Ilmar Raag: suurte projektide aeg võib Eestis möödas olla ({{commentsTotal}})

Rail Balticu vastane meeleavaldus riigikogu ees.
Rail Balticu vastane meeleavaldus riigikogu ees. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Raag: "Enne Rail Balticut ei tehtud pea kümme aastat midagi. Puudub selge arusaam suurte protsesside rutiinist, neid ei osata ühiskonna tasemel juhtida."

Novembri alguses toimunud Tartu planeerimiskonverentsi üks peaesineja oli režissöör ja stsenarist, praegune Tartu ülikooli vabade kunstide professor Ilmar Raag, kes on töötanud ka valitsuse kommunikatsioonibüroo psühholoogilise kaitse nõunikuna. Planeerimise alal peab ta ennast võhikuks, kuid räägib planeerimisprojektidest strateegilise kommunikatsiooni vaatepunktist.

Olulised planeeringud, näiteks Rail Baltic või puidurafineerimistehas on lõpuks ikkagi jõudnud vastandumiseni: riik vs. rahvas. Miks see nii on?

Riik on nende näidete puhul pigem ohver. Est-For Invest pole riik. Ka Rail Baltic pole ju üdini riigi projekt. Riik on lihtsalt näinud huvide kattuvust ja otsustanud, et seda projekti soositakse.

Ühiskond on killustunud. Niipea kui tekib vastandumise võimalus, siis ratsionaalne arutelu lõpeb. Sellel, mis sõnu kasutatakse, pole vastandumise hetkel mingit tähtsust. Info jõuab muutumatul kujul hierarhias edasi umbes poolteist astet: kui juht tahab midagi alluvatele seletada ja ütleb seda keskastme juhtidele, siis ta võib kindel olla, et sealt jõuab teave osakonna juhtideni moonutatult ja päris alla jõudes pole see enam kindlasti sama, mis üleval mõeldi. Samamoodi levib info ka alt üles. Alt tulevad eri huvigruppide sõnumid, mille puhul on väga raske aru saada, kus see ühisosa on. Konfliktiohu tekkimisel on pea võimatu arutelu lahendada diskussiooniga. Selle lahendab huvigrupp, kellel on võim.

Kellel on Eestis võim? Riigil pole kindlasti absoluutset võimu. Kodanikkond on ülekaalukalt tugevam. Olen poolteist aastat riigikantseleis töötanud ja ka selles asutuses vaadatakse arve. Otsuste läbisurumine toimub väga kitsastes kohtades, silotornides, kus inimesed ei esinda riiki, vaid ametkonda, millel puudub otsene demokraatia surve. Poliitikud arvestavad vägagi tagasisidet: nad käituvad, nagu ühiskond neile ütleb, tihti halvasti ja valesti. Väheseid erandeid on alkoholiaktsiis, mis oli juba ette teadaolevalt ebapopulaarne masside hulgas.

Ilmar Raag: "Suurema demokraatia puhul jääbki palju tegemata. Leitakse, et parem on tüliga mitte edasi minna, kuni lahendus on kõigile selge."

Ilmar Saabas / Ekspress Meedia / Scanpix

Üldiselt ebapopulaarseid otsuseid küll arutatakse, aga ei otsustata. Riigi puhul tuleb muidugi eristada poliitikuid ja kõrgemaid ametnikke, kelle arvates poliitikud on tihti ebakompetentsed ega saa millestki aru. Kõrged ametnikud valdavadki kõige rohkem informatsiooni. Riik on ka õpetajad, politseinikud ja ametnikud, kes n-ö põllul töötavad. Neil kõigil on oma arusaam. Kui ütleme riik, siis tuleb eristada, millist gruppi tegelikult silmas peame.

Metsadebatis esindavad riiki keskkonnaministeerium ja RMK. Arutletud on kaua ja tuliselt, kuid leppimist ja kõiki rahuldavat tulemust ei ole ilmselt loota. Kelle käes on siin võim konflikt lahendada?

Probleem on võõrandumine. Räägitakse, et protsess toimub ühtede põhimõtete järgi, kuid tegelikud põhimõtted võivad olla midagi muud. Metsa tervishoidu silmas pidades on raiuda vaja ja vastutustundlik metsamees teeb seda niikuinii. Mis on mõistlik piir? See ongi vaidluse teema, kus grupid põrkuvad. Riigil pole ju huvi kõik metsad maha võtta. Riigi huvi on leida parim lahendus eri eksperdiarvamuste valguses. Praegu on ühel vaidluse osalisel ühed argumendid, teisel teised. Väga raske on anda nõu, keda kuulata.

Võidab siis see, kes argumenteerib selgemalt või karjub kõvemini?

Väga palju otsuseid langetatakse tarbijakäitumise põhjal. Poliitikas vaadatakse avaliku arvamuse uuringuid päris palju. Nii võib öelda tõesti, et kõvasti karjumine on mõne aja jooksul üsna tõhus. Juba Abraham Lincoln teadis, et lühiajaliselt on võimalik teatud osa elanikkonnast lollitada, kuid kogu rahvast ei saa kogu aeg lollitada. Infomullid püsivad piiratud aja. Propaganda ei ole universaalne ja seda ei pea kartma. Propaganda oht on see, et kriitiliseks hetkeks suudetakse mobiliseerida ühiskonna meeleolu ja otsus tehakse ära, kuid see ei tähenda, et jäädakse kauaks seda usku. Meenutame Nõukogude Liitu. 70 aasta vältel kontrollis riik meediat, loomingut, rahva käitumist tänaval ja kodus. Sellest hoolimata arvasid inimesed 1980. aastate lõpus, et tahavad teistsugust riiki. Järelikult meediamasin ei töötanud. Riik ei peaks arvama, et suudab oma rahva ajusid pesta.

Kuidas siis teha tarku otsuseid ja mitte teha vigu, mida teised on juba teinud?

Vigu pole võimalik vältida, eriti nii suurte küsimuste puhul nagu riigi areng, kus mõjureid on väga palju, ka selliseid, mida praegu isegi ette ei oska kujutada. Me saame vähendada riskide tõenäosust. Kui on tekkinud vastandumine, emotsionaalne tõrge, siis pole võimalik teist poolt ära veenda. Kui juttu ei suudeta viia kas või korraks kõrvale, et leida ühisosa, siis kompromissi ei saavutata. Vältida tuleks seda, mis meid lahutab ja enam rääkida sellest, mis meid ühendab.

Kui mõtleme sellele, kuidas Haussmann Pariisi planeeris, siis võib küüniliselt tõdeda, et suuri otsuseid saab kergemini langetada siis, kui on vähem demokraatiat. Suurema demokraatia puhul jääbki palju tegemata. Leitakse, et parem on tüliga mitte edasi minna, kuni lahendus on kõigile selge. Ma kardan, et mõnda otsust ongi võimatu langetada.

Kuidas toetab strateegiline kommunikatsioon suurte otsuste vastuvõtmist?

Konflikti vältida polegi võimalik. Kodanikuühiskond, kes on nüüdseks tunnetanud oma võimu, koosneb eri huvidega väiksematest ja suurematest gruppidest. Need grupid on pidevas vastandumises ja väga paljud neist otsivad riigilt tuge. Meil on suuri projekte vähe ja me ei oska ühe projekti kogemust järgmisse üle kanda. Enne Rail Balticut ei tehtud pea kümme aastat midagi. Inimestel pole selget arusaamist suurte protsesside rutiinist, et osata neid juhtida ühiskonna tasemel. Puidurafineerimistehase eriplaneeringu vastuseis on kaudselt seotud väljasuremise ja ohu narratiiviga, mis on Eestis pidevalt esil. Iga projekt, kus võib olla riske, muutub sellises ohutajus alati osaks üldisest mandumise narratiivist. Oleme aru saanud, et eestlaste rahvaarv väheneb, sellest tulenevad kõik süngemad prognoosid. Tekib kramplik tahe veel midagi päästa, ehk saame päästa looduse.

Räägitakse ju ka sellest, et suured projektid elavdavad majandust, loovad töökohti, viivad elu edasi.

Teine, Nõukogude ajast pärit põhinarratiiv on migratsiooniga seotud trauma: põlisrahvas ei suutnud sisserännet kuidagi kontrollida. Kaudselt sellest tulenevad ka praeguse rändepoliitika otsused. See, et meilt on riik ükskord ära võetud, on tekitanud krampliku tunde, et kujutlus Eesti riigist ei tohi muutuda, ehkki ajalugu ütleb, et see toimub igal juhul. Kindlasti muutub riik ka edaspidi, nii nagu see eesti keelgi, mida praegu räägime, erineb sellest, mida sada aastat tagasi räägiti. Demograafia ja majanduse nähtav areng, mida me justkui kontrollida ei suuda, loob tunde, et oleme ühe faasi lõpus. Milline on uus Eesti stabiilsus, seda ma veel ei tea. Tean ainult, et see tuleb paratamatult. Aga seni, kuni kindlust tuleviku suhtes ei ole, on uute projektidega alustada raske.

Artikkel ilmus 16. novembri Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: