On pühapäeva pärastlõuna. Rostbiif pudinguga või seapraad õunakastmes on loonud teis just õige meeleolu. Mida või millest te niisuguses õnnistatud olukorras tahate lugeda? — Sellise küsimuse püstitas George Orwell oma kuulsas essees "Inglise mõrva langus", andes kohe ka vastuse: "Loomulikult mõrvast." Aga mutatis mutandis võiks pärast samasugust rauget sissejuhatust vastata: "Loomulikult te tahaksite lugeda romantilist komöödiat."

Romantiline komöödia on vana töökindel, oma reeglite ja vormelitega žanr, mille juured ulatuvad antiiki ja aegade hämarusse. See räägib möödarääkimistest ja koomilistest valestimõistmistest, mis pärast tülisid, takistusi ja lahkuminekuid päädivad muidugi õnneliku lõpuga, see tähendab pulmadega. Žanril on hulk alamžanre, vastavalt näiteks peategelaste vanusele, iseloomule ja staatusele või intriigi omapäradele. Tänavu surnud suur Ameerika filosoof Stanley Cavell on pühendanud terve raamatu "Õnneotsingud" ("Pursuits of Happiness", 1981) ainu­üksi 1930.—1940. aastate Hollywoodi taasabiellumiskomöödiatele. Nende sõnumiks olevat näidata, kuidas me jõuame kogemuse, õnne ja vedamise varal lõpuks õige arusaamiseni iseenesest ja nendest, keda armastame. Romantilise komöödia raudreegliteks on karakterite mõningane vastandlikkus ja erinevad tahtmised ning tegelaspaari lahku kiskuvad ja kokkusaamist edasilükkavad välissündmused.

Komöödia sündmused saavad ena­masti alguse maailmas, milles on tasa­kaal paigast ära: valitseb kriis ja seisak, mõni ülekohtune seadus, suretav piirang, näiteks vanameeste meelevaldne võim. Siis ilmub välja keegi triksteri, eiron'i või narri tüüpi tegelane, umbes nagu Piibeleht, kes tõmbab asjad uuesti käima ja käivitab pöörase intriigi. Vana ebaõiglane kord keeratakse pea peale, tarikad tehakse lõppvaatuses narriks, võidule pääseb noor lepitav armastus.

Või siis hoopis vana armastus — nagu Elin Toona värskes romaanis. Romaan algab 1970-ndatel Londonis väliseesti romaanikirjaniku Mihkel Laasma kuuekümnenda sünnipäevapeoga kohe pärast tema leseks jäämist. Siin ongi too komöödiale kohustuslik läppunud surnud punkt: konventsionaalsed väliseesti prouad, end nürimeelseks joonud härrad. Abikaasa tuhale koha leidmisega tekivad peategelasel koomilised äpardused, mistõttu "matus" ei õnnestugi ja jääb poolikuks. Pool aastat hiljem palub lehetoimetajast sõber hakata Mihklil saatjaks tema noorele Ameerika sugulasele Valterile tolle Euroopa-reisil. See annab võimaluse lükkida ritta küll rohkem, küll vähem koomilisi episoode nii noorte kui vanade suhteturust, vanainimeste erootikast, kultuuride konfliktist, narkoseiklustest ja põlvkondlikest arusaamatustest. Mihkel avastab nooruslikku ja pahelist moodsat maailma. Poisiohtu elumees Valter ehk Walli omandab mõningase gravitas'e. Tagasi Londonis, läheb Walli oma konservatiivsete sugulastega tülli ning romaani hoogsad lõpuleheküljed tüürivad pulmade poole. Mitte et omavahel abielluksid Mihkel ja Valter — vastavaid kalduvusi meestel pole ja aegki on ligi neljakümne aasta tagune.

Sündmustikuaja tuvastamisega tekivad lugejal väikesed raskused, sest kronoloogia näib mõnikord ujuvat üsna vabalt. Kord antakse mõista, justkui olnuks romaani algul kuuekümneseks saanud Mihkel 1944. aastal kodumaalt lahkudes alles kaheksateistkümnene (lk 20), teisal selgub, et ta oli lõpetanud Tartu ülikooli ja avaldanud kodumaal romaanigi (lk 52—53). Kuuekümne ühe aastase Mihkli ajaks on võimul juba Thatcher, kes päriselus sai peaministriks 1979, ning Euroopa reisiks valmistudes mainitakse aidsi, mis päriselus avastati ja sai endale nime alles 1981—1982. Need on muidugi tähtsusetud pisiasjad ja võib-olla leidub ka lugemisviise, mis daatumid kokku klapitaks.

Tõsisem probleem on see, et romaan on kirjutatud üleni Mihkli vaatepunktist, andmata meile võimalust vaadata Elsa, tema sümpaatia põue. Mihklist kümmekond aastat noorem ja Inglise ühiskonda integreerunum Elsa, kes kahtleb oma luuletajavõimetes, tundub Mihklist huvitavam kuju, kuid temale meid kahjuks ligemale ei lasta. (Küll mainitakse oma kümme korda tema suuri rindu.) Mihkel ise on ausalt öeldes üks igav ja kahemõõtmeline tüüp, kelles isegi koomilise armastaja-nohiku vormimiseks jääb ainet väheks. Ta on heakodanlike maneeridega salliv härrasmees, ro­­maa­n­i­­­kirjanik, kelle teoseid iseloomustatakse kui tehniliselt meisterlikku, kuid erilise särata käsitööd. Ta on elanud Inglismaal oma naise palgast vähemalt kolmkümmend aastat otsekui mullis — isegi veel umbsemas mullis kui teised pagulased, kes peavad vähemalt tööl käies kohalike inimeste ja kommetega kokku puutuma.

Raamatut saaks ehk lugeda ka nii, justkui oleks romantilise komöödia ja teekonnaseikluste intriig üksnes väline kest mingi sügavam-tõsise sõnumi edasiandmiseks. Õigupoolest on ju ka Hollywoodi romantilisel komöödial oma tõsisem mõte — toosama Cavelli tuvastatu, et armastus aitab jõuda parema arusaamiseni iseendast ja teistest inimestest jne jne. Elin Toona raamatus liitub kinnistunud žanrikonventsioonidega ju veel paguluse, pagulasseltskonna, põgusalt ka pagulaskirjanduse väljavaadete teema. Kopitanud pagulasseltskond (kitsamalt Londoni oma) ongi see kammits, millest Mihklil on tarvis vabaneda, et leida iseennast — ja endale armsat kaaspagulast. Kui tahta nüüd postuleerida omaette alamalamžanrina romantilist pagulaskomöödiat, siis seisaks selles võimalikus lahtris "Mihkel, muuseas" võib-olla kõrvuti koos meie suure kaaslinlase Sergei Dovlatovi jutustusega "Võõramaa naine" — hoogsa looga vene kolmanda laine emigrandist, kes New Yorgi pagulusintriigidesse takerdununa leiab väljapääsu abielust mehhiklasega.

Elin Toona on alati olnud tugeva dramaatilise närviga jutukirjanik. Nõnda on "Kaleviküla viimasest tütrest" (1988) tehtud ka põnev kuuldemäng. Ta kirjutab kergelt ja elegantselt isegi siis, kui teemaks on valusad isiklikud kogemused: autobiograafiline "Ella" on kaasakiskuv lugu, mille andekal jutustajal läheb ikka korda napsata läheneva võidu lõugade vahelt kaotus. "Mihkel, muuseas" on omamoodi mässuline romaan või vastupanuakt — kirjutada pagulusest ja pagulasseltskonnast kerge­meelselt, ilma painete, traumade, mälukoorma või õela satiirita. See on tunnustusväärne katse žanrikirjanduse vallas, milletaolist eesti jutukirjandusest nimetada ei oskagi. Tõsi küll, žanri ja süžee koomiline potentsiaal jääb täiel määral ära kasutamata ja niigi hõreda loo sündmustik hakkab keskpaigas venima. Romaan võiks sobida aga aluseks mõnele filmile, mis ühendaks rom-com'i ja road movie elemente.

Eesti jutukirjanduse parimate palade hulka kuuluvad raamatu viimased paarkümmend lehekülge, mis räägivad Walli abiellumisest inglise neiuga ning lükkavad teist romantilist lõpplahendust üha edasi. Neis rõõmust pulbitsevates, etnograa­filiselt realistlikes pildikestes inglise töölisklassi pulmakommetest virgub viimaks elutukse, mis Mihkli leina ja Euroopa-reisi vältel on ainult vaevu-vaevu löönud.