"Kuna ma olen niimoodi planeerinud, et järgmised paar kuud saaksid olla võimalikult vabad, siis suure osa sellest vabast ajast võiks teater küll täita. Võiks seda vaadata nii et küllalt saab," ütles Evestus.

"Teatriga seonduv on käinud minuga kogu aeg kaasas. Pigem tuleks küsida, et millal see prokuratuur või õigusemõistmine minu südame võitis. Ilmselt ma juba väiksest peast teatri poole vaatasin, kooliteatriga tegelesin ja teismeeast juba sellise väga huvitundva pilguga kodumaist teatrielu jälgisin," rääkis ta.

"Loomulikult, töö muul ajal on võtnud selle hoo maha ja sidunud end selliste tõsiste protsesside muude ülesannetega ja aeg-ajalt on tulnud paljustki loobuda. Aga nüüd tuleks endasse veel see sügav pilk heita ja vaadata, et äkki on veel midagi sellist, mida kõike teater mulle on andnud, võin ma äkki mingil kujul teatrile ka tagasi anda."

"Tegelikult see töö inimese loomusega, väga sügava olemuse otsimise ja defineerimisega, seda on nii teatris kui ka kohtumajas. Kindlasti on seal ühised jooned, ja kuna inimene kui selline ilmselt mulle läbi kogu teadliku elu on huvi pakkunud, siis selle inimese jälgimine, selle inimese mõistatuse avamine ja selle võimaliku tõe jälile jõudmine, mis inimest puudutab, see on olnud kogu aeg huvipakkuv. Seda ju see süüdistaja töögi tähendab."

Evestus tõdes, et võib öelda, et ta käib nii oma töös kui ka hobides n-ö sama vagu pidi. "Tegelikult see, mis kohtusaalist tänasel päeval paistab – selline võistlev protsess, mida me teame Lääne kohtusaagadest, mis on meile hästi tuttav – siis tegelikult see on ka nii mitmeski mõttes mäng. Sellel on omad mängureeglid ja selleks on alati oma ettevalmistus, mis stsenaariumilt alati erineb."

Ta ütles, et saanud osaleda paaris-kolmes protsessis, kus ta on reaalselt seda mängulisust tajunud. "Seda, et mulle pakuvad head rollilahendust ka vastaspoolelt kaitsjad, kohtunik – seda ei ole veel eriti palju. Ma arvan, et me oleme arenguteel ja seda peab ootama, sest me ei saa koheselt oma eesti rahva olemust ümber häälestada. Võtab aega enne, kui me suudame ka kohtusaalis pakkuda tugevat võimsat esitust, mida on mõnus tulla vaatama täiesti asjassepuutumatul inimesel tänavalt."

Evestus märkis, et nad meenutavad kaitsja Külliki Nammiga protsessi Andrus Suklesega seotud. "See oli tellimusmõrva tellimine, mis ei jõudnud küll konkreetsete tagajärgedeni, ja lõppes küll minu kaotusega, aga me oleme mõlemad jäänud – 5–6 aastat on sellest möödas – selle võistleva protsessi mänguilu jäänud meenutama, mida me alles tegime möödunud reedel. Kui ma peaksin seda praktikat kokku võtma, siis selles protsessis oli kõik see, mida ma olin enne seda näinud kuskilt kinoekraani vahendusel, aga mida ma sain tunda seal istungil."

Evestuse sõnul võitis tema enda südame tänavusel teatriaastal Vaba Lava kuraatoriprogrammis olnud ja Rainer Sarneti lavale toodud "Öö lõpp".

"Ma käin küll palju teatris, aga ma ei käi vaatamas ühte lavastust nii tublilt kui seda mõned kriitikud teevad, et viis, kümme, viisteist või kakskümmend korda. Aga kui ma lähen ühte lavastust vaatama juba teist või kolmandat korda, siis peab olema sündinud ilmselt miskit väga erilist. "Öö lõpuga" see minuga juhtus," rääkis Evestus.

"Paaril korral on seda juba nähtud ja ma loodan, et ma saan ühe korra seda veel vaadata. See lummav maailm, mille Rainer Sarnet peaosatäitja Maria Petersoni, selle lavakujunduse, lavastuses kasutatud muusikaga lõi, see oli minu jaoks erakordne."