"Dialoog sellel teemal on kestnud rohkem kui aastaid. See hakkas peale kohe, kui koloniaalajastu lõppes," märkis Rääbis "Terevisioonile". "Aga täna räägime sellest seepärast, et Emmanuel Macron tellis raporti Aafrika kultuuripärandi tagastamiseks ehk ülevaate kõikidest Prantsusmaa muuseumidest, galeriidest ja situatsioonist üldiselt, sest teema on keeratud väga poliitiliseks."

Tema sõnul pole aga selleski midagi uut, sest hiljuti tehti midagi sarnast ka Saksamaal. "Selle raporti uudsus on see, et see ütleb väga selgelt, et see kultuuripärand tuleb tagastada. Aga loomulikult, mida kaugemale ajas tagasi läheme – me räägime 100 aasta tagusest kultuuripärandist – seda keerulisem on sellele mingisugust väga selget vastust anda."

"Ühelt poolt on ka Aafrika riigid ja muuseumid ise kindlasti tänasel päeval rohkem valmis seda pärandit tagasi küsima. Sest nagu igal pool mujal Eestis ja Euroopas, nii tehakse ka Aafrikas väga uhkeid muuseume, mis on hoopis teistsuguste hoiustamis- ja säilitamistingimustega." Viimane on ka üks, mis on tekitanud Euroopa muuseumides küsimusi, kas kunsti ja kultuuripärandit on võimalik Aafrikas Euroopa muuseumidega samaväärsetes tingimustes säilitada.

Rääbis märkis seepeale, et kas säilitamistingimused Aafrikas on üldse Euroopa muuseumide asi, kui see kunst või kultuuripärand on mingisugusest riigist ära varastatud.

"Kultuuripärandi säilitamine ja hoidmine on investeering, mille tulule on raske hinda külge panna, aga kulule [saab seda teha] kohe kindlasti. Muidugi on see väga kallis lõbu." Ta lisas, et sinna ei ole mitte panustatud ainult säilitamises, vaid ka teadmistes.

"See pärand on hakanud elama oma elu. Seda interpreteeritakse, terved kuraatorite põlvkonnad on selle peal üles kasvanud. Samal ajal räägitakse 90 protsendist Aafrika kultuuripärandist, mis tol ajal ära viidi. See on tohutu auk riikide eneseteadvuses ja juurtes."

Kehvemad säilitustingimused Aafrikas on tema sõnul kindlasti argument, kuid ta leiab, et see peab olema dialoog kahe võrdse riigi vahel, et mis sellest kultuuripärandist edasi saab.

Rääbis ütles, et suundumus on selles suunas, et poliitilisel tasandil on valmisolek nende esemete tagastamiseks olemas. "Aga siin tuleb vaadata ka seadusandlust. Näiteks, kui Prantsusmaal tänane seadusandlus ei luba kultuuripärandit tagasi anda, siis Macron on valmis seadusi muutma. Saksamaal on see natuke teistmoodi, seal oleneb ka piirkonnast, millised need võimalused on."

Ta selgitas, et see teema on läinud aktiivseks just seepärast, et Euroopa muuseumid on mures.

"Aga kui meie muuseumikogu tervikuna vaadata, siis laias laastus on see väga lokaalne. Üksikud näited siin-seal tegelikult ei muuda midagi." Kuskilt midagi öra tooma ei ole samuti vaja hakata. "Meil ei ole 90 protsenti meie vanast kultuuripärandist kuhugi ära viidud. Meil on muuseumikogudes üsna selge ja terviklik vaade Eesti kultuuripärandi loosse."

Rääbis lisas, et kui kuskil mujal ka on üksikuid esemeid, siis see ei ole midagi sellist nagu Aafrika puhul. "Tagasiküsimiseks peab olema ka tagasiküsija ja see käib ikka esemetpidi. Meil pigem on siin mugav vaadata ja huvitav jälgida, mis Euroopas toimub. See ei mõjuta Eesti kultuuripärandit."

Eesti muuseumikogudel on endalgi paar muumiat. Rääbis sõnas, et muuseumid sündisid ka selleks, et rääkida maailmalugu ning neid muumiaid nüüd tagastama hakkama ei pea. "Paari muumia pärast sellist tohutut vestlust lahti ei lähe."