Arvustus. Kuradi Saar õhutab elevante ({{commentsTotal}})

Kuradi Saar
Kuradi Saar Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus plaat
Kuradi Saar

"Kuradi saar" (ise välja antud)

8/10

Sel aastal olen keskendunud täielikult välismaise muusika tarbimisele ja püüan kuulata nii palju ja nii eri stiilis uusi albumeid kui võimalik. See täielikult võõrsile keskendumine tekitas novembri esimesel päeval töö juures üsna piinliku olukorra, kui festivali Võnge korraldaja Tarmoga muusikast rääkima sattusime. Mul oli parasjagu laual hunnik plaate (jah, needsamad kettad, mida veel mõnda arvutisse on võimalik pista), ta võttis Kuradi Saare näppu ja küsis, mis see on? Järgnev vestlus oli midagi sellist:

Mina, teades enda meelest Tarmo muusikamaitset: "Ah, on üks Eesti värk. Sulle ei meeldiks."
Tarmo: "Mis Eesti värk?"
Mina: "Kuradi Saar."
Tarmo: "Muidugi tean, see on ju see elevantide uus eestikeelne variant."
Mina: "Kuidas, ah… Oota, misasja?"

Eriti ebamugav on tõik seetõttu, et Elephants From Neptune on olnud nende väljatuleku ajast peale üks mu Eesti lemmikbände. Nad on laval alati jätnud erakordselt energilise ja vaba tunde ning nende siseelu teadmata kumab sealt head omavahelist võsu-keemiat ning ma oleksin väga üllatunud, kui kuskilt imbuks uudis, et see rockipunt on pööranud tülli ja lõpetab tegevuse. Või mida iganes sinnapoole, nagu rockimeeste ja -naistega ikka vahel minna võib. See oleks kuidagi eriti veider. Ent kindlalt võib öelda, et viimase paari aasta looming oli varasemale liiga sarnase näoga. Nad on muidugi tasemel, aga üllatustevabad. Gaasiselt Neptuunilt tulnud elevandid vajasid hädasti õhku.

Enne Tarmoga vestlust olin "Kuradi Saart" paar korda kuulanud. Õnneks tundsin taustalugu teadmata nende kvaliteedi ära, muidu oleks ilmselt Valnerile saatnud vabandava kirja, et minu arvustaja- või mulle endale meeldivama nimega jutustajakarjäär on läbi.

Nii veidralt kui see ka kõlab, on Robert Linna päriselt muusik suure M-iga. Vingemaid vokaliste, keda meil siit pisikesest Eestist võtta. Igast tema liigutusest on näha nii elevantide kui Lexsoul Dancemachine'i esituses, et tüüp naudib lava ja mikrofoni sada protsenti. Muusikute pojana on see ilmselt lihtsalt veres. Kuigi ma pole Kuradi Saare kontserti veel kahjuks näinud, olen kindel, et sama kehtib ka nüüd. Vähemalt läbi albumifiltri on seda korralikult tunda.

Produtseerimise ja miksimisega on kõik kenasti. Vaeva on nähtud nii saundi kui efektidega. Asi toimib esimesest loost peale ja tõtt öelda on avalugu "Punane saar" mu selle albumi üks lemmikuid. Teine lemmik, ja tiinekate väljendeid kasutades, isegi kõige lemmikum on "Konflikt" - nii muusikalise kompositsiooni kui lüürika poolest. Sõnad on seatud vanade eestlaste ütlustest ja võtab mõne konfliktsema inimese olemuse kenasti kokku. Tundsin seal ennastki ära, aga ma pole kindel, kas see on halb või hea. Pigem hea. "Valel on kaunid jalad" on samuti tore sõnamäng. Kusjuures paljudes kontekstides olen isegi ammu mõelnud, et tihti polnud vanadel eestlastel ütluse osas "valel on lühikesed jalad" sugugi õigus. Sageli on valel just pikad ja ülimalt kaunid jalad. Vaadake elus ringi, veendute isegi.

"Vedel Vägi" tekitas omapäraseid tundeid. Mingil põhjusel jääb loo viis ja veidi tumedam vaib kummitama, samas võngub vokaal King Krule'i ja Marco Tasase piiril. On nagu äge küll, aga siis viskab natuke Marcot sisse, mis toob paratamatult silme ette pildi väänlevast solaariumpäevituse, kunstlõua ja viimseni treenitud kerega inimolendist, kes vormist väljas teismelisi ja nabani vajunud rindadega strippareid piitsaga hellitab. Ja no see pole just see pilt, mida muusikat kuulates silme ette manada tahaks. Segased tunded, peaks mainima. See on ka ainus lugu, mille vokaali kannab trummar Jon Mikiver.

Esile tõstaks veel lugusid "Vapustav maailm", millest singelgi välja antud (video ka, vaadake alt - toim.), ja "Eesti muld ja Eesti muda".

Ehk oodanuks albumi lisasse ka lugu "Helista Eesti Gaasile", aga võib-olla oleks see terviku rikkunud. Ja võib-olla oli see üldse selle jutustuse lõpetuseks lihtsalt üks väga halb nali. Sorry, reede õhtu, pikk nädal selja taga.

Lühikokkuvõte: õnnestunud ja värskendav album Eesti muusikamaailma ja pole ime, et Eesti parimad muusikud eesotsas Vaiko Eplikuga on neliku eestikeelset versiooni kõvasti kiitnud.   

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: