Arvustus. "Monument" - kunstiteos, mis vaatab iseennast

Uus lavastus
Kinoteater ja Von Krahli Teater
"Monument"
Lavastaja: Priit Võigemast
Näitlejad: Mari Jürjens, Kait Kall, Markus Luik (Eesti Draamateater), Tõnis Niinemets, Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater).
Kunstnik: Kairi Mändla
Tõlkija ja dramaturg: Paavo Piik
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Helikujundaja: Veiko Tubin
Videokunstnik: Mikk-Mait Kivi (Von Krahli Teater)
Esietendus 20. oktoobril
Eesti teatrilavadel, vähemalt suuremates ja külastatumates teatrites, kipuvad korduvkasutatud klassikatekstid saama kõvasti rohkem tähelepanu kui kaasaegne näitekirjandus. Saksa dramaturgi Marius von Mayenburgi 2015. aastal kirjutatud "Stück Plastik" ehk maarjamaisem "Monument" mõjub seega kui sõõm värsket õhku, mille päevakajalisus peaks karjuma vaatajale näkku otse lavalt, mitte jääma kavateksti autori seostamisvõime pärusmaaks.
"Monumendi" keskmes on Euroopa pealtnäha mudelpere – heal järel vanemad Ulrike ja Michael 12aastase poja Vincentiga, keda mängivad vastavalt Evelin Võigemast, Tõnis Niinemets ja Kait Kall. Stseen-stseenilt asub vaataja ette teed leidma üks mõra, puudujääk, kibestumus ja neuroos teise järel. Von Mayenburg ei nõela mitte üksnes pere kui sellise sees toimuva keskmesse, vaid haukab neid ümbritseva enesekeskse ja mugava heaolumulli suunas.
Kaasaegse Euroopa ühiskondliku moraali küsimused, kodanliku eetika pealiskaudsus ja ajalikkus näikse olema von Mayenburgi meelisteemad. Tema sulest pärineb ju ka siingi nii kinolinadele kui korra "Talveöö unenäo" festivali raames teatrilaudadele jõudnud Kirill Serebrennikovi "Õpilase" tekst, mida algse pealkirjaga "Märter" mängitakse praegu Endlas. Kui tolle peategelase Veniamini juhendajaks saab piibel, siis "Monumendi" tegelastel ei õnnestu vaatamata katsetele seada pjedestaalile erinevaid esemelisi väärtusi saada tuge suurt millestki.
Heaoluühiskonna sära mahakraapimises ja eduka fassaadi taha peidetud neurooside alasti kiskumises pole iseenesest muidugi midagi uut ega originaalset – vaadake kasvõi ükskõik millist Michael Hanekese filmi. Erinevalt Austria meistri huumorivaesusest teevad Mayenburg ja lavastaja Priit Võigemast seda terava situatsioonikoomika kastmes. Tegelaste kiiksud omandavad kiirelt sedavõrd absurdseid mõõtmeid, et kisuvad korraga välja nii piinlikkustunde kui laia muige. Koomika ei luba ühiskonnakriitikal siiski päris üle valuläve küüne alla torgata ning sagedase jantlikkuse tõttu pole keeruline kujutada "Monumenti" ette mõne mööda Eestit rändava suvetuuri raames.
Erinevalt suvisest komejandist pretendeerib "Monument" siiski oluliselt enamale kui publiku ajutisele lõbustamisele. Rünnaku alla satuvad nii Ulrike ja Michaeli ängist, väljendamata soovidest ning kasvavast vastastikkusest jälestusest puretud suhted, suutmatus oma üsna omapäi jäetud pojale mingitki mõistlikku moraalset kompassi pakkuda, valge süü ja palju muud. Moodsa klassiühiskonna, keskeakriisi ja armastuseta suhete kõrval saab satiirist oma osa ka kaasaegne kunst läbi Markus Luige mängitud eneseimetlejast kunstniku Serge Haulupa, kelle isikliku assistendina Ulrike töötab.
Tegevustiku lähtepunktiks on aga hetk, mil pere juurde saabub Mari Jürjensi mängitud koduabiline Jessica Schmitt - oma vaikuse ja tagasihoidlikkusega justkui ainus tervemõistuslik tegelane ses psühholoogilise alandamise ringmängus. Kuigi temast räägitakse paiguti marypoppinslikult eleval toonil, järgneb pere kokkuliimimise asemel alanduste ja solvangute jada, kus Schmittist saab igaühe sihtmärk või väljund oma probleemipuntrale.
Von Mayenburgi tekst, mille on tõlkinud ja kohandanud Paavo Piik, on vaimukas ja terav, tagades "Monumendile" ladusa rütmi ja tiheduse, mis kahetunnise kestuse jooksul pikemat hingetõmbepausi ei anna. Võrdlemisi napp lavakujundus on ühelt poolt ebaspetsiifiline nagu mõnes Bergmani filmis, ent suunab seda enam tähelepanu karakteritele ja neid kujutavatele näitlejatele.
Eriti võimsa rolli teeb Evelin Võigemast, kes täidab Ulrikese pealaest jalatallani sisemusest välja pressiva, kohati vaevu kontrollitud ja kohati üle ääre pritsiva pettumuse, põlastuse, ängi ja segadusega. Ta võib käituda õelalt ja isekalt, kuid on samas ometi piisavalt inimlik ning mõistetav, et meelitada vaatajast välja kamaluga kaastunnet. Niinemetsa Michael on esitatud mõnevõrra karikatuursemalt nagu õigupoolest kõik kolm meestegelast. Võigemasti veenvuse kõrval jääb suhte meespool justkui mõistlikumaks ja rahulikumaks, teisalt ka pisut üheplaanilisemaks.
Samas pole kahtlemata tegemist kellegi soologa, sest enim mõjuvad "Monumendis" tegelaste tragikoomilised laupkokkupõrked. Eriti mitu ringi psühholoogilisi kihte jagub stseenidesse, kus Ulrike ja Jessica jagavad maid vannituppa vedelama jäänud raha või taas ringlusesse minevate riiete pärast, samuti Ulrike ja Michaeli sõnalahingud. Eraldi niidina jookseb sündmustikust läbi Vincenti omasoodu kujunev identiteet ning vanemate suutmatus omaenda stressikuhja alt pojaga inimlikul moel suhelda või suhestuda.
Allasurutud tunge, ootusi ja vajadusi on sedavõrd ohtralt, et veel üht filmivõrdlust kasutades tundub vahepeal, et "Monument" triivib sinnasamma, kus lõpetab Stanley Kubricki luigelauluks jäänud "Silmad pärani kinni". Tolles lausub Nicole Kidmani tegelane Tom Cruise'i mängitud abikaasale kogu eelneva üha jaburamaid suundi võtva tegevustiku lõpetuseks, et nad peaksid lihtsalt rohkem seksima.
Selle asemel lõpetab näidend üsna morbiidsel ja metatasandile rihtival rajal. Serge avastab end mõttelt luua "kunstiteos, mis vaatab iseennast" - panna näitlejad publiku ees etenduse tegelasi mängima ning jõudma sellesama mõtteni, et sama stsenaarium saaks lõputult korduda. Üheltpoolt on "Monumendi" tegevustik karikatuursuseni ülepaisutatud, samas äratuntav ja kohati ebamugavalt arginegi. Lõpplahendust võib võtta kindaheitena publikule, kuivõrd oskame me end ise kõrvalt näha ning neistsamadest ennast ja teisi hävitavatest ringmängudest välja astuda.
Toimetaja: Valner Valme