Rumal lugu.

Me oleme Andrusega 30 aastat sõbrad. Kursavennad, kolleegid, niisama. On koos üle elatud palju raskeid hetki, aga ka väga palju lõbusaid.

Aga ma olen ainult pooltteist tema näidendit näinud. Pooltteist, sest tehniliselt ei olnud "Papagoide päevad" etendus. Andrus kutsus peaproovi ja, kuna ma ei teadnud, mis see on, muidugi läksin.

Tore oli, muide. Istud vaikselt omaette ja vaatad. Eriti tore, et vaheajal ei pea midagi tegema. Ei töllerdama, ei puhvetisse ronima, hea rahulik elamus. Kedagi pole ümberringi kah, keda ei tunneks juba vanadest aegadest.

No ja "Eesti matuse" sajas etendus kah nähtud. Järgneval banketil osaletud. Aga muidu – kõik ja selle pärast natuke imelik ja piinlik. Andrus on kutsunud küll... aga ma pugenud omal aal saadud teatrimürgituse taha. Nimelt vedas ema mind iga nädal teatrisse. Mis oli iseenesest tore, ma sain klassijuhataja tunnist kõrvale hiilitud.

Praegu, ütleme nii, et kui teater vastu tuleb, mina lähen üle tee. Igaks juhuks. Kusjuures, mõtlesin ükskord, miks teatrisse ei taha.

Vaheaja pärast. See on üks nüri 20 minutit või rohkem, kui ei oska midagi peale hakata. No käid õues suitsu tegemas, aga palju sa ikka kupid. Puhvetis on summ ja, ausalt, mis sealt ikka tahta. Kohv ajab mõtted kemmergule, tina panna pole justkui ilus, haise pärast eesistujale kuklasse, koogid teevad paksuks. Oh, seda virinat.

Räägiks ikka Andrusest, mis ma siin halan. Vähemalt olen ma nüüd portsu tema näidendeid läbi lugenud. Mida öelda – kui igal inimesel istub õla peal üks väike ingel, siis Andrusel istub neid seal terve parv. Jumps on sõpra õnnistanud imeliste annete ja ülima vaimukusega. Kes tuleks selle peale, et kolhoosis on kohutav jama, sest vanapaganal pole sissekirjutust. Köstri monotükk on küll vist kõige rajum... või siis kõige rohkem belletristika moodi... mulle jäi hinge, kuis kurikuulus lastepiinaja "Kevadest" oma versiooni esitab.

Aga muidugi satuti jälle jamasse. On olemas mingid lugemisnäidendid, mis on kas nii pikad või nii võimatute trikkidega, et ei annagi lavale panna. Muidu püüad lugedes tegevust ette kujutada, et kuis üks või teine tegelane kasvõi välja näeb. Ehk teed peas seda näitlejate värbamist, mõtled, kes võiks seda või toda mängida. Kus tulevadki kahtlused, sest niikuinii kujutled valesti ega tea kes keda tegelikult mängis.

Tekkis tahtmine Andrusele helistada, et laula nüüd ette, kes ja kus ja millal. Aga piinlik oli.

Rumal lugu.