Kas Raadioteatri kuuldemänguprojekt "Peaministri punane joon" on seni kultuuriinimeste kiireim reaktsioon päevapoliitilistele sündmustele? Siia kõrvale võib reageerimiskiiruselt panna vist vaid Teater NO99 ühekordse projekti "Reformierakonnna juhatuse koosolek" aastast 2012.

Teater on jah, selline aeganõudev kunstivaldkond, aga sellises vilkas teatraliseeritud reaktsioonis pole midagi ootamatut, raadioeetris oleme kultuuriinimeste kiire vastusega ju pidevalt harjunud. Mõtestame üldse teatrikunsti Eestis liiga kitsalt, raadioteatri žanri liigitaksin ka teatraliseeritud vestlussaate "Rahva omakaitse", mille juhid Kivirähk ja Juur on selgelt rollides, kehastades kunagisest MTVst tuttavate Beavise ja Buttheadi laadseid poliitkommentaatoreid. Nende saatel on lämisevast stiilist hoolimata täiesti selge humanistlik ja liberaalne väärtuspõhi.

Kultuurivaldkonnast ei saa ka laiemalt välja arvata poliitpilasaateid, minu arvates läheb näitleja ja juutuuberi Märt Koigi saade ETV2s aina paremaks, igatsen taga ka "Pehmeid ja karvaseid", mis nukuteatri vahenditega ja vaimuka tekstiga aitas poliitmaastikul avanevat vaadet seedida. Aga sellise traditsioonilisema raadioteatri vormis on poliitolukorda mõtestav lavastus küll pigem erakordne ja raadioteater tõendas oma publitsistlikku potentsiaali.

Kas tulemusega võib rahule jääda? Tekst on vaimukas, terav, traagiline, mõjuv, tal on kunstilise teksti tunnusjooned ja teostus. Kuidas ja kas üldse hinnata seda kunstikategooriates?

Tegemist on suht traditsioonilise dialoogilise draamatekstiga, mille puhul saab alati hinnata seda, kui hästi ja kompleksselt on karaktereid kujutatud, aga arvestades, et tegemist oli käigu pealt eetrisse jõudnud tekstiga, siis siin on peamine, kui kõnekaid metafoore kunstiteos meie ühiselulise hetkeseisu mõtestamiseks pakub.

Antud kuuldemäng pakub ühe keskse metafoorina liiklushuligaanlust ja parema käe reegli kehtestamist kõigil ristmikel. Kuuldemängu keskne küsimus on, kas padukonservatiivne maailmavaade on kuidagi nii alaesindatud ja ohus, et sellele tuleks luua eelisõigus, millele kõigil "paremalt tulijatel" olevat õigustatud ja loomupärane ootus. Eero Epner ja näitlejad küsivad, kas peale segaduse juhikabiinis saab tekkiva koalitsiooni paratamatust kuidagi õigustada?

Et tegemist on satiirilise tekstiga, siis on siin vormiline küsimus ka naerutamistehnika valdamises. Selles osas näitas tekst veidi kiirustamise märke ja naljakana mõeldud võrdlustes polnud kohati nende õelusele võrdväärset ilmutuslikkust (mis on satiirižanri valiku puhul ainus õigustus). Aga see pole kõige kaalukam tunnus antud lavastuse puhul.

Olulisem on aktuaalsus, kuuldemängus esitatud keskse küsimuse põhjendatus. Sellele ma ise hinnangut ei hakka andma, aga kui lugeda mõne üksiku haritlase õigustavaid avaldusi, siis paistab ilmselgelt välja loogiliste lausete moodustamise keerulisus. Isegi Mihhail Lotmani sugune mees ei suuda hetkel partnerivaliku õigustamiseks loogilisi lauseid moodustada, oma blogipostituses ta kirjutab, et 100 000 inimese valiku eiramine koalitsioonikõnelustel oleks nende suhtes ennenägematu ülbus, aga valimised võitnud erakonna 160 000 hääle välja jätmist ta ei problematiseeri, ei mainigi tekstis. Ma ei võta siin Lotmani väite kohta seisukohta, ma lihtsalt ei saa sellest aru. Haritlaskonna roll on kõnelda täislausetega ja seda eriti siis, kui poliitikud nende moodustamisest hoiduvad. Samas, kui tavakõnes midagi väljendada ei saa, siis otsitakse ikka abi metafooridest ja see ongi kunstnike roll ja pädevus, muuhulgas poliitikommunikatsioonis.

Mis sellise kunstilise sekkumise puhul veel on oluline, on isikliku vastutuse esilhoidmine ühiselu puudutavate oluliste valikute eest. Teatri NO99 aktsioon "Reformierakonna juhatuse koosolek" pälvis seitsme aasta eest tohutut tähelepanu, etenduse tekst levis kulutulena, muuhulgas seetõttu, et autoritel oli õnnestunud saada siseinfot mainitud erakonna juhatuse tegelikult koosolekult. Seekord sellist siseinfot ei vallatud, küll aga pakuti otsustajate hüpoteetilist sisekõne ja ka sellise väljamõeldise eetrisse andmisel on publitsistlik väärtus.

Teatrietendus toimis "Reformierakonna juhatuse koosoleku" puhul ja toimib ka nüüdses kuuldemängus parameediana. Kunstnikul ei ole mingeid olukordi või motiive kirjeldades tõendamiskohustust, mis tähendab, et lünkade täitmiseks on kunstnikul erinevalt ajakirjanikust võimalik kasutada fantaasiat, mis võimaldab minna isegi poliitiku pähe, manada esile tema sisekõne, nagu seda seekordses lavastuses tehti. Sellise hüpoteetilise sisekõne "avalikustamisega" tuuakse esile tõsiasi, et ükski valik pole paratamatu, kõik valikud teevad konkreetsed isikud, kellelt tuleb nende kohta isiklikult aru pärida. See isikliku vastutuse aspekt oli kuuldemängus väga selgelt esil ja see on miski, mida kunstnik saab alati oma licensia poetica't kasutades esil hoida.

Kuuldemängus esitatu ei ole lõplik tõde ja kõik ei pea seda jagama, aga elevas olukorras on iga mõtestamispüüe tänuväärt, sest võimukõnelustega kaasneb alati teatud elevus, elevus on aga energiakulukas seisund ja selleks, et elev valija saaks oma eluga edasi minna, on vaja talle pakkuda mingi arusaadav seletus võimu ümberjaotamise kohta ühiskonnas, et ta suudaks oma liidrite valikuid, mida ta ei pruugi heaks kiita, siiski mõista.  

Kunst ei ole oopium rahvale, mõistmine ei pea viima leppimiseni, küll aga saab siis inimene ise paremini aru, mille vastu ta võitleb, sest võitlusesse pandud energia mahust olulisem on selle täpne sihitamine. Mu poksitreener ütleb ikka, et enne, kui lähed mõne vägivalduriga käsikähmlusse, siis küsi, mis talle muret valmistab. Heal juhul leiab agressor esimese tänuliku kuulaja, aga kui peksa saad, siis vähemalt tead, mille eest peksa saad, kui peaksid alla jääma. See aitab eluga edasi minna. Muidu kujuneb eleva inimese erutusest ärevushäire ja me ei taha ärevat ühiskonda, sest ärev ühiskond võõrandub iseendast, nii nagu ärev inimene käitub viisidel, mida ta ei pea endale iseloomulikuks.

Seda konkreetset kuuldemängu kannab satiirist olenemata siiski soov olukorda mõista, oma koosa saavad Epnerilt nii reformarid, kes oma mustade kilekottide ja valgete kampsunitega omal ajal poliitkultuuri punaseid jooni kustutasid, sotsid eluvõõruse ja elitismi eest, Keskerakond küll peamiselt hapra enesetaju ja vähese agentsuse eest, Jüri Ratast kotitaksegi kuuldemängus kõige rohkem. Ainus, keda Eero Epneri tekst palju ei narri, on Mart Helme, aga see on vist seotud asjaoluga, et kunstilise nihestuse saavutamiseks piisas autoril enamasti prototüübi tsiteerimisest.

Kui midagi kuuldemängule ette heidaksin, siis võib-olla poliitikute liiga kergekäelist kujutamist ajuhälvikutena. See autoripositsioon on eksitav ja isegi ohtlik, tekitab sellise turvalise kontrollitunde olukorras, kus peaks võib-olla elevalt kaasa mõtlema "kuningategijatega", vajadusel mõttetöö vilju ühiselu arengute mõjutamiseks kasutades.

"Peaministri punane joon" peegeldab väärtuste kriisi, millesse riigina sattunud oleme, see on nagu sisemine Brexit, vabatahtlik lahkumine oma väärtustest ja vabadustest. Kaaperdatud trollinime all kirjutatud kuuldemäng oli esimene valuline reaktsioon toimuvale. Oli see ka äratuskell kogu kultuurisfäärile, millele ette heidetud ka leigust või liigset tagasihoidlikkust ühiskonnas toimuva peegeldamisel?

Kuuldemängus tehakse jah üsna julma nalja kultuuriinimeste passiivsuse üle praeguses olukorras. Kuidas see oligi: " Ja nii nad [kultuuriinimesed] istusid seal ruumis, vaikselt ja hääletult, mitte midagi ütlemata nagu Eesti kultuuriinimene musta laega toas vääramatult lähenevat lõginat kuulates, lootes, et ehk läheb ise üle, ehk pehmeneb ise kõik, ehk natuke raadios nalja teha ja sellest piisab, peab piisama, sest muidu võetakse teatri juures tasuta parkimiskoht ära, aga see on ju minu parkimiskoht, minu."

Ma ei kutsu üles kedagi meelt avaldama, meel peab ise avalduma, loomulikult, kultuurilisest sättumusest tulenevalt. Ja meelsuse avaldata jätmine meedias ei märgi selle puudumist. Aga mulle näib, et valitsuskoalitsiooni moodustamine pole olnud kunagi varem nii otseselt kultuuriküsimus. Paljud kultuuriinimesed on toimuvast šokis, aga ei taha tulla avalikult sõna võtma.

Esmalt arvatavasti seetõttu, et praegu toimuv näib paljudele veel liiga unenäoline, et realiseeruda, oodatakse ära, kas koalitsioonikõnelustest asja saab.

Teiseks peab kultuuriinimene hoidma suhteid publikuga. Ta ei esine EKRE toetajale või sotsile, ta esineb teatri- või muusika- või kirjandushuvilisele. Valijaskonna lõhestumise ajal võib publiku koondamise võime olla ühiselu kestlikkuse seisukohalt olulisem isegi kui poliitiliste seisukohtade võtmine. Aga kusagilt jookseb punane joon ja näitlejad on ju astunud esile ning küsivad muuhulgas oma kuuldemängus tõesti, et kus see joon siis on, kui ta praegu ületamisel pole? Vähemalt selle küsimuse üle peaks käima debatt ja siin on kultuuriinimestel küll võimalik kaasa rääkida. Seda ei pea tegema alati avalikult, meediaruumis, sest kindlasti on kultuurinimene pelglik ka kontrolli kaotamise meediasse paisatud sõnumi üle.

Kolmandaks aga pole sugugi nii, et kõik kultuuriinimesed oleksid solidaarselt rõõmutud valitsuskultuuri võimaliku drastilise muutuse üle.

Mis puudutab konkreetsemalt kultuuriinimeste rolli valitsuskultuuri mõjutamisel, siis esmalt on kõigil kultuuriinimestel võimalus küsida selgitusi ka oma kolleegidelt, kes nüüd mäele valiti. Seal on näha, mis puust nad on ja kuidas oma valikuid põhjendavad.