Meelis Oidsalu: Draamateatri suurel laval saab ka poliitilist teatrit teha
Tänasel teatripäeval ütles Vikerraadio teatritoimetaja Meelis Oidsalu saatele "Uudis +", et NO99 lõpetamine jättis päris lageda koha teatrimaastikule nii poliitilises kui kunstilises plaanis, aga näiteks Kertu Moppeli "Rahvavaenlane" näitab, et Draamateatri suurel laval saab ka poliitilist teatrit teha, ilma et ihu imelikuks läheks.
Kui paljusid lavastusi ise möödunud aastal teatris vaatamas käisid?
Arvet pole pidanud, aga vast mingi 30-40 vaatamiskorda tuli ära. Oli pigem vaikne teatriskäimise aasta. Sel aastal käin kindlasti rohkem, sest olen sõnalavastuste žürii liige ja Eestis tuleb kusagil sada uuslavastust välja. Kõiki ära ei jõua vaadata, aga enamiku ikka, nii et paar korda nädalas tuleb vähemalt teatris käia.
Eelmisse aastasse jäi Teatri NO99 lõpp. Neid ei kajastu enam ka nominentide seas. Milliseks meie teatripilt ilma NO99ta on kujunenud või kujunemas? Mis möödunud aastal moes oli ehk mida lavastati?
Ma ei näe, et midagi väga erilist moes oleks. Kui, siis iganenud sõnateater on moes. Ma siin pärast NO99 lõpetamist tõdesin, et pole hullu, noored tulevad peale, aga tegelikult jäi päris lage koht teatrimaastikule nii poliitilises kui kunstilises plaanis. Meil pole enam sellist riigiteatrit, kelle jaoks poliitilisus ja ühiskondlikku debatti kunstiliste vahenditega sekkumine on norm, mitte hälve, mida peab kuidagi eraldi õigustama, et miks me sellist asja nüüd teeme.
Kuulasin, kuidas esmaspäevases "Plekktrummis" mu hea tuttav lavastaja Diana Leesalu rääkis, et teater peaks tegelema rohkem igavikuliste teemadega ja mitte päevapoliitikaga. See oleks okei, kui meil oleks tõesti ägedaid igavikuteatri-lavastajaid, aga enamuses turundatakse igavikulise sildi all tugevama väljendusvajaduseta kultuuriloolisi suveniire. Klassika kõnekas lavastamine eeldab tohutut loomejõudu, peale Elmo Nüganeni ei ole sellist kaasasündinud skulptorirammu kellelgi eesti teatris. Uku Uusbergil võib-olla ja Tiit Palul.
Tegelikult NO99 polnud ju valdavalt päevapoliitline, vaid just nimelt suurepärase vormitajuga teater, seal tehti ägedat puhast teatrikunsti teatrikunsti enda pärast. Mis mind hetkel nõutuks teeb, on see, mida mu hea kolleegi teatrisaatest, Madis Kolk ütles, et meil on sisuliselt kaks tipptasemel kaasaegse teatri truppi ula peal - üks on NO99 oma ja teine on Von Krahli vana trupp, et me elame luksuslikult siin eesti teatris, kui sellistel talentidel laseme linna peal ringi kolada. Aga, noh, eks see ole olnud ka nende enda valik. Teatri NO99 sulgemine ei olnud hädavajadus.
Millised nähtud lavastustest jätsid sügavaima jälje?
Aasta kaks ägedaimat lavastust ei tule üldse sõnalavastuste nominatsioonide kategooriast.
Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson tõid eelmisel suvel Koplis vanas Põhjala kummikutehase kompleksis välja lavastuse "Olmeulmad 2". Nominatsiooni põhjenduses on kenasti ära toodud, miks see eriline oli, seal võis näha "kujutlusvõime troopilist vohamist" ja tööstuslik tühermaa oli muudetud "lopsakalt unenäoliseks ruumiks". Ma ise sõna otseses mõttes kõndisin läbi selle lavastuse nagu läbi une ja vahepeal oli küll tunne, et näen und. Paaril korral hiljem pärast lavastuse nägemist pidin päris nuputama, et oot, kas see oli nüüd unes või ilmsi see asi, näiteks tantsijanna Arolin Raudva võttis ühel suvalisel hetkel sedasi salaja mu käest kinni keset etendust ja vaatas mulle tungivalt-kutsuvalt silma ja siis pärast oli tegemist, et meenutada, kas see oli mu erootiline ulm või juhtus see päriselt. Ega ma päris siiamaani väga kindel pole, praegu olen peaaegu kindel et see oli vist ikkagi pigem päriselt.
Teise lavastusena tuli eelmisest aastast kaasa Kanuti Gildi Saalis Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri loodud "Workshop", mis on suht traditsiooniline sõnateater, aga seal ´äärmiselt peenekoeliselt mängitakse teatriolukorraga. Vaataja satub sõna otseses mõttes töötuppa, kus jagatakse nippe nii kuusejala meisterdamiseks kui väikelapse edukaks uinutamiseks, et sellisesse elukutsekooli satub vaataja üsna ootamatult ja samas näeb seal lavastuses ägedaid esitusi, eriti Juhan Ulfsaki poolt.
Väike tänamatu ennustustöö: kellele ennustad mingis kategoorias võitu või siis hoiad eriliselt pöialt?
Lavastajakategoorias loodan, et võidab Hendrik Toompere Linnateatris välja tulnud lavastuse "Mineku eel" eest. Poleks üldse kurb ka Kertu Moppeli võidu üle Draamateateri "Väikekodanlaste" eest. See on lavastus, mida ma alguses väga hinnata ei osanud, aga mis järelmälus on mu eelmise aasta edetabeli üsna tippu tõusnud.
Kunstniku-kategoorias loodan, et võidab Kristjan Suits, keda lavakunstnike liit eelmisel aastal suisa kiusas pärast seda, kui ta määrati Tallinna Linnateatri peakunstnikuks, tal nimelt pole lavakunstniku diplomit, kuigi ta teeb tipptasemel asja. Sellist keskeagset käsitöögildilikku korporatiivsust võiks Eesti kunstimaastikul vähem olla, see lavakunstnike liidu avaldus on suisa loomevabaduse piiramise või tsensuurikatse, häbi neile.
Naispeaosas näeksin meeleldi Maria Annuse nimiosa Vanemuise lavastuses "Medeia". Maria Annuse näitlejakarjäär on hetkel üldse laineharjal.
Meespeaosas kuulub mu poolehoid Andrus Vaarikule, eriti lavastuse "Mineku eel" pereisa Andre rolli eest, ta mängis seal mäluhäiretega vana meest, aga suutis seda teha liigselt ilatsemata, virgelt ja elujaatavalt.
Naiskõrvalosaauhind peaks mu meelest kuuluma Ursula Ratassepale samas lavastuses tehtud väikse, ent lavastuse atmosfääri mõistes ülimäärava preili Schwartzi rolli eest. Samas kardan, et ühele lavastusele nii palju auhindu ei pilluta, nii et saab emb-kumb, Vaarik või Ratassepp. Tantsuauhinnas pole mu jaoks küsimust, see oleks "Olmeulmad 2", ja etenduskunsti ühisauhind peaks kõhklematult minema "Workshopile".
Mis alanud aastast eredaimana silma on jäänud ehk väike teatrisoovitus ka, palun.
Käisin sel nädalavahetusel vaatamas Draamateatris Kertu Moppeli "Rahvavaenlast", seda võib küll süümepiinadeta soovitada, see Ibseni näidend ise on piinlikult plakatlik ja mage, aga Moppelil on mingi eriline oskus anda sellistes plakatlikel hetkedel mingi kerge vimkaga õhku peale, minge vaadake ära ja veenduge, et Draamateatri suurel laval saab ka poliitilist teatrit teha, ilma et ihu imelikuks läheks.
Draamateatris on vist üldse toimunud põlvkonnavahetus? Kuidas riigiteatrite vorm üldiselt on hetkel?
Draamateater ja niinimetatud kombinaatteatrid on alati olnud üsna eripalgelise teatrikeelega ja näidanud tolerantsi ja koostöövõimet ka kaasaegse keele viljelejate suhtes. Nii et, jah, julgustaks noori rohkem koostööle suurte majadega, ei pea alati oma teatrit tegema ja siis kultuuriministeeriumi kabinetiuksi kulutama toetuse saamiseks.
Kui paljusid sa auhindadele nomineeritud lavastustest näinud oled? On sealt midagi olulist puudu või on teistpidi üllatusi, et nomineeriti?
Sõnalavastuste lavastajakategoorias üllatab Priit Võigemasti lavastatud "Monumendi" väljajäämine, tegemist oli erakordselt tugeva ja eneseteadliku, küpse lavastusega, samuti jääb silma Kanuti Gildi Saali "Workshopi" puudumine, sest lavastusest oleksin ise nomineerinud ka Juhan Ulfsaki meesrollide kategoorias.
Teatripildi vastasnurka ehk traditsioonilisema sõnateatri žanri põigates ei saa ma aru, miks Uku Uusbergi Tallinna Linnateatris etendunud "Põhjas" ei pälvinud lavastajanominatsiooni. Lisaks sain ise väga toreda teatrielamuse Saueaugu teatritalus Ringo Ramuli lavastatud Uku Masingu elulooaineline "ilmavõõrast", mis on täiesti ülekohtuselt jäänud ilma algupärase dramaturgia žürii nominatsioonist (ma vist annaksin Priit Põldmale ka eelmise aasta dramaturgiaauhinna) ja lisaks oleksin seal nomineerinud nii Aleksander Eelmaa kui Garmen Tabori kui ka noore Elar Vahteri (kes kehastas noort Jaan Kaplinskit) osatäitmised. Tervikuna oli tegemist ühtlaselt tugeva produktsiooniga, kuigi, jah, lavastuse lõpp läks veidike lappama.
See kõik on minu isiklik subjektiivne valik ja muljetus, žüriil oli kogu teatriüldsuse volitus teha just neid valikuid, mida tehti ja palju õnne kõigile nominentidele ja võitjatele!
Toimetaja: Valner Valme