Peeter Pere. Kellasalu juhtum ({{commentsTotal}})

Arvo Pärdi Keskuse uue hoone tutvustus ja ringkäik
Arvo Pärdi Keskuse uue hoone tutvustus ja ringkäik Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Head tuuled on puhumas: Laulasmaal Kellasalus valmis Arvo Pärdi keskus – pärl, mitte mammut, märgib Peeter Pere värskes Sirbis.

Rahvusvaheline arhitektuurivõistlus keskuse hoone ideelahenduse leidmiseks korraldati 2014. aastal. Selle võitsid hispaania arhitektid Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano (Nieto Sobejano Arquitectos, projekti Eesti partner oli arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal). Võistlusel oli kaks vooru. Esimeses oli 71 taotlust, lõppvõistlusele valiti 20 osalejat. Kõik valitud olid tipptasemel arhitektid nii meilt kui ka mujalt maailmast.

Võistlus oli eriline, seda mitte ainult keskuse funktsiooni ja asukoha mõttes. Eriliseks tegi selle tellija väga põhjalik panustamine kogu protsessi ehk hoone projekteerimise ja ka ehitusprotsessi vältel – sellise ime tõid välja avamisel peetud kõnes ka autorid. Selline pühendumus on haruldane. Eriline oli ka edasipääsenutele korraldatud seminar, kus arhitektidele tutvustati põhjalikult keskuse ideed, toodi näiteid mujalt. Arvo Pärdi osalemine rõhutas omakorda kavandatava atmosfääri ainukordsust.

Arhitektidele edastati võistlusülesandega võtmesõnad Arvo Pärdi keskuse (APK) lahenduse loomiseks. Tulemuse paremaks mõistmiseks on paras hetk meenutada neid mõneski osas vasturääkivaid mõtteid.

Võtmesõnad

APK on nagu väike eraülikool, mis hõlmab õppimise, õpetamise, uurimise, loomise ja loomingulisuse. Keskus on elav keskkond, mitte muuseum. Põhieesmärk on Arvo Pärdi loomepärandi kaudu tema sõnumi elushoidmine ja mõtestamine. Keskus on kasvav ja arenev nagu ka Pärt oma loomingus. See on ebatraditsiooniline. Keskuses on kristlikud väärtused esitatud diskreetselt, ent julgelt.

Keskuse süda on arhiiv, millest lähtub kogu muu tegevus. Arhiiv on keskuse allikas, seeme, milles on kõik olemas. Keskuse ainulaadsus seisnebki arhiivi ainulaadsuses. Arhiivi mõiste on laiem kui säilikute süstematiseeritud hoidla.

APK on mäluasutus, autentne infokeskus, vaimse sõnumi kandja, kohtumispaik, mis toob kokku Pärdi pärandi vastu huvi tundvad inimesed ja tutvustab neid omavahel, keskkond, kus muusikas peegelduvad väärtused kumavad ka reaalselt, loominguline-mänguline, mitte süvatõsine pühamu, muusikahariduslik (muusikateadusliku ja muusika üldhariduse suunaga), kuulamisseminaride koht (ka populaarteaduslike), uurimistööd edendav ja motiveeriv elav loominguline keskus.

Keskus on koht, kus muusikat esitada (mitte regulaarsetel kontsertidel, vaid seoses konverentside ja seminaride ettekannetega, juhendatud õpilaskontsertidel, interpreetide töötubades jms), korraldada väljasõiduseminare (väljastpoolt tulnud muusikud/teadlased/lektorid) ja anda kuulamiskultuuri koolitust (stillspotting).

Keskus on koht, kus on arhiivimaterjalid, raamatukogu ja lugemissaal, üksinda muusika kuulamise ja filmide vaatamise võimalus, saal/hall/aatrium kontsertideks, vastuvõttudeks, konverentsideks, filmiõhtuteks, suhtlemiseks, koos söömiseks jne, kunstiprojektid (fotonäitused, installatsioonid, metsanäitus jm), koostöökeskus (Eesti ja rahvusvahelised projektid), (muusika)uurijate ja (heli)loojate loomekodu, kaugemas tulevikus Arvo Pärdi fond, kohvik-kohtumispaik ja suveterrass, tähe-, linnu-, loodusvaatlus- ja mõtlemistorn, ehtne looduslik allikas, väike kabel, erakla, looduslik amfiteater.

Keskuse sihtgrupp on muusikud (muusikateadlased, heliloojad, interpreedid), õpilased, muusikahuvilised turistid, Arvo Pärdi loomepärandist huvitujad, inimesed, kes tahavad kogeda füüsiliselt või vaimselt neidsamu kvaliteete, mis peegelduvad Pärdi muusikas, resideeruvad loomeinimesed, teadlased, õpetlased.

APK on keskkond, mis loob lisaväärtusi, mida ei saa pakkuda nt virtuaalsed foorumid, kus on leitud elitaarsuse ja üldkasutatavuse tasakaal, kuigi siht ei ole massikülastus. See on sõbraliku olemusega – iga inimene on teretulnud.

Tuleb julgeda luua täiesti ainulaadne (alternatiivne) keskus, mida iseloomustavad järgmised märksõnad: puhtus, ehtsus, lihtsus, radikaalsus, askeetlikkus, õhulisus, õrnus, kontsentreeritus, aegluubis tempo – pärl, mitte mammut–, suursugusus ja intiimsus, soojus, hubasus, rangus ja jõulisus üheaegselt.

Rahulikum lõpptulemus

Keskuse esmamulje üllatab. Võidutöö on madalam, läbipaistvam, õhulisem, kergem, rohkete avatud sisehoovidega, millest vupsavad välja säilitatud männid – mets majas efektiga lahendus. Idee õhulisus ja orgaanilisus oli žürii arvates võistlustööde seas kõige väärikam andmaks edasi Arvo Pärdi muusika vaimsust.

Valminud maja on teisenenud: see on asjalikum, klaasseina pindu on kärbitud, sisehoovide arvu vähendatud. Männid ei kasva enam majast läbi. Hoone fundeerimine ja maa-alused kommunikatsioonid muutsid põhjalikult pinnase niiskusrežiimi, mis välistas mändide kasvama jätmise. Mände asendab alusmetsa taimestik ja pilt pole üldse mitte halb. Katuse vorm ja mõju on jõulisem, fassaadile on lisandunud immutatud lehisest klaasseina pealne osa.

Muutuste kiuste on endiselt valdav klaas, alles on jäänud hoone läbipaistvus, koridorideta ruumijaotus, mets majas efekt aga asendunud lahendusega sammal majas. Kujutage korraks hoonet ette 5–10 aasta pärast: katus on kaetud okastega, osalt sammaldunud, maja on sulandunud loodusesse. Taeva poole sirutub sale vedrujas metallist torniskulptuur. Mets on võtnud hoone omaks.

Arhitektid on oma ideed säilitades materjali voolinud ning ratsionaalsete olude kiuste on põhjamaine materjal sellele allunud. Valminud on meistriteos. Arhitektide sõnul on tulemuseks metsa, muusika ja arhitektuuri dialoog. Plaanilahenduse geomeetrias tunneb ära nieto-sobejanoliku pentagonaalse mustri.

Autorite tahtel on keskuse südameks sisehoovi paigutatud pisike kabel, kogu hoone ankur. Lennukuse ja sideme kõrgemate, kaugemate tasanditega loob õhuline torn hoone kõrval.

Hispaania arhitektuuritava kohaselt on loodud ka siselahendus ja kujundatud ümbruskonna maastik. Arhitekt peab käsitlema ehitatud keskkonda tervikuna. Ainult nii saab autorite sõnul tagada lõpptulemuse vastavuse ideele.

Ja tulemus on keskus, mis on kõike muud kui tavamõistes hoone: seda iseloomustavad looklevad nurkadeta ruumid, sujuvad üleminekud, hubasus, mõtlikkus ja positiivsus. Ruum voolab nagu hea heliteos. Klaasseinad ja avatud sisehoovid, läikiv plekk-katus, muutuva läbimõõduga tundlikult paigutatud erinevalt helisevad metallpostid – justkui liiga lihtne ja juba mujal kogetud, aga ei. Ühest ruumiosast teise tuleb liikuda nagu metsas, kus peab arvestama puude ja põõsastega, siin aga viisnurksete sisehoovidega – siingi pole otse minek kõige otsem tee.

Vaimutoit on see, mis täidab meid keskuses pilgeni ning on mitmekäiguline – vastavalt vastuvõtuvõimele. Siit saame maastikulaksu, arhitektuurilaksu, kunsti- ja muusikalaksu ja, mis pole ju tähtsusetu, liikumisega koos terviselaksu. Me ei lähe lihtsalt keskusesse, me saabume sinna: pika tee peal antakse meile võimalus puhastuda, aeg maha võtta, juba ette nautima asuda. Kõik laksud kokku moodustavad kõrgkultuurilise emotsiooni. Ja – nagu hea, rahustava ruumikogemuse puhul tihti – vererõhk alaneb, adrenaliini tase langeb, hea kolesterool asendab halva.

Antimonumentaalne side loodusega

Arhitektuurimulje on ülimalt täiuslik: on kombatud piiri, kui lihtsa ja liigsest puhastatud esindushoone saab üldse teha. Võib öelda, et see metafüüsiline arhitektuur on sissejuhatus salapärasesse heliloomingu maailma. Arhitektuurikeele ja -mõtte valdamise kõrgeimat kutset omavad autorid on teinud siingi oma töö arhitektuuri kõrgtasemel.

Vaatajaga on manipuleeritud silmanähtavalt, kuid manipuleeritud hästi ja vaataja enda kasuks. Arhitektid on loonud antimonumentaalse rajatise, nende püüdlus on olnud vorm dematerialiseerida, teha füüsiline keha (sealhulgas ruumikasutaja oma) nii märkamatuks kui vähegi võimalik.

Hoone on kaarduv, voolav, ikka selleks, et vähendada visuaalselt hoone suurust. Domineeriv katus on kaetud lihtsa sileda reflekteeriva metalliga. Materjalide lihtsusega on omamoodi vastandutud tänapäeval levinud toretsevatele materjalidele ja tehnilisele arhitektuurikeelele.

Keskuse ümbruse rajad markeerivad ammu sisse tallatud kulgemisi: siin austatakse koha ajalugu ja väljakujunenud maastikku. Pearada viib külastajad keskuse peaukseni.

Tegelikult ei vii meid muidugi keegi kusagile. Me peame ise täie teadvusega selle tee läbi käima, mõttega, teadmisega, et kohe-kohe premeeritakse meid millegagi, mis paneb need sammumeetrid unustama. Astud vasakule, astud paremale, kulged rahulikult metsas ja jõuadki sihile.

Hoones on igas siseruumi osas ümbritsev loodus tajutav, kas siis läbi klaasseina või abstraktsemalt, tänu haljastatud sisehoovidele. Looduse totaalne kohalolek ühendabki meid mõtteliselt suure loojaga. Ja omaette olemiseks on ühes sisehoovis pisike kabel.

Klaasseinad, looduse valgumine siseruumi, pehmelt, sametiselt peegelduv valgus, külastajaid reflekteerivad-siduvad klaasitud sisehoovid, naturaalne puit, tundlikult paigutatud metallpostide rivi – kõik see on osa arhitektide dematerialiseerimise kontseptsioonist. Materjalide moodsusele vaatamata on kogumulje uuest majast inimlik, soe ja lihtne nagu vaikse muusikaga edasi antud aimdus, kus tunneme ära omaenda maised-kodused mõtted ja üminad, kuid mille kaunilt esitamiseks puudub oskus. Kõrgusse pürgiv torn paneb arhitektuurilahendusele punkti.

Tulemus on pärdilik.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: