Poliitikapidu | Marko Lõhmus: kultuuripoliitikas jääb vajaka usaldusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

19. jaanuaril toimus Kanuti Gildi SAALis "Poliitikapidu", kus küsiti, kas kultuuripoliitikaga saab võita valimisi. Vestlusringide vahepeal astusid lühirepliikidega üles mitmed ühiskonnategelased, nende hulgas ka kultuurikorraldaja ja kultuurikorraldajate õpetaja Marko Lõhmus, kes märkis, et sageli pole kultuuriväljal ja -valdkondades vajaka mitte kultuuripoliitikast, vaid usaldusest ja puudub tagasisidestatud usaldus kohaliku omavalitsuse või riigi tasemel.

"Kultuuripoliitikast rääkides tähistame me selle sõnaga päris mitmeid ja erinevaid asju. Meil on üks kultuuripoliitika põhialuste dokument parlamendist läbi käinud ja see sätestab just horisontaalselt, aga ka valdkonniti erinevaid teemasid, mida tuleks arendada ja kuhu välja jõuda. Aga selle dokumendi häda on see, et kuivõrd tal ei ole seaduslikku jõudu, siis midagi sealt täidetakse, midagi mitte," märkis Lõhmus oma repliigi alguses.

"Tõenäoliselt praegu kehtivast kultuuripoliitika põhialustest läheb midagi ka järgmisesse ja ega sellest palju midagi ei muutu. Mulle tundub, et selle dokumendi põhiline funktsioon või tugevus on siis, kui kultuuriministeeriumi juht või ametnikud räägivad läbi rahandusministeeriumiga järgmise aasta eelarvet, või kui mingisugune seadus, millel on rahaline mõju või mingisugune objekt, on vaja saada riigieelarvesse. Vot siis tuleb see dokument meelde," jätkas ta.

"Ühest küljest on ta tugevus kultuuriministeeriumile näidata, et üks või teine teema on parlamendist läbi käinud ja oluline, või vastukaaluks, kui seda teemat või objekti seal kultuuripoliitika põhialustes pole, siis rahandusministeerium ütleb, et seda tegema või seda rahastama ei pea. Hea näide oli siin ju hiljuti Kuressaare linnateatriga," tõi Lõhmus välja.

"Teine teema, millega me kultuuripoliitikat igapäevaselt tähistame rohkem, on see, kuidas me asju ajame. Millised on need organisatsioonid, see võrgustik, mille kaudu me kas riikliku või kohaliku omavalitsuse tasemel kultuuripoliitikat ellu viime või kultuuri korraldame, ja millised on need seadused või normid või ka kirjutamata reeglid, mis kultuurivaldkonnas on," jätkas ta.

"Selle poolega lõppenud aastal me nägime ju eriti seal aasta lõpu poole väga huvitavaid tendentse. Eelkõige kahes valdkonnas – teatris ja muusikas – kus igapäevane kultuuripoliitika tõusis äkki ühiskonnas uudisekünnise üleselt ja sai endale päris palju tähelepanu," märkis Lõhmus. "Pean silmas teatrit, kus selline välja kujunenud traditsiooniline kaheksa riigi asutatud sihtasutusega teatrivõrgustik äkki kaotas ühe teatri. Ühe teatri loominguline personal teatas Viidingut tsiteerides, et nemad ei tee proovi ega tule kohale. Siis äkki algas kultuuripoliitiline diskussioon."

"Paralleelselt käis muusikavaldkonnas huvitav diskussioon selle üle, mis tõestas seda, et 4–5 aastat tagasi valitud omandimuutused kultuurivaldkonnas ei ole olnud õigustatud Eesti Kontserdi puhul ja see sihtasutuse vorm lihtsalt ei sobi sellele asutusele erinevatel põhjustel. Eelkõige juhtimisfunktsiooni äpardused nii nõukogu kui ka juhatuse liikme tasemel, mis tõid kaasa tugeva kriitika kunstilise poole vastu ja kaotused finantspooles," lisas ta.

"Selle põhidokumendi ja kultuuripoliitika igapäevase välja sisse jääb veel terve rida küsimusi, mida igapäevaselt arutledes sildistatakse kultuuripoliitikaga. Kui kolleegide, tudengite, loovinimestega rääkida, siis viimased 5–6 aastat ma olen tähele pannud, et väga mitmel juhul ja tihti tähistatakse usaldust sünonüümina kultuuripoliitikale," rääkis Lõhmus. "Õigemini, kui öeldakse, et meil ei ole kultuuripoliitikat selles valdkonnas või kultuuripoliitikat ei suudeta mingisuguses valdkonnas ellu viia, siis tegelikult, kui sa selle nähtuse taha vaatad, siis tuleb välja, et ei ole usaldust selles programmis ja puudub tagasisidestatud usaldus kas kohaliku omavalitsuse või riigi tasemel."

Kultuuriväljal on see kindlasti mitmepidine, lisas ta. "Ühest küljest puudub usaldus vahel riigi vastu, ja see on tõsine probleem, ja esimene lett on siin kultuurivaldkonnas muidugi kultuuriministeerium. Meil on olnud paremaid, kehvemaid ja neutraalsemaid aegu. Mäletame, et üle viie aasta tagasi üks kultuuriminister pidi oma sahtlid Saarineni majas tühjaks tegema, sest loomeinimeste usaldus tema vastu oli lõppenud. Temast eelmine minister üritas eelmise aasta lõpul tulla oma valdkonda tööle ja veel enne, kui sai allkiri tema töölepingule, oli tema tööandja usaldus tema vastu lõppenud."

Selle koha pealt võib tuua palju näiteid, nentis Lõhmus. "Kindlasti on see ka teistpidi. Ministeeriumi üsna kõrged ametnikud on ka tunnistanud, et see usalduse puudumine ka teistpidiselt valdkondi esindavate organisatsioonide vastu on teinekord üsna suur. Mis nüüd edasi ja kuidas seda parandada? Minu arust ei ole väga oluline see, mida erakondade inimesed ja tulevastel koalitsiooniläbirääkimistel valitsuserakonnad sinna programmi sisse saavad, " märkis Lõhmus.

"Ausalt öeldes ei ole väga tugev dokument see, mida järgmised kultuuripoliitika põhialused 2020–30 sätestab, kuigi seda ei saa alahinnata. Usalduse poole pealt on kõige olulisem see, kuidas seda järgmist dokumenti kokku pannakse, ja siin on mõlemal poolel, nii valdkondadel kui ka selle teema vedajal, uuel kultuuriministril ja tema meeskonnal kultuuriministeeriumis väga oluliselt võimalus seda usaldamatuse õhkkonda maha võtta ja usaldust vastastikku sellel väljal kasvatada," sõnas ta lõpetuseks.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: