Julia Laffranque: peame vaatama, et me ise oma sõnavabadust ja demokraatiat ära ei rikuks ({{commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque, kellega arutleti inimõiguste ja nende kaitse teemadel.

Julia Laffranque rääkis, et kokku on tänaseks Euroopa Inimõiguste Kohtus tehtud juba ligi 10 000 otsust. See on kui "Euroopa südametunnistus", kuhu võivad pöörduda lisaks Euroopa Liidu riikidele ka mitmete teiste riikide kodanikud. "Üle 800 miljoni inimese võivad pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse, see on laiem kui Euroopa Liit, sinna kuulub lisaks Euroopa Liidu riikidele igasuguseid huvitavaid riike nagu San Marino, Andorra, Monaco, Lichtenstein, aga ka suuremaid ja problemaatilisemaid riike nagu näiteks Venemaa, Türgi, Ukraina, Gruusia, Aserbaidžaan," loetles ta.

"Inimõiguste kohtusse pöördutakse siis, kui tundub, et oma riigis enam abi ei saa. Eelnevalt tuleb käia läbi kõik kohtuastmed ja kui mure on nii suur ja tundub, et on tegemist võimaliku inimõiguste rikkumisega, saab sinna pöörduda. Inimõiguste konventsioon on see piibel või alusmaterjal, millele saab toetuda. Meile tuleb kaebusi absoluutselt kõikidest erinevatest eluvaldkondadest, alates lapse hooldusõigusest kuni kinnipidamistingimusteni vanglates," rääkis Laffranque. 


Inimõiguste konventsioonis on loetletud terve hulk inimõigusi, nagu näiteks inimese õigus elule, õiglasele kohtupidamisele, sõnavabadusele, eraelu kaitsele, hariduse saamisele, usuvabadusele jne.

"Eestis oli ju aeg kui neid inimõiguseid peaaegu ei olnudki või need olid väga kitsendatud ja kui me siis vabanesime, olid järsku kõigil inimõigused. Aga siis oli mingi selline periood kui neid vaadati väga abstraktselt ja meid käidi kusagilt väljastpoolt kontrollimas, meie üle järelevalvet teostamas, et kas me ikka kohtleme vähemusi piisavalt hästi, kes meil elavad. Mingil ajal tekkis nagu tõrge selle vastu, et mis need inimõigused on, et kas see on mingi sõnakõlks või klišee. Aga siis kui me saime juba Euroopa Liidu liikmeks ja saime uuesti eurooplasteks, siis me saime aru, et nendest on väga palju kasu ja et ka meie saame neid kaitsta. Siis me käisime juba ise valimisi vaatlemas Ukrainas ja Aserbaidžaanis. Inimõigustel tekkis teine dimensioon. Nüüd tekib see oht, et me teame juba liiga hästi oma inimõigusi ja me katsume neid kuritarvitada, et teeme igast väikesest asjast inimõiguse. Kui sellega liiale minna, siis ei ole enam sellel õigusel sellist väärtust. Aga iseenesest inimõigused ei ole luksus, need on meie igaühe võõrandamatud õigused," selgitas ta meie inimõiguste käsitluse muutumist ajas.

 

Kaua ihaldatud sõnavabadust kiputakse kuritarvitama

"Neid otsuseid ei ole iseenesest nii palju, aga meie kaebajate arv on üsna suur. See on natuke üle 1,19 – kui siis inimeste ja kaebuste suhet arvestada, siis see on keskarv, mis on suurem kui Euroopa Nõukogu keskmine. Praegu on pooleli umbes 80 kaebuse ringis Eesti riigi vastu. Me oleme teinud igasugu lahendeid, mis puudutavad kinnipidamistingimusi, õiglast õigusemõistmist, sõnavabadust, eraelu ja isegi inimese elu kaitset. Markantseim näide seni on Delfi vs Eesti Vabariik, mis puudutas sõnavabadust ja interneti kommentaare," ütles ta. 2015. aastal vastu võetud otsus jättis õiguse Eesti riigile ja vastutuse portaalides avaldatud kommentaaride sisu eest Delfi AS-ile.

Sarnaste probleemide ees seistakse veel praegugi, näitena toodi ka näitleja Marika Korolevi hiljutine võit kohtus teda internetis solvanud kommenteerijate üle.

"Praegu me oleme sellises seisus, et tekib faas, kus me oleme saanud selle sõnavabaduse kätte, mida me väga kaua ihaldasime. Ja kui ta meil käes on, me ei oska seda ära kasutada, me hakkame seda kuritarvitama. Inimesel on ju kadedus ja väikesed krutskid ka sees, et ei ole alati see asi nii mustvalge. Siis see kadedus tuleb ju välja elada ja eriti kui on võimalik seda anonüümselt välja elada, nii et sa ise justkui ei vastuta, siis see tuleb kergemini. Kui ma olen ise neid kommentaare vaadanud, siis mul on piinlik ja häbi nende inimeste pärast, mul on kahju sellest, et nad on seda teed läinud. Me peaksime olema rohkem niisugused, et me ise oma sõnavabadust ja demokraatiat ära ei rikuks. Me oleme teinud nii palju selleks, et see saavutada see õigusriiklus ja kui meil on see käes, siis me hakkame teineteist ära sööma, sest see on ju eestlase lemmiktoit. Võib-olla mõni idanaaber hõõrub käsi ja ütleb, et mul ei olegi vaja siia suurte relvajõududega sisse tulla, et need inimesed teevad ise oma demokraatiaga üks-null. Ma loodan väga, et seda ei juhtu," kommenteeris ta sõnavabaduse teemalist arutelu.

"Ma arvan, et lahendus on see, et läheb natukene aega mööda ja inimesed taipavad ise, et niimoodi ei saa see edasi minna. Tekib juba liiga palju ohvreid ja hakatakse muudele asjadele keskenduma, sisule keskenduma ja mitte ainult pealiskaudsusele. Seda pealiskaudsust ja keskpärasust on natuke liiga palju ja seda haritust ja haridust võiks rohkem olla. Seda sisemist tunnetust, et nüüd on see aeg, kus võiks tekkida see tõus. Me praegu oleme natukene mõõnas, aga varsti hakkab see ühiskond jälle tõusma. Küsimus on selles, kaua see mõõn kestab," mõtiskles Laffranque.

 

Näitleja ja kohtunik

Lisaks jagas Laffranque isiklikku tausta – tema ema on kirjanik Maimu Berg ja isa kirjanik ning psühhiaater Vaino Vahing. Küsimuse peale, kas juura sellise kultuuritausta juures liialt konservatiivne ja kuiv valik ei ole, vastas ta, et tegemist on vastupidiselt hoopis dünaamilise valdkonnaga. "Ma arvan, et ei tohiks seda juurat nii konservatiivselt vaadata, see on tegelikult väga dünaamiline valdkond ja on ka vaja siia selliseid inimesi, kes on põhimõttelised ja jäävad endale kindlaks ja julgevad öelda asju nii nagu need on. Julgus ja ausus on olulised isikuomadused juristile ja kohtunikule ja selle juurde ma olen tahtnud jääda ja need loomingulised taustad, mis ma olen kodust kaasa saanud, hariduse ja kodusoojuse, need ainult rikastavad seda," ütles ta.

Lisaks on tema jaoks südamelähedane näitlemine ja möödunud nädalal esines ta harrastusteatriga ka Eesti Õigusteadlaste Päevadel. "Teatrimaailma pisiku ma sain juba väikese tüdrukuna ja ma tegelesin teatriga veel siis kui ma olin Ameerikas vahetusõpilane. Aga sealt edasi ma läksin juristi teed, hakkasin juurat õppima kuni jõudsin välja riigikohtusse ja edasi Euroopa Inimõiguste kohtusse, aga juba riigikohtu aegadel ma tundsin, et tahan teatri juurde tagasi tulla," rääkis ta. Ta on loonud Euroopa Inimõiguste Kohtu juurde väikese teatriklubi ja lisaks osaleb ka Strasbourgis Euroopa Nõukogu ingliskeelses amatöörteatris.

Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: