Elin, teie puhul on vist küll nii, et te olete vähemalt osa oma kirjanikuandest pärinud oma vanaisalt?

Täitsa kindlasti. Minu vanaisa Ernst Enno – kuulsin temast kogu aeg, aga ma ei teadnud täpselt, kes ta on. Vanaemaga ikka käisime tema samba juures ja ta ütles, et see on su vanaisa. Aga ma ei saanud sellest enne aru, kui ma olin juba täiskasvanud.

Te olete vanaemaga kasvanud laps.

Vanaemaga täiesti. Vanaema oli see, kes peaaegu terve minu eluaeg, kuni ma lahkusin Ameerikasse, oli alati minu kõrval ja sellepärast ma olen nende mõlema mõju all ja vanaisa mõju all läbi vanaema.

Millised teie vanaema ja vanaisa Ernst Enno suhted omavahel olid? Kas nad hoidsid teineteist?

Ma mäletan, et käisime Haapsalus jalutamas mööda promenaadi iga kord, kui tädi Alma klaverit mängis, sest nad ei tahtnud, et laps segaks. Ja siis läksime ja istusime vanaisa samba juures ja puhkasime jalgu, ja siis vanaema ikka ütles, et "nüüd Erni juhtub seda ja seda ja nüüd me läheme sinna ja sinna" ja ta seletas vanaisale kogu aeg meie igapäevast tegevust. Mul oli selline tunne, et ta kuulab, aga ta ei vastanud. Ma sain aru ka, et ta on teisi asju teha. Vanaema rääkis kõik oma mured vanaisale.

Kui väike te olite, kui Eestist põgenesite?

7-aastane.

Mäletate sellest midagi?

Miks ma üldse hakkan kirjutama on see, et ma näen kõike filmina. Ma näen pilte ja ma seletan neid pilte, mida ma mäletan ja nii see on olnud.

Teie eelmine raamat "Pagulusse" puudutab just seda sama perioodi, kui te Eestist põgenesite. Kui raske on selliseid kohati õõvastavaid mälestusi paberile panna ja uuesti üle lugeda?

Ausalt öelda ei ole raske. Asi on nii, et kui inimene on midagi läbi elanud, mis on võib-olla kohutav või hirmus või midagi, mis jääb meelde, siis sa hoiad seda kas eneses või lased endast välja. Millegipärast mina valisin, et ma lasen selle endast välja. Maailmas on rohkem ruumi kui minu peas. Nii ma kirjutangi kogu aeg. Ma tahan need momendid välja lasta, las teised loevad. Ma ise vaatan ka imestusega, et ei tea, kas ma mäletan. Aga see ei häiri mind enam.

Teema, millest te kõik oma raamatud olete kirjutanud, puudutab ikka ja alati pagulust.

Ema sõlmis lepingu Inglismaaga ja seal oli palju teisi, kellele Inglismaa andis võimaluse tulla ja töötada vabrikutes ning haiglates ja viie aasta pärast inglise kodakondsuse. Muidugi igaüks oli vaimustatud, sest Shakespeare'i-maa ja kõik toredad asjad. Ema sõlmis lepingu 1947. aastal ja meie vanaemaga jäime Saksamaale laagrisse. Ja siis me tulime temale järele ja ausalt öelda õudsed asjad juhtusid pärast seda ja keegi ei olnud selleks valmis, sest inglise kihistatud süsteem – sa oled kas üleval või all või täitsa põhjas – ja tõesti, meid haritud, intelligentseid inimesi pandi kõige alama klassi, kõige kirjaoskamatute vahele. See oli see, mis meid rõhus. Mitte, et me oleksime peljanud tööd, aga see, kuidas meid koheldi. Näiteks ei tohtinud n-ö endast parematele silma vaadata. See oli see, mis vaimselt häiris. Töö ei olnud midagi, kuigi töö oli ka väga raske.

Aga teie kõige uuem raamat "Mihkel, muuseas" on täiesti teisest ooperist. See on humoorikas ja rõõmsameelne raamat.

"Mihkel, muuseas" on hoopis teisest ooperist seepärast, et see on nendest, kes läksid Londonisse ja nendel oli parem elu, aga terve see lugu on väga rõõmus ja täielik vastand sellele "Pagulusse". Vähemalt leevendan seda tumedat pilti, mis see "Pagulusse" jättis.

Mis elu te seal Floridas elate? Kui te ütlete, et eestlasi seal peaaegu ei ole.

Jah, ma elan ühes väikeses kohas nagu Palm Harbor ja seal kõige ligemad eestlased on umbes tunnise autosõidu kaugusel, aga kuna seal on nii kuum ja mul ei ole midagi nendega ühist, siis vahel vabariigi aastapäeval olen võtnud ennast kokku ja läinud. Nad on kenad ja head inimesed, aga ma ei tunne neid õieti ja nemad mind ka mitte.

Kas te pole mõelnud, et võiks päriselt tulla siia koju Eestisse, kus on nii palju inimesi, kes teid armastavad?

Jah, tegelikult on see praegu mul käimas. Peaaegu. Poeg just üüris ühe korteri endale. See on mõttes küll. Ma olen jäänud eestlaseks, kuigi ma olen terve maailma läbi tuhninud. Eesti on ikkagi kuidagi minu kodumaa. Mul on ainult kahju, et ma ei saanud siia tagasi tulla, kuna minu kodu võeti mult ära, aga ma sain nüüd selle ilusa pingi Haapsalu oma nimega, nii et kui kuskile mujale ei ole minna, siis lähen istun oma pingi peal