Märt Väljataga: isegi kui kõnelejad käivad alla, jääb keele ilu puutumata ({{commentsTotal}})

Kultuurikapitali aastapreemiatel peapreemia kirjanduse valdkonnas võitnud Märt Väljataga sõnul tänapäeval keeruline avaldada raamatut kasvõi alateadlikult kaalutlemata, kas ja millisele auhinnale see võiks pretendeerida. Aastapreemia tuli "Väikese inglise luule antoloogia" ja luulekogu "Gladioolid" eest. Laureaat andis kultuuriportaalile intervjuu.

Palju õnne! Sportlane saab medali või tiitli konkreetse võistluse eest, kultuuritegelastele tulevad preemiad pigem üllatusena. Kas ja kuivõrd sind üllatas Kulka aastapreemia?

Tänapäeval tundub keeruline avaldada raamatut ilma kasvõi alateadlikultki kaalutlemata, kas ja millisele auhinnale see võiks pretendeerida – eriti kui oled kirjanduskorralduslikes asjades lähedalt osalenud. Kultuurkapitali aastapreemia kirjanduse vallas on auhind, mis antakse enamasti asja eest, mis muudele auhindadele hästi ei kvalifitseeru. Võtan seda tunnustusena inglise antoloogiale, milleta "Gladioolidel" poleks mingeid šansse olnud. Aga võib-olla aitasid need otsusele natuke kaasa, sest kaks raamatut on rohkem kui üks.

Kas sind ajab looma puhtintellektuktuaalne impulss või on mängus ka jumalik inspiratsioon?

Jumalikust inspiratsioonist pole mul suurt aimu. Võib-olla saab selleks nimetada tunnet, kui mingi käsilevõetud töö hakkab pärast ränka punnitamist äkki ladusalt edenema: riimid, kujundid, lausekonstruktsioonid või mõtteseosed tekivad nagu iseenesest, justkui võõras käsi vajutaks klahve. Olen midagi sellist mõnikord kogenud, aga sellele eelneb alati pikk ja tüütu enesevaevamine. Viimane võib lõpuks vastuvõetava tulemuse anda ka ilma sellise jumaliku ladususeni jõudmata.

Loomist ajendab ka mingi ambitsioonike või ülesandepüstitus. Luuletamise puhul – mida ma seestpoolt tunnen ausalt öeldes vähe – on vist tähtis hoopis õige emotsiooni leidmine, et teos ei jääks steriilseks ega labaselt sentimentaalseks.

See, et tõlkeluuleantoloogia saab nii jõuliselt tähelepanu, pole päris etteaimatav. Kui raamat ilmus, ütlesid end lootvat, et "Väikest inglise luuleantoloogiat" tarvitaksid laiad massid või vähemalt nende luulesõbralik vähemus. Müüginumbreid ma ei tea, aga lootus on vist täide läinud?

Minu teada pole antoloogial küll kommertsmenu olnud. Võib-olla auhind alles tekitab selle. Suurtes raamatupoodides pole seda isegi luuleriiulil, vaid sektsioonis "Kultuur ja ühiskond". 

Kahju. Teine hiljutine sinu mahukam ja preemia saamisele aidanud teos "Gladioolid" ei ole päris harilik luulekogu. See sisaldab sonettide ja muude luuletuste seas juhu- ja järelluuletusi ning võtab kokku vist päris pika perioodi sinu luuleelust, olles päris mahukas paarisajaleheküljeline avaldus. Kuidas see kujunes, ja miks sa ei teinud sellest materjalist mitut raamatut nagu noorematel luuletajatel on kombeks aina õhukesi vihikuid vihtuda?

"Gladioolid" on sahtlitühjendus, äärmiselt eklektiline ja veider kooslus, kuhu on kokku pandud vähegi taaskasutuskõlblikud omavärsid ning suurem osa luuletõlgetest. Kaalusin ka kahte väiksemat raamatut, aga leidsin, et üks suurem oleks tarbijasõbralikum. Suvel tundus, et algupärandeid jääb raamatu jaoks väheks ja kirjutasin pool tosinat juurde. Kaalukam osa on tõlked – enamasti keeltest, mida ma ei oska, aga need ei ole siiski kaudtõlked.

Miks nimetad tõlkeid järelluuletusteks? Kas see termin osutab luule tõlkimise võimatusele? Samas su inglise luuleantoloogia näitab selle täitsa võimaliku olevat.

"Järelluuletus" on vana kalka Nachdichtung'ist, mis saksa keeles üsna tavaline tõlkeluuletuse sünonüüm. See, kui palju tõlkeluuletus on tõlge, kui palju luuletus ja kui palju mõlemat, sõltub nii vahendaja võimete laadist kui ka lugeja vajadustest. Minu jaoks esimene taotlus on see, et tõlkeluuletus oleks iseseisev, see tähendab, ka meeldejääv luuletus, mida saab uskuda või usaldada ilma originaali kõrvale piilumata. Sellele saaks ehk leida mingi Gestalt-psühholoogilise õigustuse: hea luuletus on see, mis vajutab end tervikpildina või -muljena meelde, nii et seda pilti või muljet saab hiljem mitut pidi keerutada ja uurida.

Tõsi, mõned head, eriti pikemad luuletused võivad olla ka protsessuaalsed, mitte pildilised, aga mingi läbikasvanud terviku kogemus on tähtis ka neis. Tervikut aitab tihendada vorm. Vormi andmisel võidakse originaali sisust ja vormist eemalduda. Usun, et minu järelluuletused on siiski originaalilähedasemad, järelikult madalalennulisemad, vähem luulelised kui Betti Alveril, August Sangal või Indrek Hirvel. Kui ma tahan filoloogist lugejana mõnest mulle tundmatus võõrkeeles luuletusest aru saada, eelistaksin pigem kakskeelset kommenteeritud rea-alust.

Luulesõbrast lugejana on jälle huvitav lugeda "järelluuletusi". Ja lõpuks on kõik luuletused niikuinii järelluuletused selles mõttes, et keegi ei saa enam kirjutada maailma esimest luuletust. Pessoal käib selle kohta üks meeldejääv luuletuski.

Kui heas seisus on Eesti luule aastal 2019? Ma mõtlen luuleskeenet laiemalt: luuletamine, tõlkimine, luule lugemine, luulest kirjutamine.

Ei söanda väita, et omaksin hõlmavat pilti. Luule on väga põlvkondlik kirjandusliik: loetakse, ostetakse, kuulatakse, hinnatakse, käsitletakse peamiselt oma põlvkonnakaaslasi ja väheseid õnnelikke vanemaid luuletajaid, kes on olnud lugejale tähtsad tema kahekümnendates eluaastates. Osalt soosib vist ajavaim seesugust luuletamist, mis jääb väljapoole traditsiooni, mille juured on pigem biitnikutes ja mingis "internatsionaalstiilis" kui kodukamaras.

Mõni aasta tagasi tõusis esile teatav "uus mage stiil", maastiku- ja enesevaatlused teadlikult nullikeeratud keeles. Selle kõrval on epigrammatilisemat kraami, ulgumist, hammastekiristamist, päevikupidamist, seisukohavõtte, loitsugi jne. Suurt ambitsiooni võiks ehk rohkem olla. Sellist, et "minust peab saama eesti maailmaluuletaja, kes hõlmab kõike, mis möödas on, mis möödub, mis on ees!" Isegi nurjumised jäävad meelde, kui on suurejoonelised. Luuletõlkimise ja selle alternatiivsete viiside üle teoretiseeritakse palju, praktiseerimist võiks rohkem olla. Need, kes Sanga-Kaalepi laadis tõlkida ei oska või ei taha, katsetagu teisiti. Sellest, kes ja kuidas luulet loeb, pole vist kellelgi selget pilti, kuid festivalide ja muude ürituste fotode põhjal tundub, et elava-kuulava publiku üle ei saa kurta. 

Luulest on raske kirjutada nii, et tulemus poleks tühisõnaline, ainult väliselt kirjeldav või luulele mingit oma kinnismõtet pealesuruv. Selleks et luulest hästi kirjutada, tuleb vist pugeda luuletaja hinge, teha kindlaks need vedrud, mis selle tiksuma panevad. Ja selles ülesandes võib kergesti libastuda. Luuletus on ka verbaalne kaadervärk, aga selle tööviisi kirjeldamiseks ei tohiks mängu tuua rohkem kontseptuaalseid tööriistu kui hädavajalik. Luuletaja looming kuulub omakorda suuremasse süsteemi, oma mega-Gestalt'i ja neid seoseid peaks ka üritama tabada. Kuna kõigi kolme asja korraga tegemine – sisseelamine, efektide analüüs, suure pildi haaramine – on nii raske, pole ime, et head luulekriitikat pole kunagi palju.

Kas oleks aeg küps luuleajakirja loomiseks? Või ammendavad Vikerkaar, Looming ja Värske Rõhk teema ära?

Nimetatud kolm ajakirja katavad nüüdisluulet päris kenasti ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas üks omaette luuleajakiri nüüdisajal toime tuleks. Poleks paha, kui Sirpki taastaks oma luuleveeru. Võib-olla üksikluuletuste headus tõuseks paremini esile, kui neid avaldadagi ühekaupa, mitte suuremate kimpudena. Vikerkaare kolleeg Kajar Pruul on viimasel poolaastal andnud mõista, justkui kvaliteetse proosa kõrvale on raske väärilist luulet leida. Aga see võib olla mingi ajutine tõrge. 

2003. aastal pakkus ingliskeelse luule sõprade seas kõneainet see, kuidas farmaatsiatööstuse pärijanna Ruth Lilly annetas 200 miljonit dollarit luuleajakirjale Poetry, vabastades selle kõigist finantsmuredest. Kui meil peaks leiduma mõni luulehuviline miljonär, ütleme Rein Kilk, kes eestikeelsele luuleajakirjale oma eurodega õla alla paneks, pole kindel, kas seda isegi sümboolse hinna korral üle 200 inimese telliks.

Kas luuleelu pakub mingi pildi ka ühiskonna tervisest? Neil päevil annavad poliitikud ja arvamusliidrid inimestele meedia vahendusel vastandlikke signaale: üks signaal kõlab nii, et "eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui nüüd", teine: "elame keerulistel aegadel, kus tekib tohutult konflikte". Luule on Eestis õitsenud eelkõige pöördelistel aegadel, tundub.

Laiema pildi saab siis, kui teha Loomingu aastaülevaateid. Viimati tegin seda 2009. aastal, enne seda 1999. aasta luulest, seega mu andmed võivad olla vananenud. Aga kui ma tollal lugesin suurtes annustes amatöörluulet (st nende inimeste kirjutatud värsse, kes ise luulet ei loe), jäid tugevalt meelde riigivastased meeleolud – valitsevat korda rünnati värsis nii paremalt kui vasakult. Nii et täna poliitilisele pinnale jõudnud käärimised ei tohiks tollase triviaalluule tundjale üllatusena tulla. Pärisluule või kunstilise luule suhet ühiskonna meeleoludega on raskem määrata. Selge see, et keegi pole meil ilma irooniata luuletanud sellest, kuidas "eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui nüüd". Sellised avaldused, näiteks pastoraalidülli, oodi või panegüürika vormis, ei kuulu nagu üldse eesti luule DNAsse.

Sinu mainitud kahel teemal võiks korraldada luulevõistluse, aga ennustan, et esimesel, hea elu teemal laekuks ainult sarkasmi, küll peenemat, küll jämedamat. Mõned – Auden, Brodski – on arvanud, et luule peaülesandeks on tänu avaldamine, olgu või selle eest, et olematuse asemel on midagi olemas, et hing sees, rohi kasvab teava poole ja päeval on valge, öösel pime ja mitte vastupidi. Aga poliitiline tegelikkus on uusajal inspireerinud pigem tänitust kui tänulikkust. 

Luule on sõnavara varaait. Kas eesti keel on praegu rikas või hakkab kokku tõmbuma? Või hakkab kuhugi nihkuma?

Eesti keel on haruldaselt rikas ja paindlik, osalt ka tänu tõlgetele. Keel peab küll pingutama, et uute tehnovidinate ja meelelahutusmeemidega kaasas käia, aga ma ei usu, et oleks ühtegi tähtsamat mõtet või emotsiooni, mida meie keel väljendada ei suudaks. See on õigupoolest kummaline, arvestades kui noor on eesti keel nii-öelda täisfunktsionaalse kultuurkeelena ning millist kummastust vaevalt pooleteise sajandi tagused tekstid tänases tavalugejas sageli tekitavad.

Mind pahandab, kui keegi väidab, et mõnda filosoofi eesti keelde tõlkida ei saa. Kui ei saa, pole tegu filosoofiaga (vaid võib-olla luulega). Üldiselt on eesti keele võimaluste ruum palju-palju avaram, kui sellest tegelikult ära kasutatud. Eks keel olegi midagi paremat ja suuremat kui üksikute ideolektide või nende kõnelejate summa – isegi kui kõikide eesti keele kõnelejate pruuk peaks mingil põhjusel alla käima, jääb keel ise oma platoonilises ilus ja võimaluste allikana puutumata.

Nihked on võimalikud küll, sest näiteks uued põlvkonnad ei tarvitse enam maailmakultuuri omandada olemasolevatest eesti tõlgetest kaudu, sest neid pole internetis, vaid inglise keele kaudu, teadmata sedagi, et paljude mõistete jaoks on meil juba omad saksa- või venemõjulised terminid leiutatud.

Omaette teema on keelelise loovuse tulevased suhted kirjanduse ja raamatuga, millesse uued meediumid toovad kindlasti nihkeid. Aga luule ei ole sama mis keeleline loovus. Viimast esineb igal pool mujalgi: turul, kõrtsus, räpis, rockis, reklaamis, võrgus, umb- ja segakeelsuses. Põhimõtteliselt on võimalik ka hea luule, mis keele poolest ilmetu või neutraalne.

Mis on sul töös?

David Hume'i "Uurimuste" tõlge ja kommentaar, mis on nõudnud palju rohkem vaeva, kui ootasin. Neli aastat tagasi tõlkisin ühe aastaga kuus filosoofiaraamatut, aga Hume oma kahe ja poole sajandi taguse keelega on võtnud juba kolm aastat.

Teine projekt on eesti 20. sajandi eelse luule antoloogia. Mul on kartus, et tavalugeja tunneb 19. sajandist ainult Kristjan Jaak Petersoni, Koidulat, Juhan Liivi ning mõningaid koorilaulutekste. "Sõnarise" vastav köide on mu meelest laisavõitu. Seda luulet oleks tarvis ühtaegu lähemale tuua ja kummastada. Üldpildi üpris üksluises massis leidub – kas tahtmatult või tahtlikult –kummalisi pärle, umbteid, eksperimente, unustatud virtuoose: näiteks Koidula vend Harry.

Peamiselt ilmunud esseede põhjal tahaks kokku panna kirjandusteoreetilise raamatu – sellest, mis on kirjandus, mis luule, mis narratiiv, fiktsioon, žanr, klassik jne. 



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: