Krista Kerge, palju õnne Wiedemanni keeleauhinna puhul! Te olete keelega tegelenud aastaid. Kuivõrd on meie keelepoliitikas toimunud selliseid muudatusi, et me võime eesti keele tuleviku suhtes kindlad olla ja kui praegu on valimised tulemas, siis keelepoliitika pole just otseselt valimisloosungites kõlanud. Mida seal tuleks teha?

Ma olen jah tähele pannud, et kui keelest räägitakse, siis kutsutakse vanad tegijad kohale. Niisugust aktiivset tegijat poliitika poolel ei paista, mis tähendab, et makrotasandil asjad väga hästi ei ole. Teisest küljest lubab põhiseadus keelt ja kultuuri kaitsta ning haridus- ja teadusministeerium tegeleb [sellega] küll väga põhjalikult ja kogu aeg, seda ma pean tunnistama.

Aga kas oleks vaja läbi viia mingisuguseid muudatusi, et me tõesti saaksime olla kindlad, et eesti keele tulevik ohus ei ole, sest kui vaadata, et teadus kolib üha rohkem üle inglise keele peale, mis on omamoodi lingua franca'ks muutunud ja ka koolilapsed väljendavad ennast peaaegu nagu segakeeles juba, siis need on juba teatud ohumärgid.

Ohumärke on ja noorte valmidust keelevahetuseks on uuritud. Sellest, mis praegu toimub, on nii riigikogule kui ka hiljutisel eesti keele sajandi konverentsil rääkinud minu kolleeg ja omaaegne üliõpilane, Tartu Ülikooli professor Martin Ehala. Kõige suurem oht on ülikoolide üleminekus inglise keelele, sest ülikoolid tagavad moodsa teadmise keskkoolidele jne. See on niisugune suur ring, kus teadus võib olla ingliskeelne, aga selle väljund ülikoolis peab tagama eestikeelse terminoloogia liikumise ühiskonna kõigil tasanditel.

Teine samuti enne valimisi tõstatunud küsimuste ring on eesti keel ja vene keel, et kuidas vene lapsi paremini eesti keele peale suunata. Kas teil on siin anda mõned juhised?

Ma kahetsen südamest, et me oma vabariigi iseseisvust taastades ei mõelnud sellele julgemini. See suund, et kool peaks olema läbini eestikeelne, on väga õige. Teisest küljest praegusel hetkel me peaks ennekõike mõtlema, mida see tähendab vene õpetajate ehk venekeelsete haritlaste jaoks. Olen ise näinud lähedalt Laagna kooli, kus gümnaasium on kakskeelne, õpetajad-õpilased on mitme emakeelega, emakeele tunnid on eraldi, aga kool on mitmekeelne. Sellised võimalused on täiesti olemas. Aga ma ei ole süvenenud sellesse poolde, mis on tekkinud eesti koolide kaitseks.

Nii et siin on üks tegemata jäämine. Kas me saame seda ajavahemikku kuidagi kokku tõmmata? Kas me saame midagi heastada?

Ma arvan, et viimane aeg on hakata sellega tegelema. Niisugune tänapäevane ülemaailmne globaliseeruv mobiilsus on väga suur. Eestisse tuleb väga paljudest kohtadest inimesi, pole mingit vajadust, et nad läheksid venekeelsesse põhiharidusse. Asjaga tuleb tegeleda ja see eestikeelne kool peaks olema 10–15 aasta ulatusega projekt.

Aga eesti keele tuleviku osas olete teie ikkagi kindel, et ei ta nüüd alla ei jää ega ära ei kao?

See inglise keel kui suhtluskeel ehk lingua franca on täiesti vältimatu. See on oluline, seda noored niikuinii kasutavad ja eesti keel muutub sellega väga palju, aga muutumine ei tähenda kadu. Kadu tähendab keelevahetust. Kui me nüüd riigi poolelt eesti keelega tõsiselt ei tegele, oma ülikoole ei suuna, oma eestikeelset ülikooli ei kindlusta, siis see keelevahetuse oht on väga suur. Inimene tahab mõelda kõigest ja keel peab seda mõtlemist tagama. See on üks väga tähtis asjaolu.