Eesti Kunstimuuseum koos oma viie filiaaliga on meie kultuuri üks alustala, ometi on ka kõige kindlamatel ja vankumatutel kultuurimajakatel oma algus ja sünnilugu.

"Eesti Kunstimuuseum sündis ju ka sellest mõttest, et kõigepealt on üks Tallinna filiaal Eesti Rahva Muuseumi (ERM) juures ja siis hakati rääkima iseseisvast Muuseumiühingust," selgitas Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme.

Ehk mõte, et meil võiks olla oma Eesti Kunstimuuseum, pandi idanema 1910. aastal Tartus. Mõttest teostuseni jõudmine võttis aga oma aja.

"See edaspidine elu oli veidi segane, kuna oli Esimene maailmasõda, sellele järgnes Eesti Vabariigi väljakuulutamine, siis tuldi uuesti selle teema juurde tagasi, siis oli Vabadussõda," rääkis Helme.

Lõpuks jõuti ka tegudeni ja 17. november aastal 1919 oli päev, mil Eesti Kunstimuuseumi eelkäija, Eesti Muuseum sündis.

Eesti Kunstimuuseumi kunstikogusse kuulub enam kui 60 000 kunstiteost. Et aga mõtestada ja mõista meie väärtuslikku kunstipärandit, tuleb heita pilk möödunule. Kadrioru Kunstimuuseumi rikkalik ajalugu peidab endas tõelisi aardeid.

"Siin on aastakümneid varem töötanud kunstiteadlased. Siin sündisid kümned ja sajad näitused, siin on kirjutatud artikleid ja monograafiaid. Kuid tänapäeval ei kirjuta ja ei mõtle siin enam keegi, vaid siin töötavad ööpäevaringselt kliimasüsteemid," rääkis Kadrioru Kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi direktor Aleksandra Murre.

Kliimasüsteemid on vajalikud selleks, et kõik need 60 000 ja enam kunstiteost saaksid inimestele emotsiooni ja silmailu pakkuda veel pikkade aastate jooksul.

"Kõik need sajad meetrid torusid ja agregaate on vajalikud selleks, et teosed ennast hästi tunneksid ja me saaksime tuua ükskõik millisest maailma nurgast väärtuslikke kunstiteoseid, et meie tingimused eksponeerimiseks vastaksid rahvusvahelistele standarditele," selgitas Murre.

Oma jalajälje Kadrioru Kunstimuuseumi ajalukku on jätnud näiteks Eesti esimene president Konstantin Päts. Ei juhtu just iga päev, et külaline satuks Kadrioru lossi niiskesse ja rõskesse keldrisse, kus asub näiteks Pätsi jaoks mõeldud varjend, mida president siiski kunagi kasutama ei pidanud.

Ajaloolisi soppe on teisigi. "1930. aastatel oli muuseumi töös paus ja aastast 1929 kuni 1940. aastani asus siin Eesti riigipea residents. Pätsi presidentuuri ajal toimusid siin ulatuslikud tööd," rääkis Murre.

Pätsi raamatukogu ei ole ainus koht, kus tänasel päeval selles majas kunsti nautida saab. "Selle ruumi nimi oli vannituba veel pikki aastaid. Aga tänapäeval enamus kolleegidest ei mõista, kui ütled, et töö tuleb üles riputada Pätsi vannituppa," tõi Murre näite.

Kadrioru lossi ruumid jutustavad seega samamoodi põnevaid ja haaravaid lugusid nagu selles asuvad kunstiteosed.

100 aastat täis ajalugu ja mälestusi - kõigel sellel ei oleks aga mõtet, kui poleks järeltulevaid põlvesid, kes seda mõistaks ja edasi kannaks.

"See mõte, et sul on minevik ja tulevik, mõlemad on olulised sellepärast, et kui meil on teosed alates 14. sajandist, me peame neid hoidma, nende eest hoolitsema, nad võiksid veel 500 aastat kesta. Aga me peame nendest ka rääkima sellepärast, et ega tarkus ei ole pugenud ainult 21. sajandisse," rääkis Helme.

Tänapäeval on informatsiooni rohkem kui kunagi varem ja inimeste süvenemisvõime järjest väheneb. Infot ei jaksata vastu võtta, sest virtuaalmaailma aardelaegas on põhjatu. Ja pealegi, kunstiteoseid saab vaadata ka mobiiltelefoniga, selleks ei pea muuseumisse enam minemagi.

"Aktuaalne kaamera. Nädal" küsis Helmelt, kas nutitelefoni ekraanilt nähtu hakkab tasapisi asendama muuseumikogemust.

"Meie väärtus on originaalsus. Sa tuled ja kohtud originaaliga, mis tänapäeva maailmas muutub üha haruldasemaks, sest meie virtuaalmaailm pakub kõike. Aga siis oled sa ühtäkki olukorras, kus su vastas ongi originaal, teist sellist ei ole. See on see väärtus. Ja seda tuleb nii kultuuriliselt kui ka rahaliselt müüa," ütles Helme.

Eesti Kunstimuuseum ongi algavaks juubeliaastaks fookusesse võtnud mineviku ja tuleviku kokku põimimise. Et aga uus ei oleks üksnes unustatud vana, vaid et mineviku kogemustest saaksime tulevikuks inspiratsiooni ja jõudu, selleks lubab Eesti Kunstimuuseum oma parima anda.

"Tarkus ei ole kunagi patt, see on pigem ühiskonda edasi viiv jõud. Kunstimuuseum teeb loomulikult kõik selleks, et see tarkus säiliks, et ta seguneks selles virtuaalses maailmas, kus orientiirid võivad hägustuda või hajuda. Me üritame kahtlemata selle maailmaga kaasa minna, seda tajuda ja ka kajastada oma muuseumis, aga säilitada ka selgroo, et päris hulluks asi ei läheks," selgitas Sirje Helme.

Eesti Kunstimuuseum asutati 17. novembril 1919. aastal. Kaks aastat hiljem anti muuseumi käsutusse nende esindushoone Kadrioru loss, kuid 1929. aastal loss võõrandati riiklikuks esindushooneks. Muuseum tegutses selles majas veel 1949. aastast 1992. aastani, mil hoone amortiseerumise tõttu tuli sealt välja kolida. Renoveeritud majja koliti tagasi aastal 2000.

Lisaks Kadrioru lossis tegutsevale muuseumile ühendab Eesti Kunstimuuseum veel Niguliste muuseumi ja Adamson-Ericu muuseumi, mis mõlemad asutati 1984. aastal. Kadriorus asuv Mikkeli muuseum asutati 1997. aastal ja värskeim, muuseumi praegune peamaja ehk KUMU avas uksed 2006. aastal.

Eesti Kunstimuuseumis töötab 145 inimest ning muuseumi kogudes on 65 341 teost alates 14. sajandist kuni nüüdiskunstini.

Eesti juubeliaastal eksponeeriti välismaal toimunud kuuel näitusel 207 teost Eesti Kunstimuuseumi kogudest. Eestis oli muuseumi populaarseim väljapanek Michel Sittowi näitus KUMU-s, mida külastas rohkem kui 64 000 inimest.