Meelis Oidsalu. Kehade kevade ({{commentsTotal}})

Foto: Ken Mürk

Eile oli esimene tõeline kevadpäev. Kevad on inimkehade paljastumise aeg. Ihu justkui ärkab talveunest uude, eneseteadlikumasse olemisse, me avastame oma kehalisuse igal kevadel uuesti, ütleb Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Minul algas see avastusretk juba sel talvel, kui hakkasin oma meessoost sõpradega käima kaasaegse tantsu trennis. Palkasime endale tantsuõpetaja, toreda tantsija Christini, kes nüüd kaks-kolm korda kuus Teatri NO99 endise maja proovisaalis noori ja mitte enam nii noori Eesti mehi karjatab. Trenn näeb välja nii, et Christin annab tantsulisi ülesandeid ja meie kohmetume, sest tema ülesanded on Eesti mehe jaoks harjumuspäratud, ebamehelikud.

Minu jaoks oli esimesel korral kõige raskem harjutus see, kui pidime ruumi vastasseintest hakkama teise mehega üksteise suunas liikudes tantsima, aga nii, et me ei kaotaks kordagi silmsidet. Hirmutav kogemus. Ainuüksi teise mehega silmside hoidmine tundus veidi liiga ebamehelik, samaaegne tema suunas väänlemine aga suisa perverssusena.

Ja see mehelikkuse-kramp on ikka väga visa ihust lahkuma. Tants on eesti mehele ohtliku eneseavamise, haavatuse seisund. Meid pole õpetatud oma kehaga kontakti saama, isegi oma kehalisusega leppimisega pole me kõik algust teinud mitte, vabast eneseväljendusest rääkimata.

Tiheda jõusaalis käijana võrdlesin pärast esimest tantsutrenni seda kogemust jõusaali omaga. Jõusaalipingutuses pole kröömigi eneseväljenduslikkust. See on enda peitmise, peibutava pakkimise tegevus ja just sellega ma senises elus peamiselt vist tegelenud olengi. Ihulisel tasemel ei ole ma siiani märganud maailmaga kontakteeruda, mul puudub elementaarne kehasõnastik. Olin seal tantsutrennis peamiselt aju, mu keha ei jõudnudki treeningsaali päris kohale, sest olen mõelnud oma kehast peamiselt aju transportimise vahendi või seemnepakendina.

Igaüks tegeles tantsutrennis selle meestevahelise ihulise eneseavamise ärevusega omamoodi. Mõni turtsatas naerda, teine rebis kildu, kolmas sulges silmad, lootes nagu väike laps, et keegi siis äkki ei näe ta imelikku väänlemist, neljas ei saanud kohmetusest üle ega hakanudki harjutust tegema või ainult markeeris tantsimist, et mitte marki täis teha või oma mehelikkust kaotada. Kõige raskem sellise eneseväljendusliku tantsimise juures on kaotada kontrolliv ja hindav kõrvalpilk oma ihule. Selle läbipuuriva kõrvalpilgu raskus oli see, mis trenni juures kõige rohkem väsitas, emotsionaalselt kurnas. Sellest ahistavast kõrvalpilgust lahtiütlemine, emantsipeerumine on see, mida Christin meile õpetab.

Ma ei tea, kas ja mida see tantsutrenn mu elus muudab. Tippsportlasest sõber ütles, et ta nüüd soojenduse asemel enne päris trenni, st sporditrenni, tantsib ennast peegli ees soojaks. Loodan, et keegi talle selle pärast peksa ei anna. Ma juba esimeses tantsutunnis avastasin näiteks oma liigesed ja kehaosad uuesti. Tantsuõpetaja käskis tantsida järjest ülalt alla eraldi kõikide kehaosade ja -tasanditega, nii et alguses tantsib ainult pea, siis õlad, siis rindkere, küünarnukid, randmed, puusad, põlved, jalalabad, varbad. Mu kehaosad justkui sulasid välja nagu varakevadine maa.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: