Aarne Mägi kirjutas lasteraamatu: lugu võiks meeldida ikka lugejale, mitte ainult kirjutajale ({{commentsTotal}})

“Aasta lõpp tõotab tulla kiire ja põnev,” leidis Kuresaare Linnateatri loomejuht Aarne Mägi.
“Aasta lõpp tõotab tulla kiire ja põnev,” leidis Kuresaare Linnateatri loomejuht Aarne Mägi. Autor/allikas: Maanus Masing

Näitleja ja lavastaja Aarne Mägi kirjutas jõululasteraamatu "Maru lugu", mis räägib päkapikkudest, jõuluvanast ning müsteeriumist, mis rullub lahti Kuressaares. Intervjuus kinnitas ta, et kuigi raamatu kirjutamine läks kergelt, on ta küllalt laisk asjades, mis pole tema igapäevane põhitegevus.

Kirjutasid jõuluteemalise lasteraamatu "Maru lugu", mille tegevus toimub Kuressaares. Räägi, kust see lugu alguse sai.

Algus jääb 2015. aastasse, mil kirjutasin ja lavastasin Kuressaare linnateatris lasteloo "Minu ema on päkapikk." See näidendi tekst on üks väike osa ka sellest raamatust, kus Maru seikleb. Oli üks väga hea kirjanik Erich Kästner, kelle "Lendav klassituba" vahel mu peas ringi tiirleb, aga muidugi mitte ainult Kästner, neid lugusid ja kirjutajaid on teisigi.

Loo keskmes on Kuressaare kesklinnas asuv kaevumaja. Miks otsustasid just kaevumaja enda raamatu keskpunktis võtta? On sul nende majadega mingi isiklik side?

Iga vana maja peidab endas alati midagi huvitavat, isegi salapärast, ja mulle on vanad asjad meeltmööda. Kuressaares on säilinud kaks ajaloolist avalikku veevõtukohta, mille ümber on väikene majakene ehitatud. Need mõlemad on üle saja aasta vanad ja ma arvan end teadvat, et vähemalt ühes nendes asub miskit veel. Vesi on voolava iseloomuga ja väga hea infokandja.

Kui keeruline seda raamatut kirjutada oli?

Keeruline ei olnud. Tegelikult kirjutamise peale palju aega ei läinud, vahest paarkümmend päeva, kui kõik laiseldud tunnid kokku võtta. Ma alustasin kirjutamist aasta tagasi Klaipedas ja viimased n-ö läbikirjutamised teostasin Moskvas. Mul on väga keeruline loosse sisse minna, ma ei tea ise ka, miks need kümned muud tegemised ikka ja jälle mind segama kippusid. Arvatavasti tuleb see sellest, et mul puudub kirjutamise praktika. 

Kuivõrd tähtis on sulle endale jõuluteemaline kirjandus? Tean, et Kuressaare Linnateater on alati aktiivselt ka jõulude ajal lastelavastusi välja toonud.

Ei oma erilist tähtsust. "Maru lugu" oleks võinud ka mingil muul ajal ilmuda, ega see otseselt mingi jõuluraamat ju ei ole, kuigi jah, kogu sündmustik leiab aset just aasta viimastel päevadel. Teatris on ka nii, et see lastele mõeldud aastalõpulavastus jääb repertuaari ka edaspidiseks. 

Kirjeldad raamatus üsna täpselt Kuressaaret. Kas pidid mõnede detailide kirjeldamiseks mööda linna kondama ja täpseid märkmeid tegema või mäletasid peast?

Olen küll elus 17 aastat Kuressaarest eemal olnud, aga see linn on minu kodulinn ja arvan, et tean enam-vähem peast kõiki varjulisemaidki kohti. Mulle meeldib linnas ringi kolada, ka nüüd, selles vanuses, näiteks jalgrattaga. Aga kunstnik Andres Varustini tarbeks pildistasin kõik kohad n-ö üle.

Kirjutasid üle kümne aasta tagasi koos Aare Toikkaga "Ruudi". Miks nii pikk paus sisse jäi?

Siin võiks nüüd küll mitte muiata, vaid lausa naerma puhkeda: ma olen ikka, kuidas öelda, väga laisk asjades, mis ei ole minu igapäevane põhitegevus. Mul on nelja raamatu algused kirjutatud, kaks näidendit pooleli… no edasi pole mõtet heietada. Tegelikult vana hea soovitus - kättevõtmise asi. Ja muidugi võiks lugu meeldida ikka lugejale, mitte ainult kirjutajale. 

Kas pärast "Maru lugu" kirjutamist on tunne, et kirjutaksid midagi veel? On äkki midagi juba plaanis või valmimas?

Eelmises küsimises oli osa vastust olemas. Aga ma tahaksin võib-olla kirjutada loo oma taksikoerast, kes tegelikult elab minu vanemate juures Praakli külas. See võiks olla selline lugu, kus minategelane on koer, kelle pilgu läbi avaneb tema maailm, ka see, mis inimestega seotud. 

Kui palju oled üldse Eesti lastekirjanduse kursis? Kas seis on hea või võiks midagi paremini olla?

Üritan olla. Vähemalt nõnda palju, kui jaksan jälgida ja lugeda. Õnneks on mul üks 11-aastane Uku, kellele suunatud lasteraamatud paratamatult ka minu käest läbi käivad. Mõtlesin umbes 5 aastat tagasi, et kuidas see väikemees raamatute juurde tuua. Sellest sai lausa süsteemi ehitamine oma peas, et kuidas, milline ja mille pärast.

Sain ühel hetkel aru, et esimene "sajaleheküljeline" peab olema seotus sellega, mis teda ka igapäevaselt sellel hetkel, ajajärgul huvitab. Mul on tunne, et läks päris hästi korda. Uku lõpetas just Lutsu "Kevade" ja "Maru lugu" on poole peal. Aga kas seis lastekirjanduses võiks veelgi parem olla? Muidugi võiks, mitte, et seis kesine oleks, vastupidi, aga paremini saab alati. Kuidas paremini, selle üle võiksid arvamust avaldada need, kes väga palju loevad.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: