Arvustus. Turvaline jõuluõudus ({{commentsTotal}})

"John" Autor/allikas: Siim Vahur

Uuslavastus

Linnateater

Annie Baker, "John"

Lavastaja Mehis Pihla (Eesti Draamateater)

Kunstnik Kristjan Suits

Osades: Liis Lass, Märt Pius, Anu Lamp, Helene Vannari

Reeglina ei loe ma teatrisse minnes tüki, autori ega lavastaja tausta ega etenduse kajastusi. Hea on vaadata puhtalt lehelt.

Raamatutega see tihti ei õnnestu ja nii jätan värskeltilmunud ja üleskiidetud (või mahatehtud) raamatu sageli aastateks riiulile, et lugeda siis, kui kõrvaltvaated ja hinnangud enam ei koorma, sest tean, et autorina pole ma enamasti ühegi (ei hea ega halva) hinnanguga päriselt nõus.

Nii tegin ka seekord, ometi enne praegust kajastamist vaatasin korra netist, et mis see oli, mida ma vaatasin. Ja sain teada, mille peale teatris ei tulnud, et näitemäng ja tükk on üksindusest. Hm, minu meelest polnud seal keegi eriti üksildane. Kõik elasid mõneti oma imaginaarses maailmas nagu inimestele üldse omane, aga tulid kenasti toime. Kas kujutlusmaailma luues või kraageldes maailmaga ja inimestega, kui need ei tahtnud subjektiivse maailmaga vastavusse jõuda. Näidend ja lavastus tõid selle lihtsalt esile. Küll aga pani osutamine järele mõtlema tegelikkuse ja tõe tabamatuse ning relatiivsuse üle. Mis on alati kena meeldetuletus.

Linnateater on teinud pisut äraspidise ja kõhedusega vürtsitatud jõulutüki, mis mängib tuttavatel motiividel, aga pakub värskeid psühholoogilisi finesse ja peent mängu.

Noored saabuvad tühja lumeheangedes võõrastemajja väikelinnas. (Klassika, võtke või "Shining" või "Hukkunud alpinisti hotell"). Peagi astuvad püünele hirmutavad ja ilusad nukud (nukkudega õudusfilme on ridamisi, aga ma ei tea sobivat analüüsi, miks just nukud hirmsad on, eks see mingi lapsepõlvejama ole), perenaise nähtamatuks jääv, aga võibolla kujuteldav või ammusurnud abikaasa kuskil majasopis (nt "Psycho"), salapärane pime hull (võtke või "Aarete saar"). Uhh, kui palju klišeesid ühte tükki võib kuhjata. Lavastuses kipub valgus kaduma ja hämaras mängib õdusas võõrastemajas kummastavalt mõjuv sümfooniline muusika.

Samas pole kõige sellega häda mitte midagi. Lugu töötab sujuvalt ega tüüta. Kui ma nii ütlen, siis peaks millegagi justkui häda olema. Kohe varsti jõuan selleni.

Kõige selle juures on meie ees üsna turvaline jõulu(õudus)jutt sordiini all inimliku soojuse ja tegelaste hoolivusega, abitusega. Empaatiavõimalus missugune. Meenutab pisut meil nii armastatud iiri lavastusi, kus tegelased tihti lugudejutustamisse libisevad (Conor McPherson harrastab seda eriti, aga turvaõuduse koha pealt meenub ka kunagine "Ahvikäpp" Ugalas (35 aasta taguse Jaan Toominga õuduslavastuse salvestus ERR-i arhiivis täitsa olemas ja vaadatav)).

Nüüd aga sest, mis segadusse ajas. Minu aastatepikkune igatsus on olnud, et näitlejad annaksid teksti lihtsalt ja loomulikult, ilma dramaatiliste tõusudeta ja pausideta, efektitsemiseta. Oleksid, aga ei mängiks. Elus saabub sisuline reaktsioon sündmusele enamasti viivitusega. Eriti suure sündmuse puhul võib esialgu reaktsioon hoopis puududa. On šokk või sisemine segadus. Teatris hakatakse enamasti kohe reageerima ja paisutama ja ei lasta mul vaatajana sündmust ise läbi elada, elatakse läbi minu eest.

"Johnis" on korraga loomulik tekstiandmine olemas. Ja ma tunnen, et mis see nüüd on. Kuidas siis nii? Põhireegel - tuju ja tempo hoidmine ja väsimatu fraasitulistamine, esimese ja teise repliigi seadus (reageeri kohe ja siis võta aega mõtlemiseks) on visatud aia taha. Mängitakse rahulikult, isegi näiliselt hooletult (ehkki seesmiselt erksalt). Pause ei peeta millegi pöördelise peale, aga näilise põhjuseta, järele mõeldes - nagu elus. Vist mõjub see harjumatult. Kui omaks võtad, oled aga selles paadis ja paremat ei oska ette kujutadagi. Filmi loomulikkus on toodud lavale. Enim on ses võtmes Märt Pius ja Liis Lass. Nii Pius kui Lass on suure filmikogemusega (BFMi filmid vahepeal justkui ei saanudki ilma temata) - ehk lihtne tekstiandmine ja tõetunde hoidmine kaamera ees tuleb teatrilavale sellest? Ja nakatab teisi?. Aga Anu Lamp ning Helene Vannari sobituvad nooremai tandemiga osavalt, jäädes samas oma tunnetusele ja mänguvõtetele truuks.

Vahele hüpates - finaalis on Liis Lassil fiasko episood, kus ta tegelane läbi põleb ja mürtsu ja pauku ei tee Lass sealgi, küll aga oli näha, kuidas ta silm muutus, liikumine ja sisemine rütm muutusid - see oli napp, aga priima ja andis stseenile tähenduse, puudutas. Sellega sai kaasa minna. Teadagi on võimsam see, kui ei põle läbi kangelane, aga petis või patune, kel on seekord olnud lahke kavatsus (temas tunneme end ära) ja nii siin just ongi.

Olen teatris koos Lauraga, kes enamasti teatris kohe magama jääb ja magab maha kogu tüki. Midagi on teatrimängus tavaliselt talle võlts ja võõras. Aga ennäe, täna ta ei jää magama! Laura on innukas filmide, teleka- ja seebivaataja. Vist on laval toimuv või atmosfäär või stilistika talle äratuntav. Tõepoolest, tükk ja esitus meenutavad mõneti teleseepi, seega peaks suur osa publikust tundma end koduselt. Ometi on nii tükis kui lavastuses kihte veel ja teatrist tulles jääb kodune ülesanne, mida ma lahendan siiani.

Miks kõrbeb see, kes tahab teada tõde, miks muutub tõetahtja väiklaseks ja vastikuks ja rikub ümbritsevate elu? Muidugi see, et tobedavõitu ja tarbetu tõe nimel lähedasi piinatakse, on vana teema. Miks on mehe ja naise tõde ja vajadused põhimõtteliselt erinevad? Miks aitab väikeste fiktiivsete või fiktsionaalsete õuduste läbielamine meil luua turvamaailma ja vabaneda sisemistest painetest?

Ja ma kardan, et sisemine mina jääbki neid küsimusi lisama. Kas seda pole päris palju ühe õige pisut seebise jõuluõuduse kohta?

 


PS. Praegu lugesin Postimehest Heili Sibritsalt, et pole seal lavastuses ja tükis mingeid kihistusi, vaid tavaliste inimeste tavaline kriis. Pole põhjust lugupeetud Sibritsa arvamust kahtluse alla panna ja järelikult tegin endale teatris oma pisuhänna ja vaatasin toda. Mis võib tulla osalt sest, et tõlkisin Jarekile ja Jaanile sama autori - Annie Bakeri tüki "Aliens", kus mitmekihilisus algas minu jaoks juba pealkirjast, kuigi lugu ja tüübid tundusid samuti lihtsad - istuvad kaks läbipõlend muusikut kõrtsu taga hoovis ja joovad. Jaani-Jarekut käisid isegi New Yorgis selle proove tegemas (kuigi mängima pidid Krahlis). Kas taoline etendus iial teoks saab, ei tea.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: