Kaspar Jancis: ma ei usalda lineaarset mõtlemist, selle kompromissitus hirmutab ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaspar Jancis
Kaspar Jancis Autor/allikas: TMK

Teater. Muusika. Kino aprillinumbris: Donald Tombergi intervjuu Kaspar Jancisega.

VASTAB KASPAR JANCIS

Üks pilt umbes kümne aasta tagant. Kohtusime Kaspariga juhuslikult ühe seriaali võtetel. Kõrvalosameestena tuli meil mõlemal enamuse päevast oodata (mis on muidugi asjade igati loomulik käik). Oli lõbus. Muu hulgas improviseeris ja esitas Kaspar otsekui möödaminnes loo võtete käigus ära unustatud statistnäitlejatest, kes, kostüümid seljas, grimm näos, kohusetundlikult ja suure elevusega oma järjekorda ootavad. — Kusagil klõpsatab uks, kusagil hüütakse kedagi… Mehed on kohe valmis: "Kas nüüd on meie kord?", "Kas nüüd läheme?". Sedasi saab päev õhtusse, samamoodi mööduvad ka järgmised päevad, nädalad ja kuud. Võtted aina käivad ja unustatud mehed oma kostüümides ikka ootavad, et "Kas nüüd läheme?", "Kas nüüd meid kutsuti?". Vahepeal teevad ka mingeid muid toimetusi, söövad ja tõmbavad suitsu, kannavad hoolt selle eest, et grimm ikka kogu aeg peal oleks, ja on kogu aeg valmis startima. Aga ei midagi, keegi ei kutsu neid. Mööduvad aastad… — See improvisatsioon oli pööraselt naljakas, ja palun väga, siin on ühekorraga Dino Buzzati "Tatarlaste kõrb", Samuel Becketti "Godot'd oodates" ja… komöödia.

Märtsi lõpupoole linastus meie kinodes Kaspar Jancise täispikk nukufilm "Kapten Morten lollide laeval". See on Eesti animavalla läbi aegade ambitsioonikaim ettevõtmine; filmi eelarve oli veidi üle kuue miljoni euro. Enne aga, kui "Kapten Morten…" Eesti kalleimaks filmiks tituleerida, tuleb meenutada, et tegu on koostööfilmiga. Eesti kõrval, kes kattis eelarvest veidi üle kolmandiku (920 000 eurot EFI ja Kultuurkapitali toetust, ülejäänu Nukufilmi stuudio omakulud), on tootjamaad ka Belgia, Suurbritannia ja Iirimaa; viimasele on "Kapten Morten…" ühtlasi esimene täispikk nukufilm. Lisagem veel, et seejuures on "Kapten Morten…" ikka ja eelkõige eesti film sel lihtsal põhjusel, et Eesti-poolne loominguline panus on kõige suurem. Kui režissöör Jancist intervjuuks tabada püüan, selgub, et ta viibib juba mõnda aega Mehhikos. Nõnda siis vestlemegi kirja teel.

 

Mis asju Mehhikos ajad?

Pole siiani selgusele jõudnud, mida ma siin Mehhikos teen. Aga üldiselt on väga lahe; täna käisin temascal'is, indiaani saunas. Me peaksime ka oma saunatamise rituaalset, hinge puhastavat dimensiooni endale rohkem teadvustama. Mulle igatahes meeldis saunas trummi taguda. Ja praegu on igati puhas olemine, kuigi vesi, milles end loputasin, oli suht mudane.

 

Oled Mehhikos puhkamas, rändamas, tööd tegemas…?

Minule ei ole need eraldiseisvad nähtused. Ma üritan elada nii, et mu minapilt oleks terviklik, mitte lõhestunud töö ja eraelu vahel. Nii et rändan, puhkan ja töötan ühtaegu, olenemata kohast ja ajast. Seda võimaldab mu tegevuse (eelistan seda sõnale "töö") iseloom, mis paljuski sõltub mu aju hetkeseisundist. Aju on mul õnneks kaasaskantav, kuigi aeg-ajalt raskevõitu — aga see on mööduv nähtus. Muidu pean ennast maailmakodanikuks ja mulle on kusagil viibimise kriteeriumiks see, et on huvitav. Pean väga lugu Eestist; see tuleb eriti ilmsiks just kaugelt vaadates, et oleme ikka õnnega koos, et meil on selline koht ja keel varrukast võtta.

 

Jah, mulle ongi sinust jäänud just selline mulje — et sul on säärane artistlik loomus, mis võib sundimatult ühest valdkonnast teise astuda. Ole hea, räägi sissejuhatuseks mõne sõnaga oma kooliteest ja valikute kujunemisest.

Mu koolitee oli suht konarlik. Tartu kunstikoolist heideti mind välja. Kooli psühholoog kirjutas koju kirja, et Kaspar tekitab kaasõpilastes karistamatuse tunnet. Ka suhe direktrissiga polnud just roosiline. Nimelt viskasin ma mingi absurdse tungi ajel, pulli pärast, üht mööduvat autot pooliku hapukurgiga, selgus, et koolijuhi oma. Koolijuht kutsus mind oma kabinetti ja pidas kõne sellest, et kui ma nii jätkan, siis olen ma varsti, silmis tühi helk, prügikastidest tühje pudeleid otsimas. Veel ei ole nii läinud. Aga elu on veel ees, vara ära sõnada. Pärast koolist välja heitmist pidasin mitmeid ameteid, sealhulgas rokkstaari oma. Proovisin ka Nukufilmis nukumeistri ametit, aga sain oma hektilise elustiili tõttu kinga. Tore, et hiljem tagasi võeti. Käisin Joonisfilmis oma töid näitamas, Priit (Pärn — Toim) soovitas Turku pöörduda (Turu Kunsti ja Meedia Kool, Soome — Toim). Sinna oli veel aastake aega, kuna animatsiooniüliõpilasi võeti vastu üle aasta. Läksin siis aastaks pedasse Marani juurde dokumentalistikat tudeerima. Mul erilist dokumentalismitungi polnud; peda ajal tegime Märt Kiviga ühe pisikese lamenuku-filmi "Väike valge helikopter" (Märt Kivi töötas animaatorina ka Jancise nukufilmi "Kapten Morten lollide laeval" juures — Toim). No ja siis tuli Turku. Esimese koolinädala veetsin ehitusplatsidel ja mahajäetud hoonetes ööbides. Hiljem sain ühiselamusse. Soome mõjus väga rahustavalt. Aeg-ajalt mängisin mõttemängu, et olen psühhoneuroloogia kliinikus, kus lühikest kasvu kiilakas doktor mulle küsimusi esitab. Nende lugude põhjal, mis ma räägin, määratakse mulle diagnoos ja ravi ja hiljem selgub, et teraapiaks on pimedas ruumis mingi objekti üliaeglane katkendlik liigutamine. Igatahes olen oma diagnoosiga siiani päris huvitavat elu elanud. Aitäh kõigile toetamast!

 

Märtsi lõpus linastub su täispikk nukufilm "Kapten Morten lollide laeval". Kapten Mortenil on olnud mitu elu. Oled temast kirjutanud samanimelise raamatu, millest hiljuti ilmus ka uustrükk. Morten on jõudnud tearilavale ("Morten lollide laeval", esietendus 1. VIII 2011 Kuressaare Linnateatris. Lavastaja Aare Toikka) ja nüüd ka filmi, mis on Eesti animatsioonivalla seni kõige mahukam ja ambitsioonikam töö. Kapten Morten, kes nii mitmel viisil välja ilmub, peab seega olema sulle väga lähedane tegelane. Räägi veidi, kuidas Morten ja tema lugu  sündis.

See lugu sündis kuidagi ettekavatsematult. Alguses oli soov ühendada mitu toredat asja — teater, muusika ja merereis. Romantiline unelm purjelaeval reisivatest rändveiderdajatest. Aasta 2011, mis oli Tallinna kui kultuuripealinna aasta, andis selleks võimaluse. Selle unistuse teostamiseks oli vaja lugu, oli ju kultuuripealinna teemaks "Mereäärsed lood". Nii ma siis mõtlesingi, et mis on minu jaoks see mereäärne lugu. Kõik lapsepõlve suved veetsin mere ääres Hiiumaal. Sealt hakkas kerima. Lapsepõlvemälestused, unistused ja lood, mis poisikesepõlves huvi pakkusid. Mulle kohutavalt meeldisid lapsena lood, kus tegelane muutub pisikeseks ja maailm tema ümber hiiglaslikuks. Peale selle tundus kapteniamet mulle ihaldusväärne. Meisterdasin suures koguses puukoorest purjelaevu, käisin neid ojas ujutamas. Mäletan lapsepõlvest seika, kui toppisin laeva putukaid täis ja lasin siis allavoolu. Ise olin jube õnnelik. Noh, ja sealt ta tuligi, see mõte ja tegelaskuju. Aga kultuuripealinna taotluse ja muude fondide menetlus võttis nii kaua aega, et jõudsin kirjastaja soovitusel oma raamatu kirjutada ja illustreerida ja sinna ka originaalmuusikaga CD lisada. Ausalt öelda oli mulle tollal asja muusikaline pool tähtsamgi. Pigem nagu Kriminaalse Elevandi CD koos raamatuga. See üllitis sattus Nukufilmi inimeste kätte ja nad otsustasid selle oma uue täispika filmi aluseks võtta. Ma ei hakanud puiklema.

 

Mitu aastat selle filmi tegemine võttis? Ja triviaalne küsimus siia kõrvale: mida jõudsid selle aja jooksul õppida?

Mõte, et teeks õige filmi, tuli koos raamatuga aastal 2011. Täispika filmi finantseerimine on väga pikk protsess ja ühe riigi toetusest ei piisa. Niisiis oli vaja leida välispartnerid. Sellega tegelesid produtsendid. Mina sõitsin samal ajal Ameerikasse ja hakkasin koos ühe kaasstsenaristiga lugu filmiks voolima. Selle filmi tegemise juures õppisin absoluutselt kõike, kuna ma ei olnud kunagi midagi sellist varem teinud. Aga ma arvan, et sain hakkama ja õppisin kiiresti, kogemused muudes valdkondades tulid paljuski kasuks. Õppisin tundma ka selliseid inimesi, kes peavad kunsti tööstusharuks, see on omamoodi trall, mis selles maailmas käib. Väga imelike takistustega tuleb aeg-ajalt silmitsi seista. Nagu näiteks müügiagendiga, kes arvab, et Morten ei tohiks filmi pealkirjas figureerida, kuna pole sooneutraalne, või prantsuse levitajaga, kes leiab, et kahe sipelga ja skorpioni uputamine on mõrv, mida lapse silmad ei tohi näha, või siis lihtsalt arvamusega, et peategelane võiks rohkem naeratada.

 

Sinu varasemad tööd on olnud joonisfilmid, "Kapten Morten lollide laeval" on nukufilm. Kui raske oli üle minna joonisfilmi maailmast nukufilmi maailma?

Maailm muutus kolmemõõtmeliseks ja sinna lisandus valgus, nii et midagi rasket polnud, pigem võimaluste lisandumine. Sain üsna kiiresti joone peale juba piltstsenaariumi faasis. Võtete ajaks ei olnud žanrivahetus enam takistus. Nukufilmis tuli muide kasuks mu teatrikogemus, nii kujunduse, kostüümide kui ka animaatoriga suhtlemise vallas.

 

Päevas filmitakse nukufilmi keskmiselt kuus sekundit. Kui töö käib paralleelselt teise stseeniga, siis saame kaksteist sekundit.  Nukufilmi ei saa teha üle interneti, st võtteid saab teha vaid füüsilises ruumis, kohapeal. "Kapten Morten…" on koostööfilm ja siin jagati võtteplatsid Eesti ja Iirimaa vahel — Iirimaal võeti üles putukamaailm, Eestis see, mis filmis on tavamaailm (õu) oma proportsioonidega. Ühesõnaga, sa sõitsid aastaid Eesti ja Iirimaa vahet, päevas saite filmida kuus sekundit… Küsin niimoodi üldiselt, et kuidas sa võtteperioodi aega meenutad ja kokku võtad? Kui pöörane see kõik oli?

Ei oskagi enam öelda, kui pöörane see oli, sest ei tea, millega võrrelda. Pöörasus hakkab vaikselt normaalsuseks muutuma. Tegelikult oli ikka tore ja põnev, iga päevaga muutus asi reaalsemaks. Ja enamasti olid teostajad oma ala asjatundjad. Sai süveneda ja mingeid hinnaalandusi ei teinud. Õppisin enesevalitsemise kunsti ja mingil määral ka diplomaatiat. Kohati oli pingeline, sest Iirimaal oli eesotsas suht ignorantne inimene, kes targemaid eriti ei kuulanud. Aga kui ei ole valikut, siis tuleb hakkama saada. Nui läks vahepeal ikka päris neljaks. See film on läbinud hulganisti kriitilisi hetki. Nende kõigi kirjeldamine võtaks liiga palju leheruumi; eks see ikka oli üks pöörane reis lollide laeval. Aga huumoriga saab igast jamast üle.

 

Prantsusmaal linastus "Kapten Morten…" 2018. aasta augustis korraga kuuesajas kinos. Linastunud on see ka Poolas ja Sloveenias; Lõuna-Koreas on levisse tulemas. Ameerikas tuleb ta levisse videos (VOD), plaanis on teda müüa ka Lõuna-Aafrika Vabariiki. Kas siia nimistusse on veel midagi lisada? Ja milline on olnud rahvusvaheline vastukaja, vaatajate huvi? ["Kapten Morten…" oli kahes kategoorias nomineeritud ka 2018. aasta Euroopa animatsiooni auhindadele — parim režii (Kaspar Jancis) ja parim animatsioon (Märt Kivi).] Tead sa ka vaatajate arvu kohta juba midagi, nt Prantsusmaal?

Eks tegelikult oodati suuremat pauku, aga ega seegi kehva polnud. Filmi elu on alles ees ja "Kapten Morten…" on väga populaarne ka festivalidel. Aga kuna oleme müügiagendiga selgelt puusse pannud, siis eks paista, kus me veel kinolevisse pääseme. Lõuna-Korea on ka päris suur, ikka viiskümmend miljonit inimest. Prantsuse levi kohta ei oska öelda, nii palju tean, et nad kirjutasid mu nime algustiitritesse kolme kirjaveaga. Minust sai Caspar Janisz. Uskumatu, aga tõsi. Guugeldasin, et äkki on keegi madjar või poolakas, aga ei leidnud kedagist. Nii et Prantsusmaa kuulsus läks selle nahka.

 

Kuna Eurimage'i toetus jäi "Kapten Mortenil…" saamata, tuli Nukufilmil võtta ka veerand miljonit pangalaenu. See võeti üsna tootmise lõpus, kui oligi põhimõtteliselt kaks valikut: kas tootmine seisma, ootele jätta või lõpule viia. Kui tõsiselt sa tundsid, et Nukufilmi saatus ja toimimine on nüüd korraga suuresti ka sinu õlgadel?

Vahepeal oli küll selline vastutuse tunne, aga eks tegelikult on see ikka väga kollektiivne protsess ja kõik see mees paadis on ühe asja eest väljas. Igatahes, müts maha vapra Nukufilmi kollektiivi ees, kes sellistes tingimustes veel vastu pidada suudab.

 

Me oleme harjunud, et eesti animat maailmas hinnatakse, iseasi, kui palju me seda endale teadvustame. Nukufilm on maailmas üldse pigem haruldane. Inglismaal on Aardman Animations ("Wallace ja Gromit"), USAs on Laika ("Kubo ja kaks pillikeelt"), veel on mõned väikesed stuudiod Hispaanias, Norras…Meie oma Nukufilm on ses vallas üks tippudest. Aga meie kaasaeg muutub üha arvutikesksemaks, nii ka animatsioonis. Lootes nukufilmi tuleviku suhtes optimismi säilitada, küsin nüüd, miks ikkagi eelistada filmitegemist reaalses ruumis, füüsiliste nukkudega, kogu selle fantaasiamaailma loomisele arvutis?

Tundub, et nukufilm on jätkuvalt hinnas. Oleneb, kelle seas muidugi. Mõni tahab Šveitsi kella, teisele kõlbab ka odav Hiina koopia. Mitu kuulsat mängufilmirežissööri on teinud viimasel ajal nukufilme: Wes Anderson, Tim Burton. Guillermo del Toro hakkab Pinocchiost nukukat väntama. Nukufilm on filmikunsti üks keerukamaid ettevõtmisi, kuid samas juba sada aastat püsinud, nii et ei ta kao kuhugi. Ja Nukufilm on kindlalt oma ala tipus.

 

Eesti anima on olnud aastakümneid üks meie kultuurilisi visiitkaarte. (Anima)maailmas räägitakse Eesti koolkonnast, meie filmid on olnud teedrajavad. Aga lühianima ei too majanduslikult tagasi, kaupmehele on see kahjulik ettevõtmine. Ka täispika animafilmi puhul, mis on vägagi kulukas, saab majanduslikule tulule meie tingimustes loota vaid väga eduka rahvusvahelise levi  korral. Intervjuus Kaspar Viilupile (ERR) ütles Priit Pärn, et see, kas tahame Eestis animatsiooni hoida, on poliitika küsimus ja kui ei taha, siis peaks selle ka valju häälega välja ütlema.Oled sa Pärnaga päri?

Olen Pärnaga päri. Me võiksime meie traditsioonilisi stuudioid hinnata samal skaalal, nagu me hindame näiteks kammerkoori. Kujuta ette pilti, et ühel heal päeval otsustatakse Filharmoonia Kammerkoori finantseerimine lõpetada, kuna tegemist on sotsialismi igandiga, ja anda raha segakoor Pärdikule, kes küll Pärti laulda ei mõista, aga kelle nimi müüb — tõsi küll, ainult meie paljukannatanud kodumaal. Skandaal missugune. Nii et mõelge järele, kodanikud!

 

Oled viljakas mitmel alal. Mees nagu orkester. Lisaks animafilmide tegemisele oled kirjutanud raamatu ("Morten lollide laeval"), astunud üles näitlejana (nt 2004 VAT-teatris, Aare Toikka lavastatud  F. Molnari "Pál-tänava poistes"), teinud teatris helikujundusi ja kunstnikutööd (nt "Pál-tänava poisid"), sealhulgas ka multimeedia vallas (nt aastal 2004 Vanemuises, Mai Murdmaa tantsulavastusele "Alice imedemaal"). Nende tööde eest pälvisid sa 2005. aastal ka Kristallkingakese (auhind noorele teatriinimesele tema esimeste märkimisväärsete lavatööde eest). Ja muidugi muusika — sinu esimene ansambel, mille panid kokku juba Tartu kunstikoolis, peaks saama (Eurovisiooni skaalal) 12 punkti juba ainuüksi oma nime pärast: Veri, Pisarad, Kättemaks ja Veri, hiljem tulid mitte vähem veenvad muusikakollektiivid Aime Sügis ja Lendavad Tropid. Edasi nägi ajalugu juba ansambleid Operatsioon Õ, kus esilauljaks oli Maie Parrik, ja Kriminaalne Elevant. Samuti oled musitseerinud legendaarses Vennaskonnas. Enne, kui küsimiseni jõuan, loodan, et sa ei pane pahaks väikest nalja. Teen selle su (peamise) elukutsevaliku teemal. Sinu ema on ballettmeister Mai Murdmaa, sinu isa on pianist Valdis Jancis, vend Rainer on elukutseline muusik. Kui (kunstilised keeled) muusika ja ballett kokku liita, ongi tulemuseks animatsioon. Ja nüüd küsimused. Kas mõni (kunsti)valdkond on sulle ka loomu poolest sootuks võõras, selline, millega sa suhestuda ei oska? Ja veel, suisa lapse viisil küsides: räägi muusikast. Miks ta sulle oluline on? Kui laial skaalal ise muusikat kuulad, kas sinna mahub ka klassika? Mis on sinu jaoks punk? Kas lähened mõnele teisele valdkonnale ka muusika kaudu? Mis on muusika?

Olen sirgunud loovisikute perekonnas. Ega ma seda teab mis privileegiks pea, aga häda pole ka midagi. Huvitav on olnud. Ma ei oska küll ühtki kunstiharu eraldi välja tuua, mis vastukarva oleks. Asi on ikka isikutes, aga tihtipeale ka enda hingeseisundis. Muusika on mind juba lapsepõlvest peale tihedalt oma embuses hoidnud. Mu isa ehitas Hiiumaale metsa väikese klaveriputka, kus ta küünlavalgel klaverit harjutas. Seal sain tema käest oma esimesed muusikatunnid, seal veetsin palju meeldivaid loomingulisi hetki ka omaette klimberdades. Klaver pundus ajapikku, nii et iga aastaga jäi klahve, mida sai kasutada, vähemaks. Lõpuks vajus pill sootuks kokku. Kasutasin klaveri keeli filmi "Piano" helikujunduses. Ma ei liialda, kui ütlen, et need lapsepõlvehetked, kui üksinda klaveriputkas klimberdasin, panid aluse kogu mu "hilisemale loomingule". Hiljem, kui olin sunnitud muusikakooli astuma, pöördusid mu tunded klaveri vastu. Kool oskas teha selle protsessi äärmiselt hirmutavaks. Sealt vist ka see pungivärk — muusikastiil, mis lubas lihtsalt igal inimesel ennast väljendada, kartmata seejuures kriitikat. Võisid mängida nii, nagu torust tuleb. Ei mingeid arvestusi ega konkursse, ja võisid ka jumala lakku täis olla, ikka tegid ägedat mussi. Ma arvan, et selles oli mingi kiviaja energia, meie neandertali veri kohises kõrvus. Tõsi, nüüd tagantjärele vaadates oleks võinud seda fantaasiat ja vabadust rohkemgi olla. Olime liiga kinni oma eeskujudes. Vaikselt mu muusikalised tajud arenesid ja ma olin võimeline juba sutsu huvitavamalt komponeerima. Sealt ka Kriminaalne Elevant, kus peale minu on juba professionaalsed, valdavalt džässi taustaga inimesed. Mulle näib, et selles bändis on palju klaveriputkas klimberdamise tunnetust. Igatahes mu isale väga meeldis meie muusikaline vitaalsus. Oma esimesed muusikaelamused sain juba imikueas tiibklaveri all Bachi saatel oma tatikuuli mööda klaverijalga rullides. Klassika ongi minu jaoks muusika ekvivalent, kuigi me ei peaks nii järske piire tõmbama. Peamine on see, et muusika väljendab ju mingit sisemist tungi, mis iseenesest ei ole seotud ainult muusika enesega. Minu meelest on paljud klassikalised teosed palju tugevama rokilaksuga kui rokk ise. No ja veel maailmamuusika… Eks nii võikski heietama jääda. Siinkohal tänaks Klassikaraadiot avara programmi eest!

 

Ütlesid, et kasutasid "Piano" (2015) helikujunduses klaverikeeli. Saan ma õigesti aru, et oma lapsepõlve klaveriputka klaveri omi? Ühesõnaga, see klaver, mida kena naine "Pianos" sammhaaval mööda tänavat lükkab, on suguluses su lapsepõlveklaveriga? Ja "Piano" lõpp, kus tüdruk kõrgustest klaverisse kukub ja klaver siis ise (?) mängima hakkab… Kõik tegelased on selleks ajaks tänavale, klaveri juurde jõudnud, kuulevad selle mängu ja see elustab neid.

Lindistasin "Pianole" venna abiga suure osa helidest otse klaveriputkas. Tahtsin oma vana kaaslast kuidagi väärikalt jäädvustada. Klaver "Pianos" on väljanägemiselt üsna sarnane Hiiumaa omaga. Ma mõtlen, kui meie Krasnyi Oktyabr veel klaveri moodi välja nägi — praegu on ta neljaks tükiks ja ma tegin  tema külgseintest endale joonistuslaua. Oli nii, et vajasin õppematerjali selle kohta, kuidas tütarlapsel on võimalik erinevates poosides klaverit lükata. Ehitasin Hiiumaal koduõuel ratastega raami, mille gabariidid vastasid klaveri omadele. Mu tüdruksõber pani selga umbes sellise kleidi nagu filmis ja lükkas "klaverit" sajal erineval moel. Mina tegin telefoniga pilte. Nende fotode ja videote põhjal valmisid "Piano" klaveritõukamise stseenid. Väga lõbus oli. Seal on kaudselt ka Priit Pärna karvane käsi mängus. Nimelt väitis Pärn kunagi ühes intervjuus, et ma tulin kooli mesilasekostüümis, tirides enda taga klaverit. Mulle jäi see nali meelde. Kunagi hiljem käisime Riias mu kadunud vanaonu klaverit minu poja jaoks Tallinna toomas. Leidsin ennast samast situatsioonist, tänaval klaverit lükkamast. Täiesti juhuslikult tuli nurga tagant toonane Nukufilmi juht Andrus Raudsalu ja küsis, et mida mina siin teen. See oli aeg, kui pidin kiiremas korras mingi loo välja mõtlema, et kandideerida sihtasutuse animavoorus. Sealt see tuli. Eelkõige otsisin "Pianos" selliseid situatsioone, kus mingi tunne või asi on ummikus, ei liigu edasi. Klaveri lükkamine tundus piisavalt hea, et selle ümber teised ummikseisud põimida. Lõpplahenduse jaoks sain inspiratsiooni alateadvuses kummitavast Linnateatri "Pianoolast", mille finaalis samuti klaver ise mängib, ilma sinna kukkunud ekvilibristita muidugi. Jah, ka minu näpud pole lühikeste killast.

 

Kriminaalne Elevant on helindanud üle veerandsaja animafilmi, dokumentaali ja mängufilmi. Üks parimaid iseloomustusi, mida selle ansambli kohta kuulnud olen, on see, et tegu on Emir Kusturica Eesti sugulasega. Ka sinu filmist "Maraton" (2006) leiame "kriminaalse elevandi" — kui politsei ühes episoodis purunenud skulptuuritükkide ümber joone maha märgib, kujutab see elevanti. Ka Vennaskonna logo või lipuvapi, surnupealuu ja ristatud säärekondid, leiab paarist sinu filmist: "Weitzenbergi tänav" (2002), "Maraton". Kui palju sa oma filmide puhul lähtud isiklikust kogemusest ja seda sünteesid ning kui palju "mõtled välja"? Ja veel, milline on olnud Priit Pärna osa su kunstnikuks kujunemisel?

Minu esimeste lühifilmide puhul on Priidu panus päris suur. Õpetajad on selleks, et nende kogemusest võimalikult palju õppida. Priit aitas mu peas valitseva virvarri mingis suunas liikuma panna. Mulle tema meetod väga sobis.

Eks selle isikliku ja fabritseeritu vahel peabki valitsema "habras tasakaal". Minu meelest ei tohi kunstnik muutuda pihtijaks. Ikka vastupidi, kunstnik on terapeut, mitte patsient. Lugude kirjutamisel lähtun palju juhustest ja kokkulangevustest, hämaratest seostest asjade vahel. Olen kulgemise meelelaadi evija. Mul ei ole mingit suuremat agendat, ma näen mingit idu kuskil tärkamas ja hakkan seda vaikselt hooldama. Kunstikoolis oli mul veider hüüdnimi, Mõtteküpsetaja. Kui oleksin indiaanlane, siis kannaksin seda nime uhkusega. Pean tunnistama, et  vahel on vaja millegagi lagedale tulla ka krediidipäkapikkude hoolsa piilumise tõttu.

Seda, kuidas reaalsuse kõrvale/kohale vaid kerge nihutuse kaudu tekib kunstiline ruum, ilmestavad mõned su filmide pealkirjadki. Nt "Weitzenbergi tänav" (mitte "Weizenbergi tänav"), aga ka "Villa Antropoff". Villa Andropoff asub Pärnu maakonnas ja reklaamib end nii: "… asub kaunil rohelisel alal otse Pärnu lahe ääres. Rand on vaid 100 meetri kaugusel. Kohapeal on tasuta WiFi-ühendus ja turvaline territoorium koos parklaga." Sellesama mereäärse villaga ka jätkaks. Sinu ja sinu kaasrežissööri Vladimir Leschiovi film "Villa Antropoff" (2012) on ühtlasi terav poliitiline, sotsiaalne ja moraalne kommentaar.
Euroopa on ennastimetlev, naudingutest paistes ja (kokaiinist) õhku täis nagu õhupall. Ta on oma juured unustanud ja kaubaks teinud. Aafrika rannikul (laevade surnuaial) tammub kohalik nooruk, kel on kõigest puudu ja kes seetõttu on ka ablas. Ta leiab maast preservatiivi kui parema elu sümboli ja kroolib siis kohe üle ookeani Euroopasse. Villa Antropoffis leiab ta eest pulmapeo ja eespool kirjeldatud "õnne" valemi. Ja muidugi tahab ta seda kõike, tahab seda õnne endale. Aastal 2012 polnud pagulaste küsimus (meedias) teravalt veel tõusnud, see lahvatas alles mõned aastad hiljem.  Niisiis, kui sa kujutaksid elu "Villa Antropoffis" praegu, aastal 2019, milline pilt siis avaneks? ("Villa Antopoff" kandideeris 2012. aastal Euroopa filmiauhinnale parima lühifilmi kategoorias. — Toim.)

"Villa Antropoff" on selles mõttes erandlik film, et suure töö tegija on kaasautor Vladimir Leschiov, aga film tuli ikka rohkem nagu minu oma. Nägin 1998. aasta suvel järgmist animeeritud unenägu. Kõnnib pulmarongkäik, kus kõik räägivad eri Euroopa keeltes. Tee ääres seisavad vihased mustad mehed, taamal langevad puud. Rongkäik siseneb lossi, mille tornis lauldakse "Oodi rõõmule" (Euroopa hümn — Toim). Üldplaanis näeme, et kogu mets mustade meeste ümbert on maha võetud. Mustad mehed otsustavad rünnata. Seda kõike vaatame Nukufilmi stuudios videost. Riho Undil on millegipärast roosa seelik ja mukitud nägu (üldse mitte riholik). Ta ütleb, et see film saab kindlalt Oscari. Selle unenäo baasilt see film valmiski. "Villa Antropoff" on näide juhuse muusikast ja kulgemise kunstist. Kutsusin Vladimiri Ülo Pikkovi pulma kontvõõraks. Vaene mees ja tema abikaasa ei teadnud viimase hetkeni, et seal "mõnusas kohas Pärnu lahe ääres" toimub pulm. Aga Krimivant andis auru ja vein voolas. Seal hakkasime mõtet kerima. Et hakkaks õige koos filmi tegema. Tollase majanduskriisi tingimustes oli koostööfilm muide ainus võimalus krediidipäkapikke mitte pahandada. Ma isiklikult olen siiski suhteliselt apoliitiline, täpsemini väljendudes, arvan, et ei oma piisavalt infot, olemaks poliitiliselt aktiivne. Ma usun, et minu tee on taoistlik toimimata toimimine. Ma ei näe suurt vahet praeguse ja toonase aja vahel. Koloniaalriikidel tuleb oma taaka kanda ja meil, kes me oleme ennast nendega sidunud, tuleb samuti vastutus võtta. Minul pole musta mehe vastu mitte midagi, kui ta tere ütleb.

 

Meie animafilmi klassikute kõrvale, kes tänini maamärke maha panevad — Pärn, Unt, Kütt jt —, on sujuvalt tulnud nooremad, nagu Tender, Laas, Pikkov, Jancis jt. Nendele omakorda on EKA animatsiooniosakonnast tulnud tõhusat lisa: Anu-Laura Tuttelberg, Mikk Mägi, Kristjan Holm, Chintis Lundgren, Mattias Mälk… Meie animatsiooni on seega järjepidevalt lisandunud omanäolisi kunstnikuisiksusi. Kuidas seletaksid sina "Eesti koolkonna" fenomeni? On selle säsi tuntav ka meie nooremate tegijate töödes?

Kindlasti on säsi tuntav. Ma ei oska ennustada, milliseks see kujuneb kümne aasta pärast, kui nooremate tegijate rada on paika loksunud. Huvitav fenomen on see, et paljud EKA välismaised tudengid on otsustanud Eestisse elama jääda. Nii mõnigi Eestile punkti toonud film ei ole sünnijärgse eestlase tehtud. Nii et eks paista, potentsiaali on.

 

Majandusilm sunnib ja suunab filmitegijaid üha rohkem kaastöödele teiste riikidega. Muidu ei saa lihtsalt eelarvet kokku. Kas kaastööd võivad (reegliks kujunedes) tuua kaasa ka Eesti animapildi lahustumise?

Kõik oleneb kaastöö iseloomust. "Kapten Morteni…" puhul näiteks oli kaastöö arengumootoriks. Teisalt, kui hakatakse tegema kellelegi teisele alltööd ja film ei kanna endas seda kultuuriajaloolist säsi, siis lähevad asjad hapuks. Eks lõpuks taandu ju kõik sellele, et inimesi on rohkem kui raha. Teha on ju vaja, kui käsi kibeleb ja va krediidipäkapikk jälle piilumas. See traditsiooni ja uuenduse vaheline mäng on päris peenike lugu. Aga nagu hiidlane ütleb — "Juu jääb".

 

Sinu rahvusvaheliselt hinnatuim film on "Krokodill" (2009), mis tunnistati 2010. aastal Ungaris Cartoon Forumil Euroopa parimaks animafilmiks (auhind Cartoon d'Or). Räägi selle filmi sünniloost.

Jah, juhtus nii, et anti kuldmedal. Eks see ole suuresti siiski loterii. Sõltub sellest, kes parasjagu komisjonis on. Huvitav kogemus oli omal nahal tunda, kuidas mingi sisutu sõna või kollektiivse teadvuse tromb hakkab toimima. Keegi saksa ajakirjanik mainis kuskil, et tegu on animatsiooni Oscariga. Võlusõna mõju pressile oli ehmatav. Päris mitu ajakirjanikku kasutasid sõna "Oscar" mitu korda oma küsimustes ja filmi sisu jäi suht tagaplaanile. Goethe on öelnud, et aurahad säästavad meid nii mõnestki hoobist, mida elu meile muidu anda võib. Sellest võib aru saada. Kuigi Beethoven pidas teda võimu ees lömitajaks. Ma üritan oma sisemist Beethovenit kasvatada ja mitte auraha provokatsioonidega kaasa minna. Auta raha vastu ei ole mul midagi, see aitab elus püsida ja võimaldab loomuliku igavuse teket, mis on hea mõtte kasvulava. "Krokodill" sai alguse Jaapani ajakirjaniku küsimusest "Millest on teie järgmine film?", millele ma vastasin umbropsu, et krokodillist. Pärast hakkasin mõtlema, et miks mitte. Selle filmi stsenaariumi lootefaasis, kus esitatakse küsimusi kes?, kus? ja miks?, jäin ma mingil hetkel jänni ja Pärn aitas mu võsast välja. Pärast hakkas mõte lippama. See kõige esimene, loo viielauseline kokkuvõte on mulle alati kõige raskem. Detaili, rütmi, igasuguste krutskite ja ideede lisamine tuleb mul iseenesest, aga see "Mees läks tikke ostma, aga sattus Kuule" on raske tulema. Samas, kui oma puudustega tööd teha, siis võib ka endine nõrkus tugevuseks pöörduda. Hiljem pole ma enam pidanud Priidu poole pöörduma. "Krokodillist" sai alguse mu koostöö Vladimir Leschioviga. Tema oli ka mu kahe järgmise filmi foonikunstnik. Olen Vovalt palju õppinud. Värvi ja kompa vallas on tal väga hea taju. Vova on vana kooli kunstnik, kes valdab suurepäraselt klassikalist joonistamist. Mina jõin joonistustundide ajal kunstikooli nuka taga õlut.

 

Sa mainisid taoismi, kulgemist, toimimata toimimist. Mitmed su filmid joonistavad välja ringi motiivi: "Villa Antropoff", "Krokodill", ka "Pianos" on ringkäik — see, kuidas me üksteisele (ka kogemata) impulsse anname — filmi ülesehituses olulisel kohal. Niisamuti ehitab ringkäik etappidena "Maratoni" lugu, olgu või näiteks see, kuidas aferistide plaan avaliku tualeti abil tulu teenida sunnib maratoonareid järjest joogipausilt WCsse suunduma, kus neil jalatsid ära varastatakse, nii et sportlastel tuleb kohe edasi poodi uute botaste järele joosta. "Maratonis" joonistab filmi raamiv ja läbiv "purunematu punane õhupall", mille vastu ka rong võib ennast sodiks sõita — muide, väga ilus kujund — viimaks kogu loost ringi, mis saab täis. "Maratoni" lõpp, kus ema ja tütar (täiskasvanu ja laps) tänu punasele õhupallile taas (läheduses) kokku saavad, toob meelde "Weitzenbergi tänava", kus tähelepanu püüdmiseks trikitav nooruk ja tähelepanu nautiv neid samuti viimaks teineteist taasleiavad. Mõlema filmi puhul saadab leidmist ka sarnane rõõmus žest — nii et neil kahel filmil on ka justkui seesama/sarnane lõpp, aga erinevatel astmetel. Ühesõnaga, ringkäik motiivina, nii korduse kui ka spiraali kujul, paistab su loomingus silma. Seda märgib ka Tõnis Tootsen oma artiklis "Jancise retsept"2. ("Nii jääb õhku vihje, et kõige kordumine pole mitte ainult võimalik, vaid tõenäoline; et vahest toimuvadki needsamad sündmused juba päris mitmendat korda. Tekib kummaline mängutoositunne: ratas pöörleb muudkui edasi, ilma, et juhtuks midagi pöördumatut. Surmasuhu sattunud siputavad varsti jälle rõõmsalt jalgu või naeratavad õndsalt ning ainsad (inim)tegelased, kellest Jancis raatsib eluvaimu visinal välja lasta, jäävad filmi lõppu arvestades ikkagi tinglikult ellu: sünnivad uuesti, et jälle surra, lõputult…") Kuidas seda nüüd küsidagi… Kas ringkäik on lootusrikas? Mis seal ringkäigus on?

Ringkäik on elus olemise põhimuster. Ma ei usalda lineaarset mõtlemist, selle kompromissitus on hirmutav. Ma arvan, et panid täkkesse — milline iganes lugu ka ei ole, ringikujuline struktuur mõjub lootusrikkalt. Lõpule järgneb algus, see oksüümoron teeb alguse ja lõpu olematuks. Võit ja trofee (või selle kaotamine) tähendavad mängu lõppu, aga minu ainus eesmärk on, et mäng jätkuks. Ma ei pea ennast tõsiselt võetavaks taoistiks, aga kasutan "Muutuste raamatut" päris palju. Minu meelest on see fenomenaalne raamat. Pigem mäng kui raamat tegelikult.

 

Kes on need autorid animatsioonivallast, aga ka mujalt kunstiilmast, kes sind enim kõnetavad?

Autorid, kes mind kõige rohkem puudutavad, ei tule reeglina animatsioonivallast. Ma kiikan rohkem nn päris kino poole. Loetelu on pikk ja muutlik. Hetkel turgatavad miskipärast Alfred Hitchcock, Jacques Tati, Charlie Chaplin, Federico Fellini, Wes Anderson, Aki Kaurismäki, Jim Jarmusch, Otar Iosseliani, Roy Anderson, Hitoshi Matsumoto — kõik nad on klassikud. Mulle meeldib pigem vana kino, kus ekraani maaliti, kus reaalsus on tõstetud kunstilisse tinglikusse, kogu see Dogma värk ja "näitame sulle elu, nagu ta tegelikult on" ei ole minu rida. Ma ei kannata liigset vägivalda, psühhotraumaga epateerimist, seksuaalse rahuldamatusega seotud temaatikat. Samuti ei kannata silmad pahupidi halamist ambientse helimaastiku taustal. Ei kannata kätteõpitud, "maailma põletavatest probleemidest ausalt rääkimist", mis paraku on aiva süvenev nähtus. Naiivsuse annan andeks, seda isegi soosin.

 

Esimene mälestus lapsepõlvest?

Esimene lapsepõlvemälestus on mul lõbustuspargi lasterongist, kus kogu rongitäis lapsi röökis nutta. Teine on üks ratastega hobune ja väga sõbralik vana tädi. Ma olen uurinud, et need said olla kaheaastaselt. Mingi rätik ja roosad dressipüksid kumavad ka kuskil…

Millised maastikud sulle meeldivad?

Enim naudin avarat ja tühja. Meri ja kõrb mõjuvad puhastavalt. Tulevikus tahaks Kuu peal ära käia. Samas ei ole mulle võõras ka eestlase tuntud võsalembus. Mul on ka oma sipelgarada, mida mööda olen juba üle neljakümne aasta tammunud. Ka mäed võtavad ahhetama ja ohhetama.

 

Milline ilm sulle meeldib?

Ilma suhtes olen nagu iga teine. Selline, mis on mugav. Samas pean kõige õnnelikumateks hetkedeks neid, mil olen just äärmisest ebamugavusest pääsenud. Seetõttu panen ennast aeg-ajalt ilmastikus proovile.

 

Tänan.

 

Viited:

ERR Kultuur. Priit Pärn: kui Eestile pole animafilmi vaja, siis tuleks see valju häälega välja öelda. 1. II 2019.

Tõnis Tootsen 2017. Jancise retsept. TMK, nr 10.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: