"Kapten Morten lollide laeval" on nukufilm poisist, kel on kurjad hooldajad ja kes võtab ette reisi üle ookeani sõidukiga, mille meeskonnaks on võluväel kasvanud, antropomorfsed rääkivad putukad, teiste hulgas ämblik, rohutirts ja lepatriinu. Oih, minu viga! See on hoopis Roald Dahli raamatu põhjal tehtud film "James ja hiigelvirsik". "Kapten Morten" on aga nukufilm poisist, kellel on kuri hooldaja ja kes võluväel kahandatakse. Tema läheb reisile laevaga, mille meeskonnaks on antropomorfsed rääkivad putukad, teiste hulgas ämblik, rohutirts ja lepatriinu. Ma muidugi ei taha siin midagi ette heita – kahe filmi vahel on palju erinevusi, näiteks visuaalne stiil ja tegelaste iseloom. Need erinevused pakuvad aga head võrdlusalust.

Kaspar Jancise loodud maailm on hele, erk ja elu täis. Selle stop-motion-meetodil animatsiooni stiil on võluv ja tegelased eklektilised. Lugu ise pole küll nii üdini optimistlik, kui selle erk värvigamma võiks arvata lasta. Puutume kokku hädaohu ja nurjatusega ning loos esineb ka roald-dahlilikku groteski: üks meeskonnaliige muudetakse moosipallideks, mida siis ülejäänud söövad. Nii tehnilise poole pealt kui meeleolu mõttes on tegu toreda filmiga. Kuid kus oleks võinud kõrgemale sihtida, on loo enda sisu ja areng.

Jamesi loos on tegelased teel New Yorki poole. On konkreetne eesmärk ja sari järjest keerukamaid takistusi, mis tuleb eesmärgile jõudmiseks ületada. "Kapten Morteni" tegelased aga lihtsalt pusivad. Filmi algul räägib Morteni isa, meremees, fantastilisi lugusid oma reisidest. Aga meie seda ei näe, me ei kohtu temaga üldse enne kui päris lõpus. Selle asemel toimub kogu seiklus miniatuurse laevaga ühes toas, mille vesi on üle ujutanud. Tuleb samuti ette ohtlikke olukordi ja siis film lihtsalt lõppeb. Ainus saavutus on ellujäämine. Seega tundub lugu rohkem episoodilise telesaate kui filmi moodi.

Sarnast võrdlust võib teha ka peategelaste vahel. James on heasüdamlik poiss, kes on liiga arg, et hakata vastu kurjadele hooldajatele. Ohtliku seikluse käigus ja oma putukatest sõprade abiga õpib ta enda eest seisma. Ta kasvab. Morten aga on loo alguses võimekas poiss, kes unistab pidevalt mereseiklustest. Ja siis ta lähebki mereseiklusele. Ja siis film lõpeb. Mitte midagi ei muutu.

Kuid tegemist on lihtsalt lastefilmiga, eks ole? Loomulikult. Mõned pisikesed kinokülastajad olid lausa tooli serva tõmbunud ja hüplesid pinevusest. Kuid on natuke kahju, et lastefilmide puhul valitseb arvamus, et kui nad on lõbusad ja meelelahutuslikud, siis sellest juba piisab. Mina usun, et võiksime oodata rohkem. Lapsed suudavad keerulisematest lugudest aru saada küll. On palju lastefilme, kus käsitletakse ka raskemaid teemasid ja mis pakuvad väärtuslikku mõtteainet. Need on filmid, mida ka täiskasvanu hindab ja naudib. Iga film muidugi ei peagi sellist eesmärki täitma, on olemas koht ka lihtsalt lõbusate ja põnevate filmide jaoks.

"Kapten Morten" sütitab lapsi, kuid see pole lugu, mis suudaks ka nende vanemaid haarata.