"Ma enamasti ei teegi mitte midagi. Minu päevad mööduvad logeledes ja seal logelemise keskel on tunnike tööd. Tegelikult on seda häbi rääkida, sest see on televisiooni eetris ja inimesed, kes kodudes istuvad, on teinud läbi väsitava tööpäeva, ja siis tuleb üks tolgus ja räägib, et ta õieti tööd ei teegi," märkis "OP+-ile".

Ta märkis, et mingisugust painet tal ei teki sellega, et ta teinekord võtab omale liiga palju ülesandeid. "Ma saan kõik varem valmis ja siis mul ei ole jälle mitte midagi teha. Minu eesmärk ongi mitte midagi teha ja seetõttu tuleb töö ruttu valmis saada, et jälle pühenduda koeraga jalutamisele ja lõunauinakute tegemisele."

Kivirähk nentis, et ilma kirjutamiseta ta päris vastu ei peaks, kuna kirjutamine on ikkagi teatud sorti haigus. "Poed, raamatukogud ja inimeste kodud on raamatuid niigi paksult täis, et ega otseselt mingit vajadust ju juurde kirjutada ei ole. See ongi selline haigus. Mõte tuleb ja kirjutan ta valmis. Kui ta valmis on, siis sa tahaks teda ju avaldada ka, ja nii neid raamatuid muudkui tekib ja inimkond upub neisse."

Kivirähk andis "OP+-i" vaatajatele ka lugemissoovitused, märkides lisaks Gaétan Soucy teosele "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke", et tegelikult soovitab ta inimestel sobrada üldse omaenda raamaturiiulites.

"Näiteks mina hakkasin üle lugema oma keskkooliaegset suurt lemmikut Feuchtwangerit, mida ma polnud 20–30 aastat kättegi võtnud, aga kuidagi tekkis tunne, et huvitav oleks uuesti lugeda, et mis seal siis oli. Mulle õudselt meeldisid omal ajal paksud ajaloolised romaanid ja nii ma lugesingi uuesti läbi näiteks "Rebased viinamäel" ja eile just käisin ema juures ja tassisin koju "Goya" ja hakkasin kohe lugema."

Peale selle leidis Kivirähk ka enda jaoks riiulist uuesti krimiromaanid, Ellis Petersi "Ronk eesväravas".