"Muusika ei pea olema alati kõrvadele. See ei pea olema ka visuaalselt midagi ilusat, sest ilus pillihääl võib tulla ka väga koleda inimese seest," märkis Faust ja lisas, et inimene on teda alati huvitanud.

"Inimese hingamine ja inimese tegevused. Üks nendest asjadest on muidugi liikumine, ja ma olen tähele pannud, et mängimisel on tempo. Kõik saavad sellest aru. Aga ma olen uurinud väga palju ka pulssi, et kui ma mängin soolot, mis mu pulss on. Mul on tegelikult sportlase pulss. See on sport. Seal on igasuguseid muid asju ka – see on ajalugu, see on traditsioonid, see on kõik. Aga eelkõige on see armastus."

Faust on saksofonist, aga enda sõnul veel palju muid asju. Saksofoni ta ühe või teise soo pilliks ei peaks, aga tõdes, et ta on viimasel ajal hakanud kahtlema, kas tal endalgi sugu on. "Igasuguseid uusi teooriaid on tulnud ja ma leian end päris mugavalt nende teooriate taustal. Ma ei pea samastama end ei mehe ega naisena. Ma olen üks inimene. Ma olen väliselt naine, aga minu pealisülesanne maailmas ei ole seotud nende sugudega."

Kahelnud on ta aeg-ajalt ka loomise vajaduses. "Ma siiamaani mõtlen, et mulle sobiks olla parkimiskontrolör. Mulle sobiks töötada mupos. Ma olen see õigluse tagaajaja. Konflikti ma ei pelga ja ülbed rikkad kindlasti saaksid mu käest korralikult," kirjeldas ta. "Kodus oleks ma ilmselt väga hea inimene, sest saaks kogu oma agressiivsuse välja elada. Hästi sarnane muusikale – kodus olen ma rahulik inimene, laval mitte väga. Aga need on väga sarnased. Ma olen põhimõtteliselt parkimiskontrolör."

Faust leiab, et muusika ei tunne piire ega sugu. "Muusika on üks nendest kõige huvitavamatest kunstiliikidest, mis ei jää. Ta jääb ainult sellesse ühte hetke. Seepärast olen ma valinud ka improvisatsiooni. See on kõige segasem ja kõige mittejäävam kunstiliik." Ta lisas, et on ka väga kannatamatu inimene. "Ma ei suuda kogu aeg ühte asja teha. Mul on alati võimalus seda asja muuta ja võtta hoopis teise suuna, sest kui sa improviseerid, siis peab tegelikult sulle ju bänd järele tulema või vastupidi."

Ta tõdes, et on aeg-ajalt mõelnud, et aitab küll pillimängust. "Reisimine on kõige raskem asi selle juures. Ma ikka tõeliselt vihkan reisimist. See, et sa teed selle kompromissi, et sa istud lennukisse iga hommiku ja oled teises riigis ei ole minu jaoks mõnus, aga see kaalub kohe üles, kui sa oled lava peal. Lava on oluline."

Faust märkis, et ta on väga palju kenasid ja mittekenasid inimesi ühes isiksuses, mistõttu tal õnnestubki teha muusikat nii pungiliku bändiga Shitney Spears, 14-liikmelise bigbändiga kui ka kirjutada teoseid näiteks orelile.

"See ei tähenda ilmtingimata skisofreeniat, aga võib-olla keegi paneb ka mingisuguse diagnoosi. Ma arvan, et meil kõigil on hästi palju erinevaid nägusid. See on vaheldus ikkagi. Iga asi, mis ma teen, on mulle ju oluline. Ma ei ole neid erinevaid žanre valinud selleks, et tahaks ennast igale poole toppida. Iga muusik on edev, aga kui sa tegeled sellise asjaga nagu punk-impro ja avangardsete stiilidega, siis see ei ole ju ilmtingimata edevusega seotud. See on seotud sellega, et mul tõesti on vaja ennast väljendada sealtkohast ka."