Arvustus. Suur Rasputini müütide kontroll ({{commentsTotal}})

Rasputin
Rasputin Autor/allikas: akg-images/ Scanpix

Uus raamat

Douglas Smith

"Rasputin"

Inglise keelest tõlkinud Elle Vaht

Varrak

824 lk

Eesti keeles on ilmunud umbes tosin elulugu nii Stalinist kui Hitlerist, rääkimata teostest nende laste, naiste, koerte ja toataimede kohta. Douglas Smithi "Rasputin" on vähemalt seitsmes Rasputini elulugu eesti keeles ja normaalne sõltuvusprobleemita inimene pärast seda enam ühtegi järgmist lugema ei peaks.

Douglas Smithi "Rasputin" võib ettevaatlikku lugejat rabada 824-leheküljelise mahuga, millele lisanduvad veel pildipoognad. Viimastel kümnenditel on esile kerkinud rida briti päritolu ajaloolasi, kes on kirjutanud mahukaid raamatuid Venemaa ajaloost: Simon Sebag Montefiore, Catherine Merridale, Anthony Beevor, Robert Service, Helen Rappaport jt. Ka Douglas Smith ei ole eesti lugejale võõras nimi, tema raamatutest on varem ilmunud "Endised inimesed" (2013), mis rääkis vene aristokraatia hävitamisest.

Smithi puhul on paar huvitavat eristavat nüanssi – kuigi ta kirjutab väga britilikus jutustava ajalookirjanduse stiilis, on ta hoopis ameeriklane. Minnesotas kasvanud ja Seattle´is elav Smith on õppinud ajalugu ning saksa ja vene kirjandust ning töötas kunagi ka Ronald Reagani tõlgina. See on kohutavalt tähtis detail, sest erinevalt paljudest teistest autoritest ei vaja Smith vene arhiividega töötades abilisi, nn šerpasid, vaid suudab ise lugeda allikmaterjale.

Smithi "Rasputin" ongi välja kasvanud tema eelmisest raamatust "Endised inimesed", mis aadlikest rääkides servapidi Rasputiniga kokku puutus. Autor nendib, et Rasputini kohta on küll ilmunud palju raamatuid, aga enamik neist otsib üksnes võimendatud kuulujutte ja teaduslikult pädevat uurimust on tehtud vähe. Sellise raamatu koostamine võttis aega umbes kuus aastat, aga tulemus ning ka tõlge on hea.

"Rasputin" on tavapärase kronoloogilise ülesehitusega lugu. Ajalist jaotust vaadates on raamat aga selgelt kaldu Rasputini elu lõpuaastate poole. 1869. aastal sündinud Grigori Rasputini esimesest 35 eluaastast on raamatus umbes 50 lehekülge, tema viimasest aastast aga umbes 150 lehekülge! Siin pole eriti imestada, sest ka Smith peab nentima, et kaugel Tjumeni oblastis Pokrovskojes sündinud "Rasputini kogu noorus, tegelikult umbes esimesed kolmkümmend aastat tema elust on must auk, mille kohta me ei tea peaaegu mitte midagi – asjaolu, mis on aidanud kaasa kõikvõimalike väljamõeldiste sünnile."

 

Kuhu viib esoteerikahuvi

Enne Rasputini Peterburi saabumist kirjeldab Smith linnas ja keisriperekonnas valitsenud õhkkonda, mis eri põhjustel oli ääretult soodne sellise tegelase saabumiseks. Igasugune esoteerikahuvi oli levinud. Peale kunstnike ja koorekihi flirtisid okultismi ja muude ebateadustega keskklassi inimesed. Smith kirjutab, kuidas aastal 1914 oli Peterburis registreeritud 35 okultset ringi ja veel sadu mitteametlikke – vaimustus oli nii suur, et see levis üle Venemaa provintsilinnadeni välja.

Peale esoteerika leidus mitmeid sektante ja usulisi liikumisi, mis vanausulistest alates olid ametlikule õigeusu kirikule pinnuks silmas. Veel 19. ja 20. sajandil toimus lahkusuliste enesepõletamisi ja kollektiivseid enesetappe. Sektantlusel oli ääretult veidraid vorme, näiteks begunid (jooksjad), kes muu hulgas loobusid kõigist sidemeist riigi ja perekonnaga, samuti rahast, trükistest ja isegi nimest. Olid molokaanid (piimajoojad) ja skopetsid (kohitsetud), kes otsisid jumalat vabatahtliku kastreerimise ja naiste rindade äralõikamise teel.

Näiteks 19. sajandi algul oli äärmiselt populaarne enesekastreerija keegi Kondrati Selivanov, kes kuulutas ennast Jeesuseks Kristuseks ja tsaar Peeter III-ks üheaegselt. Peterburi eliit tungles tema korterisse, et kuulata Selivanovi ettekuulutusi ja ennustusi, ja legendi järgi tuli Aleksander I 1805. aastal temalt nõu küsima, enne kui läks Austerlitzi lahingusse Napoleoniga võitlema. Tsaar ignoreeris Selivanovi nõuannet Napoleoniga lahingusse mitte astuda ning Venemaa-Austria ühendväed said prantslastelt lüüa.

Kuigi Peterburi eliit oli huvitatud usulistest küsimustest, teadsid nad õigeusust vähe ja neil oli vaimulikega vähe kontakte. "Nad olid naiivsed ja lasid end liiga kergesti mõjutada Siberi staretsist ühes tema veidrate kommete ja mõistatuslike väljaütlemistega, ja viisist, kuidas ta ei olnud põrmugi huvitatud rikkusest ja staatusest, aristokraatide kullatud paleedest ja kõrgetest tiitlitest, vaid ütles kõigile tõ, sina," tsiteerib autor üht kaasaegset. Smith avaldab arvamust, et Rasputini tahumatus (näiteks kätega söömine) oli vähemalt osalt tema sihilik kaubamärk.

Ka keisripere jaoks polnud Rasputin esimene majja toodud posija. Philippe Nazier-Vachot oli Prantsusmaalt Peterburi saabunud imeravitseja, kes mõnda aega eriti keisrinna Aleksandra Fjodorovnale muljet avaldas. Muuhulgas lubas ta mõjutada loote sugu, mis pakkus troonipärijast poja sündi ootavale tütrerohkele perele suurt huvi. Nagu ajaloost teada, siis poeg tõepoolest sündis, aga Alekseil oli hemofiilia ja varsti langes prantslane ebasoosingusse.

Sellise "Hallo, Kosmos"-atmosfääri keskele saabus 1904. aasta lõpus või 1905. algul Peterburi Grigori Rasputin, kes sobis sinna nagu valatud. Smith lükkab ümber mõne varem levinud müüdi, nagu olnuks Rasputini õukonda sattumine juhuste jada, sest tal oli tegelikult kaasas tugev soovituskiri Kaasani piiskopkonna ülemalt. Kuigi Smith möönab, et Rasputini tõi keisripaleesse kõige rohkem mure troonipärija põdura tervise pärast, ei soovi ta Rasputini ja keisripere sidet taandada üksnes selle peale. Juba esimestest kohtumistest alates üritas Rasputin anda ka võimu puudutavaid soovitusi ning keisrit mõjutada vähem kuulama ametnikke ning rohkem jumalat, mis küll kippus tähendama teda ennast.

Järgnevatel aastatel Rasputini mõjuvõim ja kuulsus üha kasvas. Smith on üritanud ka välja uurida, milles konkreetselt seisnesid Rasputini imeteod. Keisriperekonna jaoks olid tuntuimad juhtumid need, kui hemofiiliahaige Aleksei verejooks peatus ja ta ühel hetkel paranema hakkas. Smith nendib, et ilmselt on tegu olnud peamiselt juhusega, sest tol ajal hemofiilia vastu midagi muud ette võtta ei olnud kui patsient rahule jätta ja oodata. Peale nende on aga märgitud vaid kahte veidrat väidetavat tervendamist, kus Rasputin olevat ravinud oma sekretäri poja tantstõvest ja ühe naise "soolte neurasteeniast", aga mõlemad juhtumid on äärmiselt kahtlased, sest ühe mälestused on üldiselt ebausutavad ja teine oli vaimuhaige. Väga populaarne on kirjanduses ka väide, et Rasputin inimesi hüpnotiseeris – sellegi kohta pole otsest tõestust, kuid teada on, et ta Peterburi jõudes vähemasti ise käis ühe hüpnotisööri juures.

Kui tagantjärele on Rasputinit vahel üritatud rehabiliteerida tagasihoidliku askeetliku mungana, siis seda varianti Smith õhku ei jäta. Varsti pärast keisriga tutvumist palumist Rasputin endale anda lisanime Novõi ja samas valetab kõigile, et see oli keisri soov. Kui raha otsas, siis küsib hooletult, et kas saaks äkki viis rublakest.

Aga need on pigem algusaegade probleemid, sest mõne aja pärast on tal juba kesklinnas viietoaline korter, kus saab ka kliente vastu võtta – nii möödus enamik tema päevast. "Enamik neist olid naised. Tavaliselt tulid nad üsna sarnastel põhjusel: taotlema pereliikme rindelt tagalasse üleviimist, riigiametisse pääsemist või mingisuguse materiaalse toetuse kindlustamiseks. Teised, tavaliselt seltskonnainimesed, tulid välja igavusest või uudishimust, otsides mõningast põnevust, lohutust või otsima armuasjades Rasputini mainega mehe tähelepanu. Ja siis oli veel talle tõeliselt pühendunute rühm, naised, kes kummardasid teda nagu pühakut, süües raasukesi tema taldrikult ja alandlikult nõustudes tema aeg-ajalt öeldud karmide sõnadega kui mingite eriliste märkidega tema pühadusest."

 

Riista pikkusest ja värvist

Aga kuidas siis seksiga jääb, mida Rasputini puhul alati nii oluliseks peetud? Smith tutvustab hulka populaarseid kuulujutte, kuid nendib, et enamik neist on allikaid kõrvutades selgelt väljamõeldised. Esiteks väide, et troonipärija Aleksei isa oligi tegelikult Rasputin – pole võimalik, sest Rasputin tuli Peterburi alles pärast Aleksei sündi. Küll on aga säilinud Ohranka täpsed jälitustoimikud, millest on võimalik teada saada, et Rasputin käis üsna sageli prostituute külastamas. Samuti on teada Rasputini koduse vastuvõtu reegel, et tema kabinetti ei tohtinud "kliendi" saabumisel siseneda isegi ükski pereliige, nii et jutud naistele esitatud ultimaatumitest tunduvad üsna võimalikud. Kellel kabinett, kellel õõnes puu…

Smith lükkab ümber Rasputini väidetavate tegude mõned tuntumad kirjeldused, muuhulgas selle, kuidas ta oli ühes Moskva kõrtsis mustlastüdrukuid krabanud ja kõigile riista näidanud. Õigupoolest ma vist polegi varem lugenud ajaloolist elulugu, kus peategelase riistast nii palju räägitakse. Nii võib lugeda rahvajuttu, et lapsena kukkus Rasputin nii kõvasti genitaalidele, et suutis selle tulemusel erektsiooni lõputult hoida, mida ta kasutas kui "piletit, et võita igavlevate, seksuaalselt näljas seltskonnadaamide poolehoid". Üks kaasaegne mainib mälestustes, et Rasputini suguorgani "pigment ei olnud tumedamaks muutunud, kuigi need teatavas vanuses lähevad tumedamaks, pruunimaks" ning maailmasõja puhkedes on asi läinud juba nii kaugele, et sakslased loopisid tsepeliinidelt lendlehte, kus oli kujutatud Rasputini meetripikkust ihuliiget mõõtvat Nikolaid.

Tagatipuks leidub kirjeldus Rasputini vanemate suguelust, kus Rasputini isa iseloomustatakse "väga ihara kiimlejana", kes nõudis seksi abikaasaga tema raseduste ajal ning kuskilt leiti isegi tunnistaja anaalseksi nõudmise kohta!

Smith tõmbab kõigile nendele lugudele ise vee peale (aga ei jäta neid mainimata, sest tegu on ikkagi raamatuga "laiemale publikule"), kuid olemuselt on need märgilised. Pärast 1905. aasta revolutsiooni tekkis kohati üllatavalt suur ajakirjandusvabadus ning ülimalt kuulsaks saanud seltskonnategelase Rasputini kohta ilmus pidevalt hämmastavaid artikleid, mille ainus eesmärk oli lehtne müüa. "Ajakirjanduses teatati nüüd Rasputini minekust ja tulekust nii, nagu oleks tegemist tsaari enda liikumisega," resümeerib Smith. Ohranka peab arvet tema kohta ilmuvate lõputute artiklite kohta kogu maailmas, suur hulk agente on hõivatud tema jälitamisega ning kui üks hullunud naine üritab Rasputinit noaga tappa, ilmub sellest uudis isegi New York Timesi esiküljel.

Mõningatest anekdootlikest lugudest üks eredamaid on tollal ajakirjanikuna töötanud hilisema Lenini sekretäri Vladimir Bontš-Brujevitši meenutus kohtumisest talle külla tulnud Rasputiniga. Nimelt oli talle jätnud sügava mulje seinal olnud karvase vanamehe suur portree, keda Rasputin palus endale tutvustada, sest "see on uus Simson" ja ta tahab teada saada, kus too elab. Jahmunud Bontš-Brujevitš hakkas selgitama, et see on Karl Marxi nimeline kuulus mõtleja, kes on juba ammu surnud…

Samal ajal, kui keisripere elab oma mullis, ei ole kõik teised olukorraga sugugi rahul. Pidevalt tekib plaane Rasputini kõrvaldamiseks ning julgemad ametnikud käivad seda soovitamas ka keisrile. "Sel raskel ajal, mil, arvestades kaupade kõrgeid hindu, on inimesed sunnitud töötama kaks korda rohkem kui varem, kui see keeruline aasta sunnib kaaluma, millised on nende segaduste tagajärjed, on meie valitsus avalikult mures… Grigori Rasputini tervise pärast!!?" kirjutatakse tabavalt ühes anonüümkirjas.

Smith siiski ei väida, et Vene riik kukkus kokku Rasputini pärast, sellel olid ikkagi oluliselt kandvamad põhjused. Kuid kahtlemata ei jäta ka Smithi käsitlus Nikolaist ja Aleksandra Fjodorovnast kõige teravama pliiatsi muljet. Smith toob välja, et keiser ei nõustunud sugugi kõigi Rasputini tehtud ettepanekutega, aga tema peamine probleem oli otsustusvõimetus ja aeglane reageerimine.

 

Muinasjutud ja pärand

Kui lõpuks jõuame ajaloolises folklooris ülimalt tuntud Rasputini tapmise stseenini, on taas valida seikluslike ja märksa igavamate (aga ka usutavamate) teooriate vahel. Rida kõige uskumatumaid väiteid pärinevad Rasputini tütre ja ühe tema tapja Feliks Jussupovi mälestustest (ilmunud ka eesti keeles vastavalt 2010 ja 2004). Smithi sõnum on lihtne: Jussupovid kaotasid revolutsioonis kõik ja põgenesid Euroopasse üksnes sellega, mida nad suutsid kanda. Nende tohutu varandus oli kadunud. Felix Jussupov nägi vaeva, et oma perekonda paguluses ülal pidada. Rahaga oli kitsas. Üks asi, mida ta pidi müüma, oli tema reputatsioon mehena, kes tappis Rasputini, ja see oli tema esmane motivatsioon raamatu kirjutamiseks. Ta pidi raha teenima, nii et raamat pidi müügi huvides olema dramaatiline, ja seda on see kindlasti. Mida aeg edasi, seda värvikamaks tema kirjeldused muutusid.

Huvitav on ka Smithi toodud viide, et Rasputini tapmise klassikaline kujutamine sarnaneb Dostojevski lühiromaani "Hozjaika" ühe stseeniga, mis ei saa olla kokkusattumus. Mürgitatud küpsetisi tõenäoliselt ei olnudki, lahkamise andmetel kopsudes vett ka mitte, nii et Rasputin oli vette visates juba igal juhul surnud, kolme kuulitabamuse kätte.

Rasputin suri aastal 1916, kuid ta andis tööd ja leiba veel mõnelegi inimesele Venemaal, Euroopas ja Ameerikas, kus temast vändati filme ja kirjutati raamatuid – sageli isiklikku kogemust väitvate inimeste poolt, kes suurema osa välja mõtlesid. Smith on küllaltki paljud nendest müütidest edukalt ümber lükanud. Aga mis siis tõena järele jääb? Oli üks ajalooliste juhuste kokkulangevuse tõttu viljakale pinnasele langenud šarlatan, superstaar-esoteerik, kes mõjutas mõjuvõimsaid inimesi ja vihastas pool riiki välja? Võib-olla tõesti. Douglas Smith tunneb oma raamatu kangelase vastu siiski ka kerget sümpaatiat, ta leiab ise, et ilmselt oskas Rasputin inimestega hästi manipuleerida; oli inimesi, kes temasse uskusid ja lootsid siiralt abi Alekseile; mõrv on ikkagi mõrv ja suurem osa uskumatuid lugusid Rasputini kohta on lihtsalt väljamõeldised.

Douglas Smith on selle raamatu kirjutamiseks läbi närinud tohutust hulgast materjalidest ja omalt poolt loodan, et peale Stalinite-Hitlerite on nüüd põhjust ka Rasputini isik elulookirjanduses pikemaks rahule jätta. Kohutavalt tore oleks, kui fookus läheks Venemaa ja Teise maailmasõja ajaloo asemel nüüd ka mujale. Aga seda ilmselt ei juhtu.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: