"Meistrite liiga" peategelased on näitlejad, kellel pikk teatrislepp. Kuidas sina oma elus teatri juurde jõudsid?

Vend käskis. Töötasin siis tema haljastusfirmas. Küllap ta vaatas, et aednikuna minust asja ei saa ja mõtles, et saadab teatrisse ära. Aga eks ma olin enne lavakooli minekut ka teatrilaadseid asju katsetanud. Igatahes sealt see pööre tuli.

Luule Komissarov ja Peeter Jürgens – Ugala vanameistrid – millised on sinu esimesed mälestused Luulest ja Peetrist?

Soojad nagu saiad hommikuses pagariäris. Tegelikult ma saan aru küll, et küsimuse mõte on, et millised rollid või kokkupuuted, aga Luule ja Peeter on kogu aeg minu elus olemas olnud. Sellest ajast, kui ma teatrit tean. Neile mõeldes tekib alati see algaja koolipoisi hirm. Esimese asjana tahaks autogrammi küsida. Kui neid laval vaadata, siis tekibki tunne, et seal on kogu minu teadliku teatri kogumus alles hoitud. Suu vajub lahti ja ei suudagi muud, kui neid imetleda ja armastada. Minu jaoks on nad ühes maailmas Aarne Üksküla, Volli Käro, Ines Aru, Aivar Tommingase, Hannes Kaljujärve, Andrus Vaariku ja Marika Vaarikuga. Jumal on loonud nad selleks, et inimestel oleks kedagi armastada.

"Meistrite liiga" protsess oli selline, et saite trupiliikmetega kokku ja sa palusid neil rääkida elust ja hetkedest ning selle pealt hakkasid näidendit kirjutama. Valminud tekst on igati põnev lugemine, sest tõesti ei saa aru, kus on kirjas päris lugu ja kus fantaasia. Kui palju sul oli valmis mõeldud enne, kui Luule ja Peetriga kohtusite? Kas sinu esmased mõtted muutusid või hoopis kinnistusid pärast sellist utuõhtut?

See jutuõhtu oli igati kummaline. Peeter oli endale kenasti süsteemi mõelnud, kuidas ja mis. Luule jälle kogu aeg itsitas ja rehmas käega, kes seda enam mäletab. Istusime Tanel Ingi juures köögis laua taga ja Andres Tabun oli ka. Ega sealt nüüd palju näidendisse ei jõudnudki – tegelikult on inimese eraelu ikkagi minu jaoks kaunis püha. Sellepärast ei maksa arvata, et nad mängivad iseendid. Kindlasti ei mängi. Ma lihtsalt mõtlesin, et mul oleks huvitav vaadata, kuidas nad oleksid sellised tegelased, selliste probleemidega.

Osad kirjanikud räägivad, et nemad ei kirjuta enne silpigi, kui inspiratsioon peale tuleb. Ja siis kirjutavad nädalaga kogu materjali valmis. Teised hoiavad kindlat distsipliini ja kirjutavad iga päev kindla jupi. Mis tüüpi kirjanik sina oled? Milline näiteks näeb välja sinu nn tavaline tööpäev?

Kirjutan ikka rohkem kella peale. Hommikul varakult 3–5 tundi, enne lapse ärkamist. Sellel hetkel, mil tean täpselt, mis edasi saab, lõpetan ära. Päeval oma toimetusi tehes vaikselt mõtlen edasi, mis ja kuidas. Järgmisel hommikul on siis hea minna puhanult ja värskelt. Kärbin, kustutan ja toimetan päris palju, aga seda enamasti korra nädalas, kui kirjutamiseks käsi ei tõuse. Aastas on ikka väga vähe neid hommikuid, kui mitte midagi ei kirjuta, aga siis on ka päev läbi selline kurjategija tunne.

Kuigi kõigis sinu näidendites on sooja huumorit, siis "Meistrite liiga" on vist esimene päris klassikaline komöödia? Kas tahtmine komöödiat kirjutada oli sinus endas olemas või tingisid sellise žanrivaliku antud olud ja näitlejad?

Kunagi oli mul selline süsteem, et "aja vaataja naerma ja siis pane ta mõtlema selle üle, mille üle ta naeris". Nüüd ma lahmin rohkem kõhutunde pealt. Kahjuks tekivad ikkagi mingid stambid. "Meistrite liiga" puhul võtsin komöödiate meistri Ray Cooney ette ja uurisin teda natuke, et saaks ka koomilise situatsiooni selgeks. Aga koomiline situatsioon pole tegelikult midagi muud kui matemaatika. Pane üks tegelane võimalikult rumalasse olukorda ja siis peab sisse tulema tegelane, kes kindlasti on sinna olukorda kõige vähem oodatud. Ja kindlasti peab see tegelane tulema sisse kõige ebasobivamal hetkel. Kõik muu on juba suhete, karakterite ja konfliktide küsimus. Ma armastan küll briti huumorit, aga ise tahaks kirjutada rohkem inimlikku soojust. Ega ma polegi mingi naljamees tegelikult. Ma olen rohkem selline muheluse kirjutaja.

Räägime spordist ka. Mulle on jäänud mulje, et sporditegemine ja spordile kaasa elamine ei ole sulle üldse võõrad. Kas ja millises trennis sa lapsena käisid? Milline on sinu suhe sporti? Mõistad sa Luule tegelaskuju Marta Noormetsa spordifanaatlust?

Lapsena ma vihkasin sporti. Kehkatunnid olid ikka täielik surm. Eriti vihkasin suusatamist. Hulga mõnusam oli suusatundidest poppi teha ja hoopis raamatuid lugeda. Aga mingil ajal hakkasin jooksmist harrastama. Lavakoolis käies sai läbi Hirvepargi mõnusa ringi teha ja lõpus Patkuli treppidest üles spurtida. Nüüd armastan kirglikult korvpalli vaadata. Selles suhtes on see Luule ja Marta Noormetsa kirg jalgpalli vastu väga tuttav. See tunne, mis tekib mõnel suurvõistlusel – see on vast midagi sellist nagu antiikteater või Shakespeare'i Globe omal ajal. Emotsioon, mida tajud koos suure hulga inimestega ja siis see võimendub.

Jalgpall või korvpall? Kumba eelistad? Või hoopis pinks? Oled pigem meeskonnamängija või individualist?

Korvpall iga kell. Korvpall on hümn liikumisele tervikuna. See on kehalise mõtlemise ilu. Kuidas üldse on füüsisega võimalik mõelda? Kuidas õpetada oma keha mõtlema? Aga mõned suudavad. Lisaks muidugi mängu ülesehitus – iga kord erinev. Üks korvpallimäng on iga kell õpetlikum ja mõtlemapanevam kui mõne professori loeng kompositsioonist. Ise peab muidugi ka vaeva nägema. Reeglid tuleb selgeks õppida – aga pärast seda on elamus garanteeritud. Ise olen kahjuks selline omaette pusija. Pinks on see, mida mängisin ühe hea võitluskaaslasega Rakveres hommikuti üsna regulaarselt, aga ma ei suutnud teda kunagi võita ja siis meil jäi auk sisse. Nüüd võtan hoogu, et saaks natuke seljalihast pingule tõmmata. Aga seda rohkem valude pärast. Inimese selg on ikka Jumalal väga valesti üles ehitatud. Aga see on ka mõistetav – ta polnud siis ju korvpalli veel näinud!

Sinu kui tugitooli- ja tribüünisportlase eredamad mälestused?

Vaieldamatult Žalgirise mäng CSKA-ga Kaunases. 15 000 vaatajat. Kõik üleni rohelises. Roheline on mu tütre lemmikvärv. De Colo, Milaknis, Davis, Jankunas. Kõik on sinust 10–20 meetri kaugusel. Puhas joovastus, mida sa koos tuhandetega jagad. Pidevalt läks silm märjaks. Mängu pidin pärast telekast üle vaatama. Nagu laulupidu!

Räägime lavastajast ka. Tanel Ingist. Ütlesid, et küll on hea, kui lavastajal on julgust kärpida su kirjutatud teksti. Kas kahju pole, kui lavastaja võtab su töö ja lõhub selle laiali?

Tanel on kärpimise koha pealt nagu issanda ingel. Ta ei kõhkle, on täpne ja julge. Ja sealjuures on temaga nii kerge suhelda. Seriaali kirjutamine rikub natuke kirjanikku, mis on ka minuga juhtunud. Tekst hakkab loksuma ja kirjutan natuke liiga palju üle. Selles segaduses on nii raske üksi otsuseid teha. Tanelil on see tasakaal teksti toimetamisel suurepärane. Lisaks on ta ka inimesena nii minu maailma mees. Ja kahju ei saa ju olla. Tahad ju kogu hingest, et kõik saaks teravam, täpsem ja ei veniks. Aga ise ei oska enamasti.

Ühe kuulsa näitekirjaniku kohta räägitakse nalja, et ta oli läinud oma näidendi esietendusele ja kui trupp pärast tagasisidet küsis, olla näitekirjanik vastanud: "Ei, väga tore oli. Väga meeldis. Eriti meeldis mulle, kui ma kolmandas vaatuses lõpuks ühte enda kirjutatud lauset ka kuulsin." Kuidas sul sellega on? Mis tunne on näitekirjanikuna saali minna ja näha, et sinu tekstist on tehtud lavastus? Kas jälgid pigem laval toimuvat või publiku reaktsioone?

Näidend on ikka vahend lavastuseks. Ta on pooltoode. Valmis saab ta läbi lavastaja ja näitlejate. Mõnikord on kahju, et mõni enda jaoks kirjutatud osa jääb välja mängimata, aga samas enamasti annab trupp koos lavastajaga sinna alati nii suure panuse juurde, et see ületab selle väikese kahetsuse. Mõnikord tekib endal siiski pärast saalist väljumist tunne, et näed – Lennuk – jälle sa ei saanud hakkama. Jälgimise koha pealt – natuke püüan laval toimuvat vaadata läbi mõne saalis istuva enda jaoks olulise tuttava või kolleegi pilgu. Siis paistavad vead kohe välja. Ja järgmisel korral püüan neid vältida.

Võib öelda, et sa oled üks Eesti produktiivsemaid näitekirjanikke. Sa oled kirjutanud üle 50 lavateksti, neist suur osa originaalnäidendid. Kas sul endal nende tekstide hulgas ka lemmikuid on? Nimeta, palun? Aga maailma dramaturgiast? Kas on mõni näidend, mida lugedes oled tundnud, et "pagan, selle teksti oleks tahtnud küll ise kirjutada"?

Olen jah liiga produktiivne. (naerab) Aga ma luban, et püüan end parandada ja tagasi tõmmata. Natuke hakkan ise ka ennast ära tüütama juba. Omad lemmikud on kindlasti "Boob teab", "Ükskord Eestimaal" triloogia, "Pärast surma Jendalis", "Vargamäe unistaja" ja "Vargamäe varjus", "Tappa laulurästast" dramatiseering, "Igavene kapten", "Minu tänav", "Kadunud kindapood". Ikka kolmandik kirjutatust tegelikult meeldib ka endale.

Maailmast – Kivirähki "Eesti matus", Kivastiku "Õnne, Leena!", Tätte "Palju õnne argipäevaks", Anouilh "Becket ehk Jumala au", Albee "Kes kardab Virginia Woolfi", Wassermani "Lendas üle käopesa", Williams "Orpheus laskub allilma", McDonagh "Padjamees", Steinbeck "Hiirtest ja inimestest", O'Neill "Pikk päevatee kaob öösse".

"Meistrite liiga" esietenduse eel annate koos näitleja Imre Õunapuuga Ugala teatris kontserdi. See pole midagi tavapärast, vaid sinu jaoks suisa eneseületus. Mis paneb sind selliseid väljakutseid vastu võtma?

Antud juhul on põhjus Imre. Mul on elus vedanud. Pärast oma sõbra ja võitluskaaslase Ugalale "kaotamist", pean siin silmas Heigo Tederit, olen lõpuks Rakverega natuke kohanenud ja leidnud endale Imre ja Tarmo Tagametsa. Läbi nende veel teisigi toredaid inimesi. Imrega mängisime ükskord bowling'ut ja kuulsin ta kontserdist. Puhtalt edevusest ütlesin talle, et tahad soojendajat? Imre mõni aeg hiljem tahtiski. Nüüd oleme paar korda koos midagi teinud. Aga Imre on ikka hoopis teisel tasemel. Eks ma käingi sellepärast temaga kaasas, et kuna mulle pööraselt meeldib tema laul ja looming, siis tahaks, et teised ka saaks aru, kui hea see on. Ma siis teen paar kohmakat lugu ja näitan, kui halvasti on võimalik laulda, et inimestel tekiks ikka võrdlus ja arusaam, kui hea on Imre. Ja ma teen seda rõõmuga, sest Imre on pagana hea.

Liis Aedmaa on Ugala teatri dramaturg.