Tiina Mattisen. Eesti muusikanõukogu avalikust arutelust Eesti kontserdielu teemadel ({{commentsTotal}})

Eesti rahvusmeeskoor kontsertaktusel Paide kirikus.
Eesti rahvusmeeskoor kontsertaktusel Paide kirikus. Autor/allikas: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Milline on see keskkond, kuhu satub muusiku hariduse omandanud noor? Kas see toetab tema edasist arengut, kas tal on võimalik leida selles oma koht või tuleb hakata välismaa poole vaatama? Interpreedipalk? Alaliselt tegutsev kammeransambel? Milline on hea kontserdielu? Milline rahastusmudel tagaks parima tulemuse?

Eesti muusikanõukogu (EMN) president Ivari Ilja viskas mullu 13. detsembri avalikku arutelu sisse juhatades õhku hulga küsimusi, et ergutada poleemikat, soovides põnevat ja viljakat mõttevahetust. Viimane on olnud 1992. aastal asutatud muusikanõukogu töövorme algusest peale, aastaid maratonistiilis aastakoosolekuna, uuemal ajal konstruktiivsema ja temaatiliselt piiritletud avaliku aruteluna.

Mullu peeti selliseid kaks: üks aasta algul muusikahariduse ning teine lõpul muusikute töökohtade, tööjõu oskuste ja vajaduste ning Eesti kontserdielu teemadel. Ükski neist probleemidest pole EMN-i ega muusikuüldsuse jaoks uus, kõik pigem kasvavalt olulised. Ent kuna riiklikul kontserdikorraldajal SA Eesti Kontserdil (EK) on aastavahetus seekord möödunud juhtkonnavahetuse ja kuuldavasti ka töö sisuliste muudatuste tähe all, siis tundub ajakohane peatuda siinkohal just arutelu teisel teemal "milline võiks olla Eesti kontserdielu ja mida saaks lähiaastatel muuta, et see vastaks ootustele", veel täpsemalt selle ühel aspektil – riikliku kontserdiorganisatsiooni ja erakorraldajate töö ja tasustamise võrdlusel. Nagu ühest sõnavõtust laenatud pealkiri, näitavad ka arvud, et erakorraldajate aktiivsus on aina kasvanud, mis paraku on ihunud ka kääre nende kahe võimaluste vahel. Arutelul jäi kõlama erakorraldajate hääl (EK oli esindatud üksnes peaprodutsent Lauri Aava täpsustava repliigiga) ja arvamus, et miski on valesti.

Toivo Tuberik EMN-i avalikul arutelul. Autor: Muusika

Pika EK kogemusega produtsent Toivo Tuberik, kes nüüd tegev erakorraldajana, tõi teravalt esile peamise probleemi: "Eesti kontserdielu üheks, aga mitte ainsaks niiditõmbajaks, on kultuuriministeerium oma allsihtasutuse EK kaudu. Rõhutan – üheks. Kui me vaatame laiemat kontserdikalendrit, mis puudutab klassikalise ja sellega piirneva muusika produtseerimist ja toimetamist mitteriiklike ühingute poolt, siis on vaade on rikkam: "Nargenfestival", Järvi festival, ERP Music, Tallinna Filharmoonia, Corelli Consort, "Jazzkaar", PLMF, Uus Kontsert, Aare Tammesalu jt. Siin on aga mängus ühed suured käärid – kõikide teiste korraldajate finantsvahendid ja seega võimalused koos ei ulatu kaugeltki nende vahenditeni, mis on antud Eesti Kontserdi käsutusse. Ja ometi me näeme igapäevaselt, et tulemuste suhe vahenditesse on karjuvalt ebaõiglane." Tema ettepanek "totaalselt reorganiseerida Eesti Kontsert ja sellest absurdsest kulutamisest vabanevad vahendid suunata demokraatlikule jagamisele" ei leidnud küll teiste sõnavõtjate toetust. Näiteks kinnitas Kadri Tali, et riiklikud institutsioonid (rahvusooper, EK ja ERSO) on äärmiselt vajalikud, Eesti Kontsert sealhulgas ka katusorganisatsioonina väikekorraldajatele: "Peab olema selge pilt, et jätame suured ja edukad rahule ja oleme ise ka tublid." Sama teema repliigina aga tunnistas Toomas Siitan kujundlikult, et on "üks nendest erakorraldajatest, kes on käinud läbi Tammsaare pargi aastaid ja vaadanud valusalt, kuidas seal raha põleb, heleda leegiga". EK nõukogu värske liikmena leidis ta, et "EK võib muuta produktsioonipoliitikat ja teha koostööd erakorraldajatega". Siiski sai Ivari Ilja diskussiooni lõpetada kokkuvõttega, et "kriitika Eesti Kontserdi kohta on enamjaolt õigustatud, olemasolevat raha saab efektiivsemalt kasutada."

Kadri Tali EMN-i avalikul arutelul. Autor: Muusika

Mõistmine, et kontserdikorraldusse on raske raha juurde saada, panigi arutlema selle valdkonna ja vahendite ümberstruktureerimise üle. Tõnu Kaljuste soovitas kontserdikorralduse ülesanded ja valdkonnad selgemalt määratleda ning soodustada munitsipaal- ja eraettevõtlust. Tiina Jokinen leidis samuti, et riiklike muusikainstitutsioonide eelarve tuleb üle vaadata, kusjuures raha jagamise üle peaksid otsustama pädevad ja demokraatlikult valitud komisjonid. Sama kinnitas Kadri Tali, kelle meelest ei saa nende väikeste toetuste pärast "meid lasta kokku ühte kitsasse ruumi, et närige üksteise sääremarjad läbi!", toonitades ühtlasi tingimust, et neis komisjonides ei istuks inimesed, kes ise laval käivad.

Kõige selgemalt, arvudega illustreeritud keeles tõi riikliku ja erakorraldajate ebavõrdse kohtlemise esile interpreetide liidu kontsertide korraldaja Kaisa Lõhmus, kelle nõusolekul tema kõneldu siinkohal ka avaldame.

Kaisa Lõhmus: kontserdielu erakorraldaja vaatenurgast

Olen töötanud kontserdikorralduses ligi viis aastat ning mõtlen igapäevaselt, kuidas mina saaksin oma tööd paremini teha ja valutan südant, kuidas valdkonda, milles töötan, parandada. Tänase sõnavõtu ettevalmistamise käigus suhtlesin teiste erakorraldajatega, toetusin erakorraldajate kodulehtedele ja sotsiaalmeediale ning riigi suurima kontserdikorraldaja Eesti Kontserdi 2017. aasta majandusaasta aruandele. Edasine tugineb minu eeltööle ja asjaolule, et erakorraldajad leiavad, et miski on valesti.

Erakorraldaja tööülesanded ei vaja siinviibijaile ilmselt tutvustamist. Tema töö algab projektitoetuste taotlemisega ja lõpeb aruandlusega, ka kõik sinna vahele jääv – plakatite linnaruumis jaotamine, transpordi ja logistika korraldamine, lillede lavale viimine ja vajadusel ka pianistil lehe keeramine – kuulub täna ühe erakorraldaja tööülesannete hulka. Kui vaadelda erakorraldajate ja riigi sihtasutuste töökohtade arvu meeskondi, on selgelt näha, et erakorralduses on tavapraktika, et meeskonnas ongi üks kuni kolm inimest.

Meeskonna suurus

Olles läbi töötanud 2018. aastaks kultuuriministeeriumi (KM) vahenditest toetust saanud erakorraldajate (festivalide, erakorraldajate ja kollektiivide) kodulehed ja sotsiaalmeediakanalid, näeme, et nad on nimetatud aastal korraldanud Eestis kokku vähemalt 1505 kontserti. Et Eesti Kontserdi selle aasta andmeid veel väljas pole, sain võrdluseks võtta nende eelmise aasta statistika, kus EK kontsertide arvuks on märgitud 1054. Põnev on seejuures asjaolu, et EK aastaraamatu andmetel sisaldab see number ka 304 kinoseanssi, mis tähendab, et korraldatud kontsertide tegelik arv on 750. Kontsertkorraldajad, festivalid ja kollektiivid saavad KM-i vahenditest aga toetust kontserttegevuseks, mitte kinoseansside korraldamiseks. (Erakorraldajad saavad väliskontsertidele toetust teistest taotlusvoorudest.)

Kontsertide arv ja maksumus

Kui vaadelda riigi toetust muusikafestivalidele, korraldajatele ja kollektiividele, siis 2018. aastal oli nende KM-i poolne kogutoetuse maht 830 000 eurot. Eesti Kontserdil aga oli see 2017. aasta majandusaasta aruande põhjal 4 611 898 ehk üle nelja koma kuue miljoni. Kui olla hästi mustvalge, siis erakorraldaja ühe kontserdi korraldamiseks eraldati 551,495 eurot, sisaldades saalirenti, turundust, esinejate tasusid ja töötasu, ning Eesti Kontserdile 4375,61 eurot. Tõsi küll, nagu me hästi teame, siis EK summas on ka need kulud, mille riik peab garanteerima – riigi SA kollektiivi töötasud (sh Hortus Musicus ja RAM), majade ülalpidamiskulud jms. Aga erakorraldaja on siin kõrval keegi, kes peab pidevalt tööd tegema missioonitundest, sest meie palgafondi ei garanteeri kahjuks keegi.

Eesti Kontserdi aastaaruannet lugedes aga üllatusin veelgi. Kahe välismaise tippinterpreedi haigestumine tõi nende kontserdikavadesse ootamatud muutused, mida ei soovi ühelegi oma kolleegile. Küll aga näitab see aruanne, et kolme produktsiooni – "Hiina suureks uusaastakontserdiks" saabunud kahe külalisorkestri ning kahe haigestunud staari (märtsis asendas trompetist Alison Balsomi ERSO ees Håkan Hardenberger ja mais SWR Raadio sümfooniaorkestri ees soleerima pidanud Sol Gabettat Daniel Müller-Schott) peale arvestati planeerimata kahjumiks kokku 150 545 eurot. See on umbes viiendik rahast, mis jaotatakse erakontserdikorraldajatele.

2018. aasta novembris lugesin ajakirjandusest, et kultuuriministeerium ulatab Eesti Kontserdile abikäe, pakkudes võlgade katteks toetust 2019. aasta toetussumma arvelt ning EK-l tuleb omakorda oma ettepanekutes näidata, mille arvelt kulusid kärpida. Ühelgi erakorraldajal pole täna seda õnne, et ta oskaks ette aimata, milline on tema järgmise aasta eelarve, rääkimata siis sellest, et meil oleks enda rasketel majanduslikel hetkedel keegi, kes ulataks meile abikäe.

Aruteludest teiste kontsertkorraldajatega tulid välja põhilised mured. Neist esimene on projektipõhisus, millega meie töös kaasneb pidev ebakindlus ning lakkamatu enesetõestamine ajamahukate taotluste ja aruandluste näol. Viimaste osas meeldib mulle mõelda, et aruannet kõrvutatakse taotlusega, et lubatut ja tehtut omavahel võrrelda. Kas see on nii ka riigi sihtasutuste puhul? Erakorraldaja ei saa endale lubada ühtegi ebaõnnestumist. Olgu tegu siis kollektiiviga, kes endale ise kontserte korraldab või kontserte korraldava organisatsiooniga. Kunagi ei tea – ehk on just tänane kontsert see, mida on nõuks võtnud külastada mõni ministeeriumi- või kultuurkapitali komisjoni liige ning halba muljet kollektiivi tasemest või vähesest kontserdipublikust ei taha me keegi jätta, sest äkki siis järgmine kord on toetus väiksem!

Erakorraldajatest produtsentide, projektijuhtide tasustamine. Iga aasta lõpus loeme, kuidas kultuuritöötaja miinimumpalk tõuseb, eelmisel aastal oli see brutotasu 1150 eurot, 2019. aastal on miinimumiks 1300 eurot. Kui riigi sihtasutused saavad sihtotstarbelise toetuse, mida kasutada konkreetselt näiteks töötasudeks, siis erakorraldajatel niisugune võimalus puudub. Palgafond saab paika tavaliselt kõige hiljem ja kipub olema ka üks esimestest ridadest, mida ebapiisava rahastuse korral vähendatakse. Järelkasvu puudus – kõike eelnevat vaadates, kuidas me suudame motiveerida noori korraldajaid valdkonda tööle tulema?

Mida võiks muuta? Kontserdikorralduse riigipoolne toetamine ja vajadusel selle ümberjaotamine. Sündmuste toetamine ka teatri valdkonnast: ehk on meil mõni ooperi- või balletifestival, mida täna toetatakse muusikavaldkonnast, kuid mida annaks toetada ka teisest valdkonnast? Riigi toetus sponsorlusele – teema, millest on palju räägitud, aga kas oleks võimalik seda ka soodustada. Kuidas vaadatakse üle riigi sihtasutuse poolt lubatu sisu ja hilisem aruandlus – kas need on omavahel vastavuses? Viimaseks – ehk on meil mõni erakorraldaja, kellelt riik võiks hakata produktsioone sisse ostma? Või anda näiteks mõnele erakorraldajale konkreetne piirkond, mille kontserdielu eest ta on vastutav?

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Muusika



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: