"Rahvusraamatukogu ei saanud 1993. aastal valmis. Ta pole tänasenigi veel valmis. Puudu on näiteks majaga seonduv, selle taga olev amfiteater, mis rikastaks Tallinna linna ja loomulikult raamatukogu ennast ja tema tegevusi," rääkis Eenmaa "Terevisioonile".

Eesti rahvusraamatukogu on riigiraamatukogu [Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse 1918. aastal asutatud raamatukogu, mida said kasutada ainult riigikogu liikmed] järglane, mille ehitamise mõte tekkis esimest korda 1939. aastal.

"Eskiisprojektki oli valmis ja see pidi tulema siia samasse kohta [kus rahvusraamatukogu]. Mitte täpselt samasse, vaid sinna, kus see sõdurpoiss [pronkssõdur, mis sealt 2007. aastal ära viidi – toim] seisis aastakümneid."

Pärast seda on neid projekte ja kohti olnud lugematu arv, märkis Eenmaa, kes oli rahvusraamatukogu direktor aastatel 1984–1997. "Ei sobinud Tartu maantee ega mitmed teised kohad, ja kui lõpuks selgus, et me võiks tulla Tõnismäele, siis tuli kõike otsast peale alustada. Projektigi polnud ju tegelikult selle koha jaoks."

Ta lisas, et tegelikkuses toimuski projekteerimine, pärast ehitamine, ettevalmistamine, kontseptsiooni täiustamine kõik üheaegselt. "[Ehitamise] lõpp sattus aega, kus kõik oli muutunud – riigivõim, riigipiirid ja loomulikult raha," nimetas Eenmaa.

"Kõigega tuli jälle otsast peale hakata, sest ma tean, et kui sel majal katust veel peal ei olnud – mis oli ka tükk aega – olid mõtted, et kui palju maksab selle lammutamine. Isegi niisugused mõtted ja võimalused kanti valitsusele ette. Nii et tegelikult see maja saamine oli ülimalt raske, aga lõpetamine oli veelgi hullem."

Eenmaa märkis, et rahvusraamatukoguks saadi inspiratsiooni Ameerika Kongressi raamatukogust.

"Kuna ma olin hakanud käima meie rahvusvahelise organisatsiooni INFLA koosolekutel, seal tõusnud juba INFLA funktsionääriks parlamendiraamatukogude osas, siis tegelikult see suur eeskuju tuli Ameerika kongressi raamatukogult, mis kätkeb endas nii parlamendi- kui ka rahvusraamatukogu."

Kuivõrd Eesti ei olnud suuruselt Ameerikaga võrreldav ja rahvusraamatukogu samasuguses mastaabis vaja ei olnud, töötas Eenmaa meeskonnaga välja oma lähenemise. "Ma ise peangi enda ja selle meeskonna, kellega koos me seda kõike lõime, kõige suuremaks pooleks just seda täiesti uue institutsiooni loomist Eestis – rahvusraamatukogu parlamendiraamatukogu ülesannetes.

Eenmaa märkis, et rahvusraamatukogu kõige suurem osa on mälu. "Eesti mälu säilitamine. See käib selle majaga kaasas läbi aegade, nii kaua kui on Eesti riik."

Eenmaa ütles, et tema käib rahvusraamatukogus päris tihti ja tal on alati hea meel ka sinna minna. "Mul on alati hea meel tõdeda, kui midagi on edasi läinud, kui midagi on paremaks muutunud ja seda on nende aegade jooksul, mis ma siit juba ära olen olnud, väga hea meel näha." Ta lisas, et uuenduste juures on kõige tähtsam ikkagi inimene.