei tasu karta. Tuleb tulla teatrisse vaatama etendusi ja veenduda selles, et ooperist on võimalik saada metsik emotsionaalne laks," arutles ta.

Ka enda lavarollide juures on ta alati püüdnud saavutada ehedaid emotsioone. "Minu deviis on see, et iga roll, mida ma laulan ja kehastan, ma püüan seda teha ausalt, et leida n-ö inimlikud emotsioonid igast rollist üles, ükskõik, kas tegemist on massimõrvari või esimese armastajaga. Kunsti ülesanne suuremas mastaabis ongi inimesele elamust pakkuda, inimesi emotsionaalselt puudutada," rääkis ta.

Emotsionaalne lähenemine oma lavarollidele on mõjutanud ka teda ennast. "Teised on ka öelnud, et tänu minu elukutsele olen ma emotsionaalselt palju avatumaks muutunud. Ma pean olema võimeline kehastama erinevaid rolle ja see on aidanud ka mul inimesena avaneda. Ma olin noore poisina häbelik ja kohmakas, ma olen tihti siiamaani häbelik, aga tänu elukutsele on mul tekkinud oskus suhelda ja ennast avada."

Oma karjääris on tal õnnestunud koostööd teha ka legendaarse dirigendi ja pianisti Daniel Barenboimiga, kelle andekust ta imetleb. "Ta on tõeline maestro, kelle sarnaseid on järjest vähem ja vähem. See on uskumatu teatri jõud ja energia, ta on nagu väsimatu mootor, tal on pidevalt tuhandeid ideid, tema kapatsiteet muusikuna on lihtsalt masendav. Kuidas inimene, kellel on juba nii palju vanust turjal jaksab niimoodi? Ta dirigeerib palju suuri ja raskeid teoseid, aga samas mängib ka klaveril soolokontserte. Ta on müstilises vormis – mina oskan seda hästi kuulata. See klaverikõla, mis tuleb härra Barenboimi näppude alt, on lihtsalt müstika. See on nagu kiisu, kes klahve paitab, tal on pisikesed käed, mis pole üldse nagu klaverimängija käed, aga kuidas ta suudab imelist kõla klaverist välja võluda, see on oivaline," kirjeldas Vasar.

Muusika on juba emapiimaga kaasa saadud

Lauri Vasar on tuntud ooperilaulja Harri Vasara ja kontsertmeister Ülla Millistferi poeg. Saates rääkis ta ka sellest, kuidas muusika ja teater on varasest lapsepõlvest saati kujundanud tema teed muusikas. "Muusika on absoluutselt minu elu osa, see on terve elu minuga koos käinud ja tõepoolest olen ma seda emapiimaga sisse saanud," ütles ta.

Eestlaste seas on ilmselt üks tema kõige laialdasemalt tuntumaid esitusi aga hoopiski mitte ooperirepertuaarist, nimelt on ta lapsepõlves laulnud sisse mängufilmi "Siin me oleme" avaloo, kus väike poiss lehmakarjas olles laulab "Kui on meri hülge hall". "Kuidagi läks niimoodi, et me tegime palju proove ja laulsime Lauri Nebeliga koos ja laulsin üksinda ja lõpuks oli hääl nii väsinud, et kui ma oma soolot pidin laulma, siis oli nii nagu ta filmi peale jäi. Kadunud Sulev Nõmmik arvas, et see oli jube armas, et mul oli selline kiiksuga hääl," meenutas Vasar.

Tee lauljaks ei olnud aga sugugi sirgjooneline, sest Estonia teatris aega veetes võitis tema südame esmalt hoopis pillimäng. "Praegusel ajal ma pole seda enam kusagil kohanud, et väikesed lapsed võetakse teatrisse kaasa. Ma olin suhteliselt rahulik laps olnud, et mind võis panna kusagile proovisaalinurka ja ma istusin seal rahulikult. Mul oli tihti võimalus orkestriaugust etendusi jälgida, esimese viiuli ja dirigendi vahel oli baaripukk, kus ma istusin ja see oli minu esimene väga lähedane kokkupuude viiulikõlaga. Ma olla viieaastasena emale öelnud, et mul on vaja seda pilli õppida, sest see on maailma kõige ilusama kõlaga pill. Sealt minu muusikutee alguse sai. Aga kui ma oma esimese pilli sain, siis sealt ei tulnud muidugi selline kõla välja nagu sellel onul seal orkestris, selleks läks ikka palju aastaid aega," rääkis Vasar.