"Fookusteemasid on meil kolm – üks on ajalugu, mida me alustame täna, sest avame näituse meie esimestest professionaalsetest kunstnikest "Alguses olid... Köler ja Weizenberg". Sellega alustame ka oma 100. aasta juubelit, mis kestab peaaegu terve aasta." Ta lisas, et teine fookus on nende kogud ja kolmas on naiste teema.

"Naiste teema on Soomes olnud palju tugevamalt esil kui Eestis. Esiteks, Soomes on väga tugevad naiskunstnikud – Helene Schjerfbeck, Tove Jansson jne. Nemad on tegelenud selle naiseteemaga ja ka rohkem. Neil on seda materjali võimsamalt," selgitas Helme.

Ta rääkis ka, et koostöö Ateneumiga hakkas tegelikult varem ja nad otsisid pikalt ühist teemat. "See oligi seesama naiste teema. Miks mitte, sest ka Eestis on väga tugevaid naiskunstnikke. Naised võtsid eriti pärast 50. aastaid üle tugeva rolli. 70. ja 80. aastate graafika on ju väga suuresti naiste õlgadel."

Teine näitus, mis on Eesti Kunstimuuseumi 100. aasta juubeli viimane, on ajalooline, mis on tehtud koostöös Soome kogudega kuni aastani 1950, kus ühiskonnas ja poliitiliselt toimunud suurte muutuste tagajärjel naiste roll väga muutus.

"See on muidugi pikem lugu, kuidas see täpselt muutus. See ei ole mustvalge. Just eile arutasime, et veel 1951. aastal läksid daamid ikkagi kohvikusse ju kübaraga. Ei olnud midagi sellist, et kohe säärikud jalga ja põllule." Aga see pole ainus näitus, märkis Helme.

"Meil on ka näitus, mille me Soome Järvenpääle välja viime. See on Adamson-Ericu modernistlikust loomingust. Mitte nii palju postimpressionistlik maal, vaid just võimas tarbekunst, milles tuleb rohkem välja tema kirglikum pool."

Helme tõi välja, et neil on ka Amos Rexi muuseumiga mõned suured ideed. Samas lisas ta, et ainult seepärast, et Soome on Eestist üle lahe paaritunnise laevasõidu kaugusel, selliste ühisettevõtmiste organiseerimine tavapärasest lihtsamalt ei käi.

"Ateneum on võimas suurte kogudega muuseum, aga see ei ole ka nii, et patsutad õlale, et anna meile siin oma 150 tööd. See kõik valmistatakse ette. Tal peab põhjus olema. Peab olema mõte, miks ta meile tähtis on, miks me need tööd toome, mida ta aitab meie kunstiajaloos liigutada. Võib-olla see naisteteema on nüüd see, mida Soomega koostöö aitab liigutada. See on nagu iga teisega.

Helme tõi välja, et just 80. aastate lõpus oli Soome Eesti jaoks erakordselt tähtis sild Euroopasse. "Soome turjal me liikusime edasi, see on selge. 90. aastatel see kuidagi hajus ära, sest kõik teised maad tundusid nii palju tähtsamad olevat ja hetkeks unustati see Soome sild ära, aga vähemalt meie puhul on ta ikkagi väga tugevasti tagasi tulnud."

Eesti Kunstimuuseumi vanim museaal pärineb 17. sajandist ja see on Pieter Bruegel II maal "Pruudi saatmine", tõi Helme väljas.

"See museaal ei ole päriselt see esimene töö, mis meile jõudis, sest meil olid juba enne Weizenbergi tööd – kui me räägime kunstimuuseumist Kadriorus – ja teisigi Eesti kunstnike töid, aga kuna meie inventari raamat ära II maailmasõja ajal ära, siis hakati otsast peale," selgitas ta.

Helme lisas, et Bruegeli maal jõudis tõenäoliselt Eestisse 19. sajandi alguses. "Selle andis meile üle Vasalemma mõisnik. Ta on sümboolne number 1, sest teda võib tänapäeval väga hästi interpreteerida läbi mitme märksõna. Me oleme seotud Euroopa kultuuriga. See stseen ise, see pruudi saatmine on abielutseremoonia üks kõige tähtsamaid osasid kristlikus kultuuris. Peale selle on see talupojakultuuri näide jne. Siin on põhjuseid küll ja küll, et las ta siis olla meil museaal nr 1."