Paberil sobinuks "Johannes Pääsukese tõeline elu" EV100 filmiprogrammi valatult. Hollywoodis on näiteks filmimeediumi enda minevikuga tegelevad linalood - nagu parima filmi Oscari võitnud "Artist" - pälvinud valje ovatsioone. Eesti kino ajaloos on hõisata muidugi oluliselt vähema üle, ent Pääsuke on ometi meie oma vennad Lumière'id, esimene kodumaine liikuvate piltide looja, filmiisa. Seega rahvuslikult oluline kuju ja oluline lugu, pealekauba ajastust, mida kinolinal seni teab mis palju näidatud pole.

Miks Eesti Filmi Instituut Pääsukese loo tootmise vaatamata mitmele taotlusele ülepeakaela toetamata jättis, jääb seetõttu parajaks kurioosumiks. Materjali enda olulisele ja potentsiaalile lisaks on lavastaja Hardi Volmer tõestanud end varemgi võimeka ajaloofilmide loojana, kodumaise "Artisti" tegi ta õigupoolest Eesti filmi 100. juubeliks nõutukstegevalt alahinnatud "Elavate piltidega" juba ära.

Lugu Pääsukese ringreisist 1913. aasta Setumaal on siiski oma tee kinoekraanidele leidnud ja seda mitte mingis patriootlik-sentimentaalses tõsise ajaloodraama kastmes, vaid mängulise teekonnafilmi ja semukomöödiana. Filmiisakest kujutatakse paraja avantüristi-oportunisti-elunautlejana, omamoodi Nipernaadina, kelle süda tuksub järgmise tuuleiili järgi, adumata hetkekski oma tulevast suurt kohta ajaloos.

"Johannes Pääsukese tõeline elu" Autor: Heikki Leis/Kopli Kinokompanii

Tühja seega sest pealkirjas välja toodud "tõelisest elust", mida tuleks kerge muigega võtta juba puhtalt põhjusel, et Pääsukesest pole säilinud sugugi ülemäära palju ammendavaid arhiivimaterjale. Pigem viskab film toonaste filmimeediumi võidukõigu teerajajate üle laiemalt sõbralikku nalja. Sarnaselt Robert J. Flaherty legendaarsele, kuid paljuvaieldud autentsusega dokumentaalile "Nanook põhjast" koosneb Pääsukese etnograafiline vaatlus osaliselt parajast külateatrist, mida Volmer on võtnud muhedalt kommenteerida läbi arhiivikaadrite saateks lisatud manitsuste ning hüüatuste. Pääsukese "Retke läbi Setumaa" originaalmaterjali segamine nüüd filmituga on üks nutikamaid lahendusi linateose juures.

Lavastaja Volmer ja kaasstsenarist Olavi Ruitlane on mõistnud suhtuda oma tegelastesse armastuse ja mõistvusega, aga samas ilma ajaloo suurkujudele omase surmtõsise maanikummardamiseta, pigem sõbraliku pilke ja eluterve irooniaga. Peaosalised on sellise stiili tarbeks valitud muidugi laitmatult. Pääsukese sussidesse astub Ott Sepp, teda saatva sõbra Volteri omadesse aga Märt Avandi. Duo tuntuses ja nendega tekkivates seostes mängivad suurt rolli muidugi "Tujurikkuja" sketšid, ent mõlemad on ka oluliselt tõsisemate hetkede tarbeks väga võimekad näitlejad, kes leiavad huumori keskelt üles tegelaste inimliku keskme.

"Johannes Pääsukese tõeline elu" Autor: Heikki Leis/Kopli Kinokompanii

Paraku tuleb nentida, et "Johannes Pääsukese tõeline elu" on mõneti ka pohmelli päralejõudmine EV100 programmiga saavutatud kõrgustest. Südame ja hingega tehtud, aga vahendite nappus annab tunda pea igal sammul. Kiirustamise mekk on tugevalt manu tehnilisel teostusel, sest ühtteist jääb kriipima nii helireal kui montaažis. Nii mõnegi stseeni saanuks rohkemate duublite ja parema ettevalmistusega küllap oluliselt ladusamalt lahendada. See kõik vajab aga aega ja raha.

Ennekõike kummitab filmi aga seesama viimane Eesti filmi paha tont. Vaatamata headele karakteritele ja huvipakkuvale ajaloolisele taustale näikse stsenaariumis nappima fookust ja selgust. Loo soravama esituse asemel kipub toimuv liiga sageli taanduma saba ja sarvedeta jandiks, suuremate rütmivahetusteta ühetaolisus aga tagab selle, et dramaatilised lahendused - nagu ühe tegelase traagiline saatus - ei kipu vääriliselt hinge.

Küllap on kitsikuse tingimustes niigi hästi hakkama saanud. Lihtsalt vahepealsed linalood on mugavaks muutnud, ootusi tehnilisele tasemele ja sisu pingestatusele, loo mõjusale ülesehitusele tõstnud. "Johannes Pääsukese tõeline elu" pole iseenesest halb film, harivat funktsiooni täida ta ka, küll aga on kerge näha, kui palju enamat sellest materjalist võinuks saada.