Priit Pärn: kui Eestile pole animafilmi vaja, siis tuleks see valju häälega välja öelda ({{commentsTotal}})

Priit Pärn.
Priit Pärn. Autor/allikas: Sander Ilvest/Postimees/Scanpix

Kultuurkapitali aastapreemiatel audiovisuaalse kunsti elutööpreemia võitnud Priit Pärn tõdes, et Eestis ei ole võimalik teha animafilmi, mis oleks kasumlik. Seejuures arvab ta, et kui poliitikute arvates ei ole Eestile vaja animafilmi, tuleks see valju häälega välja öelda.

Palju õnne Kultuurikapitali audiovisuaalse kunsti elutööpreemia puhul! Kas selline tunnustus on teile tähtis? Aastate jooksul olete te neid rahvusvahelistelt festivalidelt vist päris palju saanud? 

2002. aastal sain esimese elutööpreemia ASIFA-lt ehk animatsiooni rahvusvaheliselt assotsiatsioonilt ja sealt alates on neid 2–3 aasta tagant ikka tulnud. Koos selle kultuurkapitali elutööpreemiaga, mis on kusjuures esimene Eestist, on neid kokku seitse tükki. Seda on hea meelde jätta, sest neid on täpselt sama palju kui lapselapsi (naerab). Aga see on muidugi tore, kui Eestis ka ikkagi meeles peetakse.

Elutööpreemia justkui viitab, et suuremad ja olulisemad asjad elus on tehtud. Kuidas te ise sellele vaatate?

Nagu ma ütlesin, siis esimene preemia oli 2002. aastal ehk 17 aastat tagasi, ma arvan, et ei pea sellele tähelepanu pöörama, kuidas seda nimetatakse. Ühel hetkel võib-olla ei tee enam tõesti filme, aga praegu seda tunnet veel ei ole.

Kas teil on mõni film praegu töös?

Jah, me oleme saanud arendusraha filmile nimega "Luna Rosa" ehk "Punane kuu". Kui õnnestub sügisel tootmisraha saada, siis hakkame sellega tõsiselt tegelema.

Olete juba 1970. aastatest alates joonisfilmiga tegelenud, aga mis on nende aastate jooksul selles vallas enim muutunud?

Üks suurimaid muutusi on kindlasti ühiskonnakord. Alates 1992. aastast on filmide rahastamine ja tsensuuri pool väga palju muutunud. Varem ei olnud probleem rahas ja küsimus oli pigem piirides, mille sees tuli mängida. Nüüd muidugi taandub see suures osas rahale. Vabadus on olemas, mis võib aga minna teoreetiliseks, sest kui raha teatud asjadele ei eraldata, siis sisuliselt on see ka justkui tsensuur.

Teine suur muutus on toimunud muidugi tehnoloogias. Kui mina 1970. aastatel joonisfilmiga tegelema hakkasin, oli see n-ö tselluloidiaeg. Kõik pildid, mis pärast ekraanile jõudsid, maaliti käsitsi läbipaistvatele kiledele ja tehniliselt tuli mingil hetkel sein ette, teatud asju ei saanud teha. Arvuti tulekuga, mis jõudis siia 1990. aastate lõpus, on hea riist- ja tarkvara korral ainus piir omaenda kujutlusvõime.

Kuidas Eestis olukord animafilmiga praegusel hetkel on?

Ütleme nii, et viimase paari aastaga on olukord üpris pingeliseks muutunud. Rahastajad on teinud valeotsuseid – panustatud on pikkadele filmidele ning samaaegselt on käivitatud kolm täispikka filmi, mis tähendab, et kõik rahad on läinud sinna. Eesti on olnud tugev just lühifilmides, isegi üks maailma tippmaid, aga nüüd on olukord, kus Eesti põhilistel stuudiotel – Eesti Joonisfilm ja Eesti Nukufilm – on praktiliselt pood kinni, suur osa inimesi on koondatud.

Selle aasta rahad on ka juba varem ära jagatud, seega küsimus on selles, kas need muutused, mis on toimunud, on veel tagasipööratavad. Võib isegi olla, et seda ei õnnestugi enam uuesti käivitada.

Me oleme Eesti mängufilmis näinud viimase paari aastaga suurt tendentsimuutust, sest kunagi varem ei ole Eesti filmis olnud nii palju erakapitali. Mis te arvate, kas kunagi võib erakapital tulla samamoodi ka animafilmi?

Aga mis mängufilmid need on, kuhu on erakapitali taha tulnud? Me räägime "Klassikokkutulekust" ja "Svingeritest", aga need filmid on tegelikult lihtsalt uusversioonid. Aga filmikunstis ma ei tea eriti, et oleks erakapitali rahasid tulnud, sest erakapitali juures tahetakse, et raha tuleks kasumina tagasi. Võib muidugi olla, et tekib metseenlus, aga Eesti ei ole minu arvates selleks veel piisavalt jõukas.

Ka need pikad animafilmid, mis on Eestis tehtud, on sügavalt kahjumlikud. Eestis ei ole võimalik teha animafilmi, mis toodaks kasumit. Isegi maailmas on neid väga vähe. Seega on see selline enese või maksumaksja petmine, kui me loodame, et Eesti film suudab end ise rahastada. See ei ole võimalik. Pigem tuleks rääkida poliitilisest otsusest, kas meil on vaja filmikunsti või animatsiooni, mis on seni olnud Eesti visiitkaart maailmas.

Näiteks detsembris me lugesime kokku, et EKA animatsiooniosakond on alates avamisest 2006. aastal saanud sada rahvusvahelist auhinda. Sisuliselt tähendab see seda, et kui me valmistame tudengi ette, aga pärast kooli lõpetamist ei eraldata riiklikke kultuurirahasid animatsioonile, siis pole tal midagi teha. Mis suures plaanis ikka muutub? Üks kultuuriliik lihtsalt kaob ära, aga ega siis kõik ära kao.

Me oleme üritanud kogu eelmise aasta midagi teha, et asjad ei liiguks nii, aga tundub, et see pole võimalik.

Äkki on üks võimalik variant kaastootmisprojektid? Praegu on neid Eestis päris mitmeid, näiteks Kaspar Jancise "Kapten Morten lollide laeval" ja Meelis Arulepa ja A-Filmi kaastöö Iiri animafilmis "Talvelugu".

Noh, sisuliselt oli A-Film ja Meelis Arulepp selle "Talveloo" juures lihtsalt alltöövõtt, kuigi nad olid režissöörina kirjas. Eesti filmi instituut ja kultuurkapital isegi finantseerisid seda, aga tegelikult finantseerisid nad alltöövõttu. Eesti on aga alltöövõtumaana liiga kallis, seega need tegijad, kes teevad alltöövõttu Eesti kaudu, viivad selle raha kas Hiinasse, Indiasse või Filipiinidele. Kui see on kultuuriraha, mis läheb alltöövõtu tegijale, aga tegelikult seda tööd ka ei tehta Eestis, siis ei ole küsimus mitte selles, kas see on ainus variant, vaid need on kaks eri asja. Sellel "Talvelool" ei ole Eesti kultuuriga mingit seost, see on odav projekt. Nagu ma ütlesin, see on poliitiline otsus, kui Eestile ei ole vaja animafilmi, mis on osa meie kultuurist, siis tuleks see valju häälega välja öelda.

Võib-olla ma kõlan küüniliselt, aga ega tegelikult inimesed ei tea väga, mis Eesti animatsioonis toimub. "Lottet" teatakse ja võib-olla "Manivaldist" ollakse ka midagi kuulnud, aga mitte rohkem. Mis te arvate, kas kuidagi oleks võimalik need filmid inimestele lähemale tuua?

Neid näidatakse televisioonis. Näiteks, kui mul oli mõned aastad tagasi juubel, siis ETV2 näitas neid ühel päeval, aga üldiselt minu filme ei näidata väga ka televisioonis. Noh, neist suurem osa on muidugi täiskasvanutele, aga miks näidatakse tänaseni 1960. aastate nukufilme? Ma ei tea seda.

Paraku on lühifilmi saatus see, et ta ei saa kinos joosta. Kui Eesti Joonisfilmi aastane tootmismaht on 40–60 minutit, siis me räägime neljast 10-minutilisest filmist, aga need ei saa joosta kinos vahetpidamata. Need on saadaval DVD peal ja neid saab veebist osta, aga see ei suuda võidelda massiga, mis tuleb väljast ning mis on enamasti lastele. Neid on lihtsalt nii tohutult palju.

Kuidas EKA animatsiooniosakond elab? Kuidas järelkasv tundub?

Tegelikult on isegi kaks eri haru: on eestikeelne bakalaureuseõpe, kuhu tulevad Eesti noored tavaliselt kohe peale kooli, aga on ka 2007. aastal alanud magistriõpe. Algul oli tegemist, et sinna sobivaid inimesi leida, kellel on juba mingi animatsioonilane haridus, aga nüüd me saame valida sinna parimatest parimad ja need auhinnad näitavad, et see maakaart on väga lai, kust meil tudengeid tuleb. Tänaseks on meie juures õppinud inimesed 31 eri riigist.

Kuidas asjad edasi lähevad, kui Eestis need asjad kokku kuivavad? Nendele tudengitele, kes jäävad pärast bakalaureust Eestisse, jääb see tööväli kindlasti kõvasti kitsamaks.

Kui me vaatame korra laiemalt ja Eestist eemale, siis millised on animatrendid laias maailmas?

Üks muutus on selles,  et kui paarkümmend aastat tagasi olid konkreetsed animatsiooni tippmaad – Prantsusmaa, Inglismaa, Kanada, Jaapan –, siis nüüd on see pilt läinud äärmiselt segaseks, sest suvaliselt maalt võib tulla väga vinge film. See on seotud ilmselt mitme asjaga: inimesed liiguvad ja õpivad kusagil mujal, aga lisaks ei pea tänu tehnoloogiale olema selle asja taga suur stuudio ega väga suured rahad.

Suurte rahadega tehakse täispikki filme ja väike osa nendest toodab raha tagasi, aga see liikumine lühifilmist täispikka filmi on ühesuunaline liikumine ning seda nii inimeste kui ka ideede osas. Need suured stuudiod, kes teevad seriaale ja täispikkasid filme, jälgivad väga täpselt, mis toimub lühifilmimaailmas, sest sealt tulevad nii visuaalsed kui ka sisulised ideed. Ma näen, et ka Eesti animatsiooni on väga teraselt jälgitud ja mitmetes pikkades produktides on neid mõjusid näha.

Mis te arvate, kas viie aasta pärast me räägime veel Eesti uuest animatsioonist?

Muidugi ma tahan, et räägitaks. Eestis on kindlasti animatsioon olemas, küsimus on lihtsalt selles, kas meil säilivad need stuudiod, mis meil on olemas. Kui need säilivad, siis on Eesti animatsioon endiselt maailmakaardil. Võib-olla tinglik näide, aga mida viiekesi teeb ühe aasta, siis üksinda teeb seda viis aastat. On fanaatikuid, kes jaksavad seda teha, aga üht asja ei tohi liiga kaua teha.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: