Sinu muusika on samal ajal nii avangardne jazz kui ka moderne tantsumuusika, sellist kombinatsiooni kohtab väga harva. Millised on sinu muusikalised juured?

Minu muusikaline taust tuleneb paljuski vanemate muusikamaitsest. Isa oli punkar ja ema hipi, seega kokku tuli hea segu pungist, dub'ist, popist ja elektroonilisest muusikast isa poolt ning jazzist, psühhedeeliast ja folgist ema poolt.

Minu enda avastused said alguse hip-hopi ja rockiga, kust liikusin edasi funk'i, soul'i ja jazzi juurde. Pärast seda keskendusin rohkem elektroonikale ja klubimuusikale, alustasin Saksa technoga ja kui kolisin Londonisse, kuulasin Briti bassimuusikat. Laiemalt on mind alati tõmmanud rütmid, sõltumata sellest, millise muusikaga on tegemist.

Kirjelda oma esimesi eksperimente saksofoniga. Viis, kuidas sa saksofoni mängid, ei sarnane millegagi, mida ma varem kuulnud olen.

Alustasin saksofoni mängimist teismelisena lihtsalt selleks, et mul oleks mingi instrument, mille abil muusikat õppida. Ma tegin jazzieksami ja jätsin saksofoni mitmeks aastaks kõrvale, sest kuigi mulle meeldis improvisatsiooniline pool, siis vihkasin õppimist ja eksamiformaate, mis tapsid minu armastuse selle pilli vastu.

Pärast seda keskendusin rohkem elektroonilisele produktsioonile, ehitades poplugusid klubimuusika reeglite järgi, aga mind tüütas selle protsessi steriilsus, mistõttu katsetasin jämmimist koos teise saksofonimängijaga. Ma võtsin need muusikalised fragmendid, mis selle sessiooni käigus salvestasime, ja tegelesin nendega kodus edasi. Kahe tunniga oli mul käes umbes pool debüütalbumi "The Purge" materjalist.

Uus meetod andis mulle võimaluse luua tekstuure ja muusikalisi kilde koheselt, kasutades selleks nii rikkalikku muusikainstrumenti nagu saksofon, tänu millele polnud vaja ka põhjalikku helitöötlust. Mõistsin, et minu sõrmede ja suu abil on kõik võimalik.

Kuigi ma olen teismelisena veidi muusikat õppinud, siis minu tehnika on pigem treenimata, ma keskendun täpsuse asemel konkreetsetele helidele, tekstuuridele ja energiale.

Kuidas sa selle kõlapildini jõudsid? Kas olid mingid eeskujud, keda jäljendasid?

Jäljendamine on ilmselt kõige hullem asi, mida üks loominguline inimene teha saab, sest siis asendad eksperimenteerimise lihtsalt kordusega, ükskõik kui alateadlik see ka poleks. Tähtis on lubada teatud mõjutusi teistel artistidelt, näha nende tugevaid külgi, kuid kedagi ei tohi tõsta iidoli staatusesse. Enda stiilini jõutakse läbi raske töö ja enesekindluse, minu stiil näiteks on alati muutumises, kuid mingid teatud jõujooned on kujunenud välja läbi improvisatsiooni.

See, et ka minu kontserdid on improviseeritud, hoiab kogu protsessi enda jaoks huvitavana ning ka kuulajad saavad täiesti unikaalse elamuse.

Kuidas sündis album "Monuments"? Minu arvates on see üks põnevamaid muusikalisi teoseid viimastest aastatest.

See on suur kompliment ja ma olen meelitatud. "The Purge" oli minu saksofonimängu loominguliseks aluseks ja plaadi "Monuments" peal lihvisin seda ja katsetasin veelgi enam. Samuti pakkusid mulle siis huvi pikemad lood, mis nõuavad kuulajalt rohkem tähelepanu.

"Monuments" peal tuleb välja ka sama idee, mida ma üritan anda edasi oma kontsertidel: lugudel tuleb lasta moonduda ja üha uusi külgi näidata, kuid säilima peab emotsionaalne fookus.

Kuidas reageerivad inimesed sinu muusikale klubides? Võib olla päris huvitav, kui keegi proovib tantsida sinu muusika järgi, sest rütmide loomise asemel tegeled sa rohkem nende lõhkumisega.

Ma olen mänginud klubilavadel, aga väga harva klubikontekstis, kuigi see on midagi sellist, mida olen alati tahtnud proovida. Need kontserdid, kus publik seisab püsti, muutuvad luupide abil väga rütmikaks ja klubilikuks. Tihti ma tunnen, et ehitangi intensiivsust sarnaselt klubimuusikaga ning inimesed tõepoolest tantsivad minu muusika järgi, see tekitab hea tunde.

Samas sul on õigus, ma lõhun pidevalt neid tantsulisi motiive ja ehitan uusi asemele.

Kuidas kulges koostöö produtsent Joy Orbisoniga?

Koostöö temaga oli täiesti erinev kõigist varasematest, mida olin teinud, sest kui minu muusika tõukub improvisatsioonidest, siis klubimuusika on väga komponeeritud ja metoodiline. Joy Orbisonil pöörab suurt tähelepanu detailidele, teda huvitavad just need küljed produktsiooni ja kompositsooni juures, mille peale mina närvi lähen.

Hetkel teen klubimuusika raames koostööd produtsendiga JAY, kes on osa technokambast SIREN. Loodetavasti avaneb tulevikus võimalus töötavad veel paljude produtsentidega.

Kes on hetkel sinu lemmikartistid?

Palju on põnevat muusikat, aga minu lemmikud on Silver Waves, Alis, Sofheso, Zoë Mc Pherson, Coby Sey, Shiva Feshareki ja Alpha Maid. Palju kuulan ka James Ferraro loomingut.

Uuel albumil "Assimilation" oli sinu eesmärgiks tõsta esile koostööformaati, sa segasid oma muusikalise visiooni teiste artistide käekirjaga. Kas selline meetod oli sooloalbumite kõrval keeruline?

Tegelikult on duoformaat isegi lihtsam, sest teise inimese energia on stuudios väga inspireeriv. Sarnane tõusude ja mõõnade ning muusikalise moondumise olukord, mis tekib koostööde puhul, on väga iseloomulik ka minu soolomaterjalile. Ühtlasi tahtsin ma uuel plaadil arendada helipaletti, lisades sinna vokaale ja rütmipille.

Kuhu asetub sinu looming eksperimentaalse muusika skeenes?

Ma ei ole kõige õigem inimene sellele vastama. Minu meeskond on Londonis, aga ma ei taha end siduda mingi žanri ega skeenega. Muusika räägib iseenda eest ning ma tahan inimesi oma loominguga proovile panna ning üllatada.

Kuula Ben Vince'i albumit "Assimilation":